Redaktsioon: 6. juuli 2017, kell 14:59 redigeeri Iifar (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 76 120 muudatust P Korrastasin skripti abil viiteid ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 15. august 2017, kell 00:35 redigeeri eemalda Kuriuss (arutelu \| kaastöö) Usaldatud kasutajad 185 889 muudatust PResümee puudub Märgis: Visuaalmuudatus Uuem muudatus →
1. rida: '''Regionaalpoliitika''' on riigivõimu tegevus eesmärgiga mõjutada eri piirkondade majandusarengut ([[regionaalareng]]ut) võrdsete majanduslike võimaluste loomise, [[infrastruktuur]]i arendamise, töökohtade loomise ja inimeste [[mobiilsus]]e kasvatamise abil. Regionaalpoliitika hõlmab nii teadlikku harupoliitikate regionaalse mõju suunamist kui ka täiendavaid regioonide arendamisele suunatud tegevusi.<ref name="sisemin" /> Regionaalpoliitikale pandi alus 1920. aastate lõpus [[Suurbritannia]]s ja [[Saksamaa]]l, kus regionaalpoliitikat kasutati loodusvarade efektiivsema kasutuse [[planeerimine\|planeerimiseks]]. 1929. aaasta [[ülemaailmne majanduskriis]] ja hilisem [[teine maailmasõda]] sundisid riike edaspidi rohkem majandustegevusse sekkuma, et regionaalseid erinevusi vähendada. 1930. aastatel soodustati näiteks Suurbritannias ettevõtete asumist kõrge [[tööpuudus]]ega aladele, et muuta piirkondade vahelisi majanduslikke erinevusi ühtlasemaks. Tulemuseks oli arusaam, et regionaalpoliitika on kasulik kogu riigi arengule ja majandusele. Seda arusaama rakendati sõjajärgses [[Euroopa]]s laialdaselt kuni uue 1970. aasta majanduskriisini. <ref name="”Gauk" /> Regionaalpoliitika vajadus seisneb asjaolus, et majanduslik tegevus on ruumis ebavõrdselt jaotunud ning selle tagajärjel on tekkinud selgesti nähtavad lahknevused jõukuses, rahvastiku ja majanduse tiheduses ning regionaalsete ja rahvuslikes majanduste struktuuris.<ref name="Cohesion 2011" /> 13. rida: Varem 20. sajandil on regionaalse arengu poliitikad keskendunud [[infrastruktuur]]i [[investeering]]utele ja ülevalt alla poliitikatele, mis põhinesid peamiselt piirkonna [[industrialiseermine\|industrialiseerimisel]]. Usuti, et ligipääsu parandamine on lahenduseks mahajäänud piirkondadele. See tähendas näiteks [[kiirtee]]de, [[veejuhe\|veejuhtmete]], [[torujuhe\|torujuhtmete]], [[telefoniliin]]ide jms ehitamist. Ülevalt-alla industrialiseerimine tähendas suurte firmade meelitamist piirkondadesse, kus oli nõrk tööstusstruktuur. Selline industrialiseerimine kombineerituna muude [[arengupoliitika]]tega on olnud mõnel juhul edukas, nt [[Kagu-Aasia]] riikides, aga läbikukkumisi on olnud rohkem kui edulugusid. <ref name="Pike 2006" /> Traditsiooniliste kohaliku ja regionaalse arengu poliitikate läbikukkumisel on olnud mitmeid põhjuseid: ebapiisav haridus ja oskused kohapeal, nõrk kohalik majandusstruktuur, sobimatu sotsiaalne ja [[institutsioon\|institutsiooniline]] kontekst. Lisaks peetakse ~~enamike~~enamiku traditsiooniliste arengupoliitikate veaks asjaolu, et üritati aru saada, mis oli n-ö piirkonna arengu pudelikael, et see siis eemaldada, mille järel pidi eeldatavasti tulema [[jätkusuutlik areng]]. Lisaks on olnud tendents kopeerida standardiseeritud nn "edukaid" poliitikaid , arvestamata majanduslikku, sotsiaalset, poliitilist ja institutsionaalset konteksti. Poliitikad, mis ühes piirkonnas olid edukad, ei osutunud teistsuguses majanduslikus, poliitilises, sotsiaalses ja institutsioonilises keskkonnas toimivaks. Lisaks võõrandasid ülevalt-alla poliitikad kohalikku elanikkonda oma piirkonna arendamisest, kuna neil polnud sõna- ega otsustusõigust oma tuleviku üle. <ref name="Pike 2006" /> Traditsiooniliste ülevalt alla poliitikate läbikukkumine ja globaliseerumise väljakutsed on alates 1990. aastatest tekitanud uute innovaatiliste, alt-üles kohaliku ja regionaalse arengu poliitikate ilmumise.