Albaania kuningriik (1939–1943): erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
Venezia→Veneetsia (põhinimi)
62. rida:
'''Albaania kuningriik''' ([[Albaania keel|geegi albaania]]: ''Mbretnija Shqiptare'', albaania standardkeel: ''Mbretëria Shqiptare'', [[Itaalia keel|itaalia:]] ''Regno albanese''), tuntud ka kui '''Suur-Albaania''', eksisteeris [[Itaalia kuningriik (1861–1946)|Itaalia kuningriigi]] [[protektoraat|protektoraadina]]. See oli tegelikult unioon Itaalia ja Albaania vahel, mida ametlikult juhtis Itaalia kuningas [[Vittorio Emanuele III]] ja tema valitsus: Albaaniat juhtisid aastast 1939 aastani 1943, pärast [[Itaalia sissetung Albaaniasse|sõjalist okupeerimist Itaalia poolt]] Itaalia kubernerid. Sel ajal lakkas [[Albaania]] olemast sõltumatu riik ja jäi [[Itaalia koloniaalimpeerium]]i autonoomseks osaks, mida juhtisid Itaalia valitsusametnikud, kes kavatsesid teha Albaaniast [[Itaalia irredentism|Suur-Itaalia]] osa, assimileerides albaanlased itaallasteks ja koloniseerides Albaania itaalia asunikega [[Apenniini poolsaar]]elt, et muuta see järk-järgult Itaaliaks.
 
[[Londoni leping (1915)|Londoni lepinguga]] [[Esimene maailmasõda|Esimese maailmasõja]] ajal lubas [[Antant]] Itaaliale omandina Kesk- ja Lõuna-Albaania tasuks võitlemise eest Antanti poolel. Juunis 1917, pärast seda, kui Itaalia sõdurid haarasid kontrolli Albaania oluliste alade üle, kuulutas Itaalia ametlikult protektoraati Kesk- ja Lõuna-Albaania üle; kuid see tühistati septembris 1920, kui Itaaliat survestati oma armee Albaaniast välja viima. Itaalia oli raevus minimaalse kasu pärast, mille ta rahuläbirääkimistelt sai, pidades seda Londoni lepingu rikkumiseks. [[Itaalia fašism|Itaalia fašistid]] väitsid, et albaanlased olid etniliselt seotud [[itaallased|itaallastega]] sidemete kaudu muinasaegsete [[italioodid|italiootide]], [[Illüürlased|illüüria]] ja [[Rooma riik|Rooma]] rahvastega, ning et Rooma ja VeneziaVeneetsia impeeriumiteriikide avaldatud suur mõju Albaaniale põhjendas Itaalia õigust seda omada. Itaalia õigustas Albaania annekteerimist ka sellega, et kuna mitusada tuhat Albaania päritolu inimest oli juba imbunud Lõuna-Itaalia ühiskonda, oli Albaania liidendamine mõistlik meede Albaania päritolu inimeste ühte riiki ühendamiseks. Itaalia toetas Albaania irredentismi, mis oli suunatud peamiselt albaanlastega asustatud [[Kosovo]]le [[Jugoslaavia Kuningriik|Jugoslaavias]] ja [[Ípeirose piirkond|Epeirosele]] [[Kreeka kuningriik|Kreeka]]s, eriti [[Tsamouriá]] piirialale, kus elas [[''çam''|çami albaanlaste]] vähemus.
 
== Ajalugu ==
91. rida:
Kui Vittorio Emanuele oli kuningas, oli [[Shefqet Verlaci]] peaminister. Verlaci kontrollis Itaalia protektoraadi igapäevast tegevust. 3. detsembril 1941 asendas Shefqet Verlacit peaministri ja [[valitsusjuht|valitsusjuhina]] [[Mustafa Kruja]]. Riigi loodusvarad läksid samuti Itaalia otsese kontrolli alla. Kõik naftavarud Albaanias käisid läbi Itaalia riikliku naftakompanii [[Agip]]i.
 
Albaania oli Itaalia fašistide rahvuslikele eesmärkidele kultuuriliselt ja ajalooliselt tähtis, kuna Albaania territoorium oli pikka aega olnud osa [[Rooma riik|Rooma riigist]], isegi enne Põhja-Itaalia annekteerimist roomlaste poolt. Hiljem, [[Kõrgkeskaeg|kõrgkeskajal]] olid mõned rannikualad (nagu [[Durazzo]]) mõjutatud ja Itaalia riikide omanduses, peamiselt [[Napoli kuningriik|Napoli kuningriigi]] ja [[VeneziaVeneetsia vabariik|VeneziaVeneetsia vabariigi]] paljudeks aastateks (peamiselt [[Albania Veneta]]). Itaalia fašistlik režiim seadustas oma nõude Albaaniale uuringute kaudu, mis kuulutasid albaanlaste ja itaallaste rassilist afiinsust, eriti vastandina jugoslaavlastele. Itaalia fašistid väitsid, et albaanlased olid etnilise pärandi kaudu seotud [[itaallased|itaallastega]] läbi sidemete muistsete [[italioodid|italiootide]], [[Illüürlased|Illüüria]] ja [[Rooma riik|Rooma]] rahvastega, ning et Rooma ja VeneziaVeneetsia impeeriumiteriikide ilmutatud suur mõju Albaania üle põhjendas Itaalia õigust seda omada.
 
Itaalia püüdis ka seadustada ja võita avalikkuse toetust oma võimule Albaanias, toetades Albaania irredentismi, mis oli suunatud peamiselt albaanlastega asustatud [[Kosovo]] vastu [[Jugoslaavia Kuningriik|Jugoslaavias]] ja [[Ípeirose piirkond|Epeirose]] vastu [[Kreeka kuningriik|Kreekas]], eriti [[Tsamouriá]] piirialal, mida asustas [[çam]]i albaanlaste vähemus. Seega väitis fašistliku Itaalia väljaanne ''Geopolitica'', et Kreeka Epeirose-[[Akarnania]] piirkonna rahvastik kuulub Albaaniale tänu oma [[dinaari rass]]ile ja moodustab 'ühtse geograafilise süsteemi' Aadria mere piirkonnaga. Vaatamata Itaalia viitsegerendi [[Francesco Jacomoni]] jõupingutustele õhutada ülestõuse ja luua [[viies kolonn]] ning soodsatele aruannetele, mille ta saatis Itaalia välisminister [[Galeazzo Ciano|krahv Ciano]]le, tõestasid sündmused, et albaanlaste endi seas oli vähe entusiasmi: pärast [[Itaalia-Kreeka sõda|Itaalia sissetungi Kreekasse]] enamus albaanlasi kas deserteerus või jooksis üle.