Vabadusrist: erinevus redaktsioonide vahel

Vabadusristi saamisega kaasnes rahaline autasu ning paljudel juhtudel ka [[tasuta maa]] ning [[õppursõdur]]itel tasuta hariduse omandamise võimalus, hilisematel aastatel lisandusid veel mitmed eesõigused, mis olid seotud töö saamisega riigiameteis. See oli Eestis ainus teenetemärk, mis andis selle [[kavaler]]ile ja tema perekonnaliikmeile seaduslikke privileege. 1920. aastail kujunes Vabadusristi kavaleridest välja Eesti rahvuslik aadel, millel olid kõik seisusele omased tunnused (eksklusiivsus, ainuõigus seisuslikele välistunnustele, eesõigused ja privileegid, korporatsioon (Vabadusristi Vendade Ühendus). Reeglina anti Vabadusrist isikutele teenete eest [[Vabadussõda|Vabadussõja]]s. Erandiks on 10 autasu, mis anti 1924. a.aasta [[1. detsembri mäss|1. detsembri kommunistliku mässukatse]] mahasurumise eest. [[Hannes Walter]]i artikli "Põlvkonnad vabadusvõitluses" kohaselt sai Vabadussõja jooksul Eesti sõjaväest Vabadusristi keskmiselt üks viiekümnest sõdurist, üliõpilastest iga kolmas ja õpilastest iga kaheksas. Umbes 2000 Eesti kodanikele annetatudantud Vabadusristist said kooliõpilased 600 ningja üliõpilased 150 autasu.<ref name="aHHOJ" />

1919. aasta [[Eesti vabariigi valitsemise ajutine kord|Eesti vabariigi valitsemise ajutise korra]] jõustudes muutus Vabadusristi III liigi annetamineandmine eraisikuile ebaseaduslikuks, kuigi seda jätkati. Vabadusristi väljaandmine lõpetati Riigikogu seadusega [[19. juuni]]l [[1925]]. Tekkinud olukord, kus Eesti kodanikud võtsid vastu teiste riikide teenetemärke, kuid puudus võimalus annetadaanda Eesti Vabariigi nimel riiklikke teenetemärke, tekitas piinlikke momente rahvusvahelises suhtlemises. Tekkinud lünga täitsid poolriiklikud [[Kotkaristi teenetemärk]] ja [[Eesti Punase Risti teenetemärk]]. Alles 1. jaanuaril 1938 kehtima hakanud uus Eesti Vabariigi Põhiseadus seadustas riiklike teenetemärkide andmise. 1938. aasta Riigikaitse sõjaaegse korralduse seaduse järgi võis Sõjavägede Ülemjuhataja sõja ajal annetada Vabadusristi kõigi liikide kolmandat järku (§ 21, p. 8).

Kokku anti välja 3224 vabadusristi. Kuna mõnedele isikutele anti ka mitu Vabadusristi on autasu tegelikke kavalere vähem, 3130. Lisaks anti autasu ka [[Verdun]]i linnale Prantsusmaal ning Inglise, Prantsuse ja Itaalia Tundmatule Sõdurile. Verdunile annetatudVabadusristi Vabadusristandmine oli üldse kõige esimene Vabadusristi annetamineväljaandmine (5. augustil 1919). Välja antud Vabadusristide hulgas anti I liigi esimest järku 43 ja III liigi esimest järku 111 autasu. Isikliku vapruse eest 1. järgu Vabadusristi välja ei antud. I liigi 1. järgu Vabadusristi on teiste seas saanud Belgia kuningas [[Albert I (Belgia)|Albert I]], Taani kuningas [[Christian X]] ja Suurbritannia kuningas [[George V]]. [[Itaalia]] peaminister [[Benito Mussolini]] sai III liigi 1. järgu Vabadusristi. Lisaks Eesti kodanikele anti Vabadusriste veel 17 riigi kodanikele.

Kolm vabadusristi on annetatudantud üheksale Vabadusristi kavalerile ([[Karl Parts]], [[Anton Irv]], [[Julius Kuperjanov]], [[Oskar Luiga]], [[Nikolai Reek]], [[Johann Schmidt]], [[Aleksander Seiman]], [[Jaan Klaar]], [[Eduard Neps]]). Kaks Vabadusristi annetation antud 76 isikule (sealhulgas 14 Soome, 4 Poola ja 1 Taani kodanik). Kurioosumina on ühele isikule ([[Voldemar Konga]]) annetatudantud kaks VR I/3 ja 12 isikule kaks VR II/3.

Paljud Vabadusristi kavalerid (sealhulgas [[Harri Moora]], [[Mihkel Martna]], [[Eduard Alver]], [[Winston Churchill]]) ei võtnud neile annetatudmääratud Vabadusristi vastu.