Voyager 2: erinevus redaktsioonide vahel

Voyager 2 pikendatud missioon uurib PäikesüsteemiPäikesesüsteemi piirialasid, sh [[Kuiperi vöö]]d, [[heliosfäär]]i ja [[tähtedevaheline ruum|tähtedevahelist ruumi]]. Voyager 2 põhimissioon lõppes 31. detsembril 1989. Voyager 2 uuris järgmiste [[planeet]]ide süsteeme: [[Jupiter]]i (1979), [[Saturn]]i (1980), [[Uraan]]i (1986) ja [[Neptuun]]i (1989). Nende uurimiste käigus tehti [[hiidplaneedid|hiidplaneetidest]] esimesed detailsed fotod.

Inseneridel õnnestus Voyager 2 saada siiski täielikult töökorda ja missioon jätkus nagu planeeritud. Vaatamata hilinenud stardile möödus Voyager 1 sõsarsondist juba 15. detsembril 1977, kui mõlemad olid [[asteroidide vöö]]s. Aprillis 1978 lõpetas ootamatult töö Voyager 2 peamine raadiovastuvõtja, tagavara-vastuvõtjavaruvastuvõtja osutus samuti vigaseks. Peamist raadiovastuvõtjat ei õnnestunudki tööle saada, kuid tagavara-vastuvõtjagavaruvastuvõtjaga õnnestus missiooni jätkata. Kuna Voyager 2 start toimus õigeaegselt, oli võimalik suunata ta hiljem ellu viima ka esialgset Suurtsuurt reisi, s.t. kosmoseaparaat uuris lisaks Jupiterile ja Saturnile ka Uraani ningja Neptuuni. <ref name="NSSDC" />

Pildistamiseks kasutas Voyager 2 kaht erineva [[fookuskaugus]]ega kaamerat, mille [[resolutsioon]] sõltus konkreetsest trajektoorist pildistatava objekti suhtes, kuid oli maksimaalselt 0,5–1,0 km. Pildistamise eesmärk oli uurida planeetide atmosfääri liikumist, laike (eriti Jupiteri [[Suur Punane Laik|Suurt Punast Laiku]]), pöörlemistelje asendit, pilvede moodustumist, optilisi parameetreid, siseenergia vooge, [[polarimeetria]]t, [[kromofoor]]ide olemust jpm. Lisaks sooviti uurida planeetide satelliitide üldisi füüsikalisi parameetreid, geoloogilist seisundit ning, pinna omadusi janing Saturni ningja Uraani rõngaid. Voyageri lisaülesandeks oli otsida uusi [[komeet]]e ja [[asteroid]]e. <ref name="076A01" />

[[Fotopolarimeetria]]s kasutati 20 cm läbimõõduga [[teleskoop]]i, mille vaatlused suunati läbi [[polarisaator]]i ja filtri [[fotomultipler]]i tuubi. Emissiooni intensiivsuse järgi oli võimalik saada teavet kõigi Voyager 2 külastatud planeetide pinnastruktuuri, tiheduse ja koostise kohta, samuti uuriti polarimeetri abil Saturni ja Uraani rõngaid janing planeetide atmosfääris aset leidvat kiirguse hajumist. <ref name="076A11" />

Voyager 2 lähim kontakt Saturniga toimus 26. augustil 1981. <ref name="Astronautica" /> Saturni fotode resolutsioon oli parem kui 5 km. Voyageri missiooni tulemusel avastati Saturnil virmalised. Planeedi rõngaste uurimisel selgus, et B-rõngad sisaldavad kodara-laadseidkodaralaadseid ningja F-rõngad punutise-sarnaseidpunutisesarnaseid struktuure. <ref name="Voyager FAQ" />

Möödalend Uraanist toimus 24. jaanuaril 1986 <ref name="Astronautica" />. Voyager 2 avastas Uraani pöörlemistelje suhtes väga suure kaldenurgaga magnetosfääri. Nii Uraani kui Neptuuni magnetosfääri päritolu tundub seetõttu olevat erinev teiste planeetide omast. Voyager avastas 10 Uraani kaaslast ningja 2 uut rõngast.<ref name="project" />

Neptuunile kõige lähemale jõudis Voyager 2 25. augustil 1989 <ref name="Astronautica" />. Voyager 2 avastas Neptuuni pöörlemistelje suhtes väga suure kaldenurgaga magnetosfääri. Samuti avastati Voyageri abil 6 Neptuuni kaaslast. Neptuuni suurimal kaaslasel Tritonil leiti aktiivsed geisri-laadsedgeisrilaadsed struktuurid ja atmosfäär. Algselt atmosfäärihäirituste jaoks liiga külmaks peetud Neptuunil avastas Voyager 2 suured tormid, teiste seas Suure Tumeda Laigu. Neptuuni rõngad, mida oli varem peetud mittetäielikeks, osutusid lähemal vaatlusel täielikeks peenetest osakestest koosnevateks rõngasteks. Neptuuni magnetvälja tulemusel esinevad seal virmalised. <ref name="project" />