Gustav Mahler: erinevus redaktsioonide vahel

====Õppiv helilooja====

[[Pilt:Gustav-Mahler-Kohut.jpg|pisi|upright|pisi| Gustav Mahler esimese sümfoonia loomise aegu.]]

 

Mahleri kadunud või hävitatud varaste teoste üle on palju arutletud.<ref name=Franklin10>Franklin, (10. peatükk "Das klagende Lied, early songs, First symphony").</ref> Hollandi dirigent [[Willem Mengelberg]] arvas, et esimene sümfoonia on liiga küps, et olla Mahleri esimene sümfooniline teos. Mengelberg avalikustas 1938. aastal nn Dresdeni arhiivi olemasolu, mis on hulk lesestunud Marion von Weberi valduses olnud käsikirju.<ref name=MII51>Mitchell, 2. osa, lk 51–53</ref> Arhiiv hävines pea täielikult Dresdeni pommitamisel 1945. aastal.<ref name=Carr44 />

Vaatamata emotsionaalsetele takistustele kirjutas Mahler 1910. aasta suvel oma kümnendat sümfooniat. Ta sai valmis ühe Adagio ning visandas veel nelja osa.<ref>Blaukopf, lk 254</ref><ref>Cooke, lk 118–119</ref> Mahler naasis koos abikaasaga New Yorki novembris 1910 ning pidi leppima taas tiheda kontserdi- ja gastrolligraafikuga. Sama aasta jõulude paiku hakkas Mahlerit kimbutama kurguvalu, mis ei kadunud. 21. veebruaril 1911 juhatas Mahler 40-kraadise palavikuga [[Carnegie Hall]]is Weberi Oberoni avamängu, Liszti Prelüüde, [[Felix Mendelssohn Bartholdy|Mendelssohni]] Viiulikontserti ja Beethoveni seitsmendat sümfooniat. See jäi ka Mahleri viimaseks kontserdiks.<ref>New York Times, 19.02.1911</ref><ref>Blaukopf, lk 233</ref> Pärast nädalaid aheldatuna voodisse diagnoositi tal südameklappide ja südame sisekesta põletik ([[endokardiit]]), mille üleelamine oli antibiootikumide-eelsel ajal praktiliselt võimatu. Mahler ei andnud alla ning veel 3. märtsil rääkis ta, et jätkab dirigeerimist veel samal hooajal. Samuti huvitas teda, millal laulab sopran Frances Alda avalikul kontserdil Alma Mahleri laule.<ref>Carr, lk 214</ref> 8. aprillil lahkus Mahleri perekond koos hooldusõega aurikul "Amerika" New Yorgist Euroopasse. Nad jõudsid Pariisi kümme päeva hiljem, kus Mahler läks [[Neuilly-sur-Seine|Neuilly]]’ kliinikusse, kuid tema tervis ei paranenud ka seal. 11. mail viidi Mahler rongiga Lŏwi sanatooriumi Viinis, kus ta 18. mail suri.<ref>Carr, lk 215–220</ref>

 

 

Alma Mahler elas pärast oma mehe surma veel üle 50 aasta ja suri 1964. 1915 abiellus ta Walter Gropiusega, kuid lahutas viis aastat hiljem ja abiellus 1929. aastal kirjanik [[Franz Werfel]]iga.<ref>Steen, lk 764–765</ref> 1940. aastal avaldati tema memuaarid Gustav Mahleriga koos elatud aastatest. See kannab pealkirjaga "Gustav Mahler: mälestused ja kirjad". Hilisemad biograafid on seda nimetanud poolikuks, valivaks ja omakasupüüdlikuks raamatuks, mis annab Mahleri elust moonutatud pildi.<ref>Carr, lk 106–110 ja 114</ref> Hiljem on tulnud kasutusele mõiste "Alma probleem". See viitab raskustele, millega on hilisemad ajaloolased pidanud raamatu pärast silmitsi seisma.<ref>Carr, lk 106</ref> Helilooja tütrest Anna Mahlerist sai tuntud skulptor, ta suri aastal 1988.<ref>Mitchell ("The Mahler Companion"), lk 580</ref> Rahvusvaheline Gustav Mahleri Ühing loodi 1955. aastal Viinis, selle esimeseks presidendiks sai Bruno Walter. Alma Mahler oli ühingu auliige. Selle eesmärk on koostada kõikidest Mahleri teostest teaduslik väljaanne ja mälestada Mahlerit erinevate üritustega.<ref>{{cite web|title= International Gustav Mahler Society, Vienna|url= http://www.gustav-mahler.org/english/|publisher=The International Gustav Mahler Society|accessdate=4.04.2010}}</ref>

