Venemaa Keisririik: erinevus redaktsioonide vahel

<tr><td>[[Pealinn]]</td><td>[[Sankt Peterburg]] ([[1721]]–1728)<br>[[Moskva]] ([[1728]]–1730)<br>Sankt PetersburgPeterburg ([[1730]]–1914)<br>[[Petrograd]] ([[1914]]–[[1918]])</td></tr>

Riigivalitsemises toetus keiser aadelkonnale ning bürokraatlikule ametnikkonnale, kelle tegevust reguleeris 1722. aastal keiser [[Peeter I]] kinnitatud [[Teenistusastmete tabel]]; [[Peeter III]] poolt [[aadel]]konnale 1762. aastal antud "[[Manifest aadli vabadusest]]" ja [[Katariina II]] poolt 1785. aastal väljastatudvälja antud "[[Armukiri suursuguse Venemaa aadli õigustest, vabadustest ja eelistest]]"; kohaliku omavalitsuse tegevust reguleeris 1785. aastal Katariina II välja antud [[1785. aasta linnaseadus]] ehk "[[Armukiri linnadele]]", millega määratleti linnu kui iseseisvaid omavalitsuslikke administratiivüksusi. Ainsad õigusteta elanikud olid kuni [[1861]]. aastani, mil Venemaal likvideeriti talupoegade [[pärisorjus]] – talupojad. Maapiirkondade kohalikud omavalitsused [[semstvo]]d moodustati [[1864]]. aastal.

Keisririigi eksistentsi jooksul toimusid muutused keisririigi elankikkonnaelanikkonna seisuste jaotuses, kuid põhiseisused olid: [[aadel]] (''дворяне''), [[vaimulikud]], linnakodanikud (''мещане'') ja maaelanikud. [[1897]]. aastal toimunud rahvaloenduse ajal oli juba 12 liiki elanikkonna seisusi: [[Pärilikpärilik aadel]], [[Isiklikisiklik aadel]], [[Pärilikpärilik aukodanik]], [[Isiklikisiklik aukodanik]], [[Vaimulikvaimulik]], [[Kaupmeeskaupmees]], [[Talupoegtalupoeg]], [[Kasakaskasakas]], [[Erusoldaterusoldat Niokolai I ajast]], [[Väikekodanlaneväikekodanlane]], Võõrasvõõras, [[Soomlanesoomlane]].

[[1741]]. aastal avastas [[Taanlased|taani]] päritolu Venemaa mereväelane [[Vitus Bering]] meretee [[Põhja-Ameerika manner|Põhja-Ameerika mandri]] looderannikule ning sealsete [[Aleuudid|Aleuutide saarestiku]] loodusrikkuste kohta teabe levitamise järel laiendasid sinna (selle ajani mittekellegi maale) oma karusnahakaubandust Venemaa [[Siber]]i ettevõtlikud kaupmehed. Selle kaubanduse haldamiseks moodustati [[1799]]. aastal [[Vene-Ameerika Kompanii]]. [[1867]]. aastal ostsid [[Ameerika Ühendriigid]] [[Alaska]] Venemaa keisririigilt 7,2 miljoni USA dollari eest.

Keisririigi territooriumi laienemine jätkus pealepärast [[Põhjasõda]] läänesuunal Venemaa keisririigi välispoliitiliste ja sõjaliste aktsioonide tulemusel. [[Vene-Türgi sõda (1768–1774)|1768.–1774. aasta Vene-Türgi sõja]], milles sõjategevus toimus peeti põhiliselt [[Dnepr]]i ja [[Doonau]] vahelisel alal, lõpetanud [[Kjutšukkainardža rahu]]lepingu (1774) alusel läksid Lõuna-[[Ukraina]] alad, sealhulgas [[Bug]]i, [[Dnepr]]i ja [[Don]]i suue, Venemaa keisririigile, nii et Venemaa sai seal väljapääsu [[Must meri|Mustale merele]]. [[Krimmi khaaniriik]] sai sõltumatuks [[Osmanite riik|Osmanite riigist]]ist, kuid [[1783]]. aastal annekteeris selle Venemaa. Aastatel 1774–1783 toimunud võimuvõitlusse sekkus keisrinna [[Katariina II]] ning moodustas Krimmi khaaniriigi asemele Venemaa keisririigi koosseisu kuuluva [[Tauria oblast]]i, mis hõlmas [[Krimmi poolsaar]]e ja [[Taman]]i. [[Vene-Türgi sõda (1787–1792)|1787.–1792. aasta Vene-Türgi sõja]] eel nõudis Osmanite riik sõjaga ähvardades, et Venemaa tagastaks Krimmi, mille ta oli 1783. aastal okupeerinud, ja loobuks protektsioonist [[Ida-Gruusia]] suhtes. Sõjategevus toimus [[Lõuna-Bug]]i ja Doonau vahelisel alal ning [[Põhja-Kaukaasia]]s [[Kubani jõgi|Kubani jõe]] piirkonnas. Osmanite vägesid võideti 1787 Kinburni lähedal, 1788 [[Otšakiv]]i all ([[Grigori Potjomkin]]i juhtimisel), 1789 [[Focşan]]i juures ning [[Rîmnici jõgi|Rîmnici jõe]] ääres ja aastal 1790 vallutati [[Izmail]] ([[Aleksandr Suvorov]]i juhtimisel). Venemaa laevastik saavutas võidu [[Kertši merelahing]]us (admiral [[Fjodor Ušakov]]i juhtimisel). [[Iaşi rahu]]ga (1792) tunnustas Osmanite riik Krimmi ühendamist Venemaaga ning lepingu järgi liideti Venemaaga alad Musta mere põhjakaldal [[Bug]]i ja [[Dnestr]]i vahel. Venemaa ja Osmanite riigi piiriks määrati [[Dnestr]]i jõgi.