Gustave Flaubert: erinevus redaktsioonide vahel

'''Gustave Flaubert''' [güst'aav flob'eer] ([[12. detsember]] [[1821]] – [[8. mai]] [[1880]]) oli prantsuse proosakirjanik. Eriti on tuntud tema realistlik romaan "[[Madame Bovary]]" ja ta piinlikult hoolikas pühendumus raamatu stiilile, mille parimaks näiteks tema lõputu "parima sõna" ja puhta kunsti otsing.

Flaubert armastas maaelu ja Pariis oli talle äärmiselt ebameeldiv. Ta tutvus [[Victor Hugo]]ga ja 1840. aastal reisis ta [[Püreneed]]esse ja [[Korsika]]le. Naasnud Pariisi, raiskas ta oma aega unistades, elades aristokraatlikult. 1846. aastal hülgas Flaubert Pariisi ning õpingud ja asus Roueni lähedale [[Croisset]]'sse, kus ta elas koos emaga. See mõis, [[Seine]]'i kaldal asuv imeilus maja, sai Flaubert'i koduks kogu ülejäänud eluks. 1846. aastast kuni 1854.Aastatel aastani1846–1854 oli tal armulugu luuletaja [[Louise Colet]]'ga; Flaubert'i kirjad naisele on säilinud siiani. Siiski on see vaid väike episood kirjaniku elus, kes kunagi ei abiellunud. Tema tähtsaim sõber sel perioodil oli [[Maxime du Camp]], kellega Flaubert reisis 1846. aastal [[Suurbritannia]]sse janing 1849 [[Kreeka]]sse ningja [[Egiptus]]esse. See reis jättis talle sügava mulje. Alates sellest ajast, vältimaks juhuslikke sattumisijuhuslikku Pariisi sattumist, ei lahkunud ta enam eriti Croisset'st.

Aastal [[1850]] alustas Flaubert "Madame Bovary" kirjutamist, mis kestis viis aastat. Romaan trükiti seeriatena [[1856]]. aastal ([[eesti keel]]es 1934) ning see tõi autorile kohtuasja (teda kahtlustati ebamoraalsuses, kuid tunnistati kohtus süütuks). Kui "Madame Bovary" koguteosena ilmus, sai see sooja vastuvõtu osaliseks. [[1858]]. aastal külastas Flaubert [[Kartaago]]t, et koguda materjali uue romaani "Salambo" tarvis.

Järgmisena võttis Flaubert uurimise alla kaasaegsed kombed, ning kasutades oma mälestusi lapsepõlvest ja noorusest, kirjutas romaani "Tundekasvatus". See avaldati [[1869]] (eesti keeles 1972). Selle ajani oli Flaubert'i era- ja tööelu võrdlemisi õnnelik, kuid peagi tabas teda ebaõnn. [[1870]]. aasta sõja ajal okupeerisid Preisi sõdurid kirjaniku maja. Flaubert'i parim sõber suri; 1872 kaotas kirjanik ema ning tema olukord muutus väga raskeks. Flaubert nautis haruldast intiimsõprust [[George Sand]]iga ja vahel kohtus ta Pariisi sõpradega, nagunäiteks [[Émile Zola]] ja [[Ivan Turgenev|Ivan Turgeneviga]], kuid miski ei peletanud Flaubert'i elust kurbust ja melanhooliat. Ta ei lõpetanud siiski kirjutamist, töötades sama intensiivselt ja suure põhjalikkusega. "Püha Antoniuse kiusamine", mille katkendeid oli avaldatud juba 1857, saadeti lõplikulttervikuna trükki 1874. aastal. 1877. aastal avaldabavaldas Flaubert pealkirjata jutukogu "Trois contes" ehk "Kolm lugu": ''"Un Cœur simple''", ''"La Légende de Saint-Julien l'Hospitalier''" ja ''"Hérodias''". Kirjanik veedabveetis ülejäänud elu, nähes vaeva [[satiir]]ilise teose kirjutamiselkirjutamisega, mis naeris välja kasutuid teadmisi ja keskpäraseid inimesi, kuid see jäi lõpetamata. Romaan on sünge ja segadusseajav janing sai pealkirjaks "Bouvard ja Pécuchet" (1881). Flaubert pidas seda oma meistriteoseks.

Flaubert vananes kiiresti ja ta suri 8. mail 1880. Kirjanik maeti pere hauaplatsile Roueni surnuaeda.

* [[Roberto Calasso]], "Kahekümnenda sajandi eelmäng" (romaanist ''"Bouvard et Pécuchet''"), tõlkinud [[Mailis Põld]] – [[Vikerkaar (ajakiri)|Vikerkaar]] [[2006]], nr 1/2, lk 88–93