Sulgpall: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
PResümee puudub |
||
31. rida:
Aastal 1934 moodustasid 9 maad – Kanada, Taani, Inglismