Kuni [[19. sajand]]ini oli [[etnoloogia]]s, [[sotsioloogia]]s, [[kultuurantropoloogiaKultuuriantropoloogia|kultuuriantropoloogias]]s jt [[Humanitaarteadused|humanitaar]]- ja [[Sotsiaalteadused|sotsiaalteadustes]] laialdaselt omaks võetud seisukoht, mille kohaselt [[ürgühiskond|ürgühiskonnas]], enne [[abielu]] ja [[Perekond|perekonna]] tekkimist, valitses promiskuiteet ehk seksuaalne kõiklubatavus. Arvati, et vastassugupooltest koosnev kogukond oli omavahel [[grupiabielu]]s ning alles hiljem arenesid välja teistsugused abielutüübid ([[polügaamia]], [[polüandria]] ja [[monogaamia]]).
Sellise seisukoha kujunemise põhjusi oli mitmeid. Enamik [[KultuurantropoloogiaKultuuriantropoloogia|kultuurantropoloogilisikultuuriantropoloogilisi]] uuringuid nn. loodusrahvaste kohta tehti [[19. sajand]]il "kabinetiteadlaste" poolt, kes ise polnud kunagi kohapeal käinud ning tuginesid üksnes reisijate, misjonäride jt. ülestähendustele. Ürgühiskonna või inimkonna algse oleku rekonstrueerimisel lähtuti progressi-ideest, mille kohaselt on kõigile kultuuridele omased täiustumise ja komplitseeritumaks muutumise astmed. Tundus loogiline oletada, et kunagi, enne perekonnatüüpide väljakujunemist neid lihtsalt ei olnudki ning ürgühiskonnas olid [[seksuaalsuhe|seksuaalsuhted]] ilma igasuguste piiride ja tabudeta. Seda seisukohta esindab muuhulgas ka [[Friedrich Engels]]i teos "Perekonna, eraomanduse ja riigi tekkimine", mis koos [[Karl Marx]]i teostega võeti kommunistliku ideoloogia teenistusse.
On juhitud tähelepanu ka sellele, et [[19. sajand]]i viktoriaanliku moraali tingimustes võisid selliseid fantaasiaid tingida ka sügavalt psühholoogilised põhjused.
Kaasaegne [[kultuurantropoloogiakultuuriantropoloogia]] ei ole kinnitanud täieliku promiskuiteedi olemasolu üheski teadaolevas ühiskonnas ega kultuuris.
