Pikk s: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P sarnanema millele > millega |
Resümee puudub |
||
35. rida:
Mõnes ortograafiasüsteemis olid s ja pikk s täiesti eraldi tähed, mida hääldati erinevalt. Selle näiteks võib tuua [[sloveeni keel]]e kirjutamiseks loodud [[Bohoriči tähestik]]u, mille [[1584]] avaldas [[Adam Bohorič]] ja mida esimesena kasutas [[Primož Trubar]], kes ühtlasi avaldas esimese sloveenikeelse trükitud [[raamat]]u. Selles kirjasüsteemis kasutati pikka s-i s- ja š-hääliku esitamiseks, aga lühikest s-i z- ja ž-hääliku esitamiseks. Suurtähena kirjutati alguses mõlema jaoks S, aga hiljem hakati nende eristamiseks pika s-i jaoks kasutama suurtähte Ş.
Pikk s kadus kasutuselt [[18. sajand]]i teisel ja [[19. sajand]]i esimesel poolel. [[Hispaania]]s toimus üleminek [[1760]]–[[1766|66]], [[Prantsusmaa]]l [[1782]]–[[1793|93]] ning [[Suurbritannia]]s ja [[USA]]-s [[1795]]–1817. Näiteks Hispaania mitmeköitelises teoses "España Sagrada" toimus üleminek 16. köites [[1762]]. "[[The Times]]" loobus pikast s-ist [[10. september|10. septembril]] [[1803]]. [[USA kongress]] loobus pika s-i kasutamisest ametlikes dokumentides [[1. jaanuar]]il [[1804]]. Briti [[koloonia]]test kasutas pikka s-i ametlikes dokumentides viimasena [[Kanada]]s asuv [[Nova Scotia]] [[1816]]. aastal. [[Encyclopaedia Britannica]] viimane väljaanne, mis kasutas pikka s-i, valmis [[1817]], aga järgmine, mis hakkas ilmuma [[1823]], seda enam ei teinud. Eestis kaotati pikk s kasutuselt koos antiikvale üleminekuga ja 1940. aastaks oli see põhiliselt asendatud.
Pikk s on tänapäeval kasutusel [[integraal]]i tähisena. Selle tähistuse võttis kasutusele [[Gottfried Leibniz]] ladinakeelse sõna ''[[summa]]'' esitähe järgi (Leibniz kirjutas seda sõna kujul ''ſumma''). Trükis kasutas Leibniz seda tähistus esimest korda oma artiklis "De Geometria" [[1686]]. aasta juunis, aga käsikirjas kasutas ta seda juba alates [[1675]]. aastast. Näiteks [[määratud integraal]] funktsioonist f(x) a-st b-ni kirjutatakse
| |||