'''Territoriaalkirik''' (saksa keel ''Landeskirche'') oli [[16. sajand]]il pärast [[reformatsioon]]i [[Rooma-katolikuKatoliku kirik|roomakatoliku kiriku]]u usutunnistusest eraldunud kindlal territooriumil (maa-alal või [[vabalinn]]as) tegutsenud [[partikulaarkirik]]u liik.
Reformatsioonieelset keskaegset rooma-katolikuroomakatoliku kirikut on selle üle-euroopaliseüleeuroopalise ühtsuse ja ühetaolisuse tõttu nimetatud [[universaalkirik]]uks (ladina ''ecclesia universalis'', saksa ''Universalkirche''). Reformatsiooni tulemusena kaotas rooma-katolikuroomakatoliku kirik oma usutunnistuslikult ja kirikukorralduslikult universaalse positsiooni ühiskonnas ja erinevad usutunnistused jaotasid läänekristliku Euroopa neljaks suuremaks osaks: [[rooma-katolikuKatoliku kirik|rooma-katoliiklikuksroomakatoliiklikuks]], [[luterlus|luterlikuks]], [[kalvinism|kalvinistlikuks]] ja [[anglikaani kirik]]uruumiks. Nende usutunnistusruumide piirid aja jooksul muutusid, kohati olid piirid ebaselged eelkõige usukonfliktidest ja ususõdadest tulenenud muutuste tõttu.
Kogu [[kristlik]]u maailma kontekstis oli aga ka rooma-katolikuroomakatoliku kirik eraldunud (vrdl [[Kreeka-katoliku kirik]]) juba enne reformatsiooni.
Kirikukorralduslik partikulariseerumine iseloomustas [[protestantism|protestantlikku]] maailma, rooma-katoliiklikusroomakatoliiklikus ruumis säilisid ühtne kirikuorganisatsioon ja kirikuõigus.
Inglismaal kuningas [[Henry VIII]] poolt loodud [[Anglikaanianglikaani kirik]] oli õiguslikult ja organisatsiooniliselt ühtne ja terviklik institutsioon, inglise [[riigikirik]] ja valitseva [[konfessioon]]ina riiklikult kuninga poolt tunnustatud ja kontrollitud.
Luterlikus ja kalvinistlikus usutunnistusruumis ei olnud tegemist üheainsa kirikuga, vaid tekkis terve rida [[partikulaarkirik]]uid (ladina ''ecclesia particularis'', saksa ''Partikularkirche'').
