Saksa kuningas: erinevus redaktsioonide vahel

[[Pilt:HRR 10Jh.jpg|pisi|300px|[[Saksamaa kuningriik|Saksamaa kuningriigi]] kaart [[Otto I (Saksa-Rooma keiser)|Otto Suure]] valitsemise ajal aastal 972 (tumesinine) ja keisririigi edasine laienemine kuni [[Konrad II (Saksa-Rooma keiser)|Saali Konradi]] valitsemiseni]]

Kuni [[11. sajand]]ini nimetasid Saksa kuningad end üldiselt edasi Ida-Frangi kuningaiks, kuid siis tekkis tüli [[paavst]]ide ja keisrite vahel ning ilmselt oli [[Gregorius VII]] see, kes võttis kasutusele mõiste "Saksa (või sakslaste) kuningas" (''rex teutonicum''), viidates sellele, et tegu on kaugelt põhjast pärit võõramaalasega, kel pole tegelikult õigust valitseda varem Rooma impeeriumile kuulunud alasid, veel vähem kanda keisrikrooni. Kuningad-keisrid vastasid aga sellega, et hakkasid end nimetama roomlaste kuningaks. Nimetus [[roomlaste kuningas]] püsis ametliku nimetusena kuni [[16. sajand]]ini, mil keisrid nõustusid end tihedamalt tärkava saksa rahvuslusega siduma. Kohati kasutati seda arhailist nimetust ka hiljem.

Et Saksa kuningaks saamine tähendas tulevikus keisriks saamist, siis lasi mitu Saksa-Rooma keisrit oma poja juba omaenese eluajal kuningaks valida, et neile keisrikroon kindlustada. Selline poliitika tekitas mõnikord vastumeelsust ning viis kodusõdadenigi. Kuid 16. sajandil, mil keisritiitli sakraalne ja reaalne väärtus kaduma kippus, muutus termin 'Saksa kuningas' sisuliselt troonipärija tiitliks ning kaotas oma senise tähtsuse ja tähenduse, kuna tiitel oli reaalselt pärilik ning [[Habsburgid]]e valduses. Uusajal langesvähenes tiitli '"Saksa kuningas'" tähtsus veelgi, kuna keisritiitel omistatianti keisriks valitule kohe pärast valimisi (valitud keisri tiitli võttis endale esimesena [[Maximilian I (Saksa-Rooma keiser)|Maximilian I]]). Samas kasutati seda ikkagi kuni keisririigi lõpuni välja.