<ref name="Pike 2006" /> Traditsioonilised hierarhilised haldusstruktuurid ei ole aga sobivad nende uute poliitikate haldamises.<ref name="OECD 2006" /> Ka [[valitsemine\|valitsemise]] (''government'') ja [[haldamine\|haldamise]] (''governance'') struktuurid on muutunud ja muutumas mitmetasandiliseks, mis on sobivad alt-üles poliitikate haldamiseks. <ref name="Pike 2006" /> 28. rida: Nõukogude perioodil oli regionaalpoliitika sisuliselt olematu. Pärast taasiseseisvumist tuli Eesti riigil toime tulla suurenenud regionaalsete erinevustega. Kuigi kohalikud omavalitsused ei suutnud 1990. aastate alguses oma arenguprobleeme ise lahendada, polnud regionaalpoliitika ja mahajäänud piirkondade aitamine uue valitsuse prioriteet. Peamine eesmärk oli ettevõtluse arendamine, teised prioriteetsed valdkonnad nagu puudulik infrastruktuur ja teenuste vähene kättesaadavus maapiirkondades jäeti kõrvale, peamiselt rahaliste vahendite puudumise tõttu. <ref name="Ristkok" /> 1994–1998 toimus Eesti regionaalpoliitika euroopastumine. Lisaks riigieelarvele finantseeriti regionaalpoliitika elluviimist mitmetest Euroopa Liidu fondidest. Loodi ~~mitmeid~~ uusi regionaalse programme, mis olid kindlatele regioonidele suunatud, et arenguerinevusi ja regionaalprobleeme vähendada. Rahajagamise vastutus anti maakondadele, kes vahendasid seda kohalikele omavalitsustele. [[Maavalitsus]]ed vastutasid ka valdkonnapoliitikate koordineerimise eest, näiteks avalikud teenused, strateegiline planeerimine, turismi ja ettevõtluse arendamine. Seega regionaalpoliitikaga seotud otsused ja finantseerimine [[detsentraliseerima\|detsentraliseeriti]].<ref name="Ristkok" /> 1999–2004 muutusid riigi finantseeritavad regionaalpoliitika meetmed olematuks, kasutati enamasti [[~~EL-i~~Euroopa Liidu ühtekuuluvuspoliitika]] vahendeid. Regionaalpoliitikaga seotud otsustusvõim viidi maakonnatasandilt ära tagasi valitsuse tasemele ministeeriumidesse, ~~vastupidiselt~~vastupidi perioodile aastatel 1994–1998. Otsustamine viidi kohalikult tasandilt ära ja investeeringuotsused hakkasid sõltuma erakondlikust kuuluvusest. 2000–2001 kasutati enamus ~~EL-i~~Euroopa Liidu fondide raha enam arenenud regioonides, sest ~~enamikes~~enamikus kohalikes omavalitsustes polnud pädevaid töötajaid ja raha regionaalarengu projektide ettevalmistamiseks. See põhjustas ressursside kontsentreerumise rikkamatesse omavalitsustesse ning vaesemate omavalitsuste sõltuvuse välisest abist ja konsultatsioonist. Rahaliste vahendite tsentraliseerimine ja politiseerimine juba enne ~~EL-iga~~Euroopa Liiduga liitumist muutis kohalikud omavalitsused sõltuvaks keskvalitsuste otsustest. <ref name="Raagmaa 2013" /> Eesti regionaalsete erinevuste suurenemist ja rahvastiku koondumist keskuste ümber võib näha alljärgneval joonisel, kus on näidatud rahvaarvu muutust 2000–2011 rahva- ja eluruumide loenduse alusel (Statistikaamet 2011:

Regionaalpoliitika: erinevus redaktsioonide vahel