Mahler on öelnud [[Jean Sibelius]]ele, et sümfoonia peab olema nagu maailm ja hõlmama kõike.<ref>Mitchell, 2. osa, lk 286</ref> Sellele mõttele sobivalt laenas ta oma teostesse muusikalist materjali väga erinevatest allikatest: linnulaulust ja lehmakelladest, et kutsuda esile loodust ja maaelu; fanfaarihelidest, tänavaviisidest ja rahvatantsudest, et panna taas kokku lapsepõlves kogetu. Elu muresid esindavad kontrastsed meeleolud: igatsust tähistavad tõusvad meloodiad ja kromatismiderikas harmoonia; kannatust ja meeleheidet dissonantsid ja grotesk. See kõik loob ühe Mahlerile iseloomuliku tunnuse: sügavasse tõsidusse tungivad banaalsus ja absurd. Selle üks tüüpilisi näiteid on viienda sümfoonia teine osa, kui lihtlabane viis katkestab järsku pühaliku leinamarsi. Meloodia muudab varsti oma karakterit ja muutub majesteetlikuks Bruckneri stiilis koraaliks, mida Mahler kasutas, et tähistada lootust ja konflikti lahendust.<ref>Cooke, lk 16–17</ref> Ka Mahler sai oma teoste säärasest fenomenist aru ja nimetas kolmanda sümfoonia skertsot kõige farsilikumaks ja samal ajal kõige traagilisemaks teoseks, mis eales loodud. Ta lisas, et skertso kõlab samamoodi, nagu teeks loodus nägusid ja näitaks keelt.<ref>La Grange, 2. osa, lk 179</ref>

 

 

===Mahleri muusika retseptsioon===

Toetudes ameerika helilooja [[David Schiff]]i mälestustele, olevat tema kaasmaalane [[Leonard Bernstein]] uskunud, et tema ainuisikuliselt päästis Mahleri muusika pärast selle 50-aastast varjusurma unustusest. Schiff märkis, et see varjusolek oli vaid suhteline ning palju väiksem kui [[Johann Sebastian Bach]]il pärast tema surma. Kuigi Bernstein andis 1960. aastatel Mahleri loomingu populariseerimisele tõuke, oli see vaid osa palju varem alanud protsessist, mida olid elus hoidnud dirigendid Leopold Stokowski, [[Dimitri Mitropoulos]] ja [[John Barbirolli]] ning Mahleri pikaajaline propageerija Aaron Copland.<ref>{{cite news|last= Schiff|first= David|title= Music: The Man who Mainstreamed Mahler|url= http://www.nytimes.com/2001/11/04/arts/music-the-man-who-mainstreamed-mahler.html?pagewanted=2|newspaper=[[The New York Times]]|date=3.11.2001|accessdate=10.03.2010}}</ref>

 

 

16. veebruari 1902 kirjas Almale kirjutas Mahler Richard Straussile viidates: "Minu päev tuleb siis, kui tema oma on lõppenud. Kui ma vaid jõuaks elada nii kaua, et seda siis koos Sinuga näha!"<ref>A. Mahler, lk 220–221</ref>

*[http://klassikaraadio.err.ee/helid?main_id=1111103&lang= Gustav Mahleri 150. sünni- ja 100. surma-aastapäevale pühendatud Maia Lilje viieosaline raadiosaade sarjast "Klassikud"]

*[http://klassikaraadio.err.ee/helid?main_id=1072903&lang= Merike Vaitmaa raadiosaade "Laulud "Poisi võlusarvest"]

*[http://www.erso.ee/2007/05/mahleri-kaheksas-ei-mahu-eestisse/ Toomas Velmeti artikkel "Mahleri Kaheksas ei mahu Eestisse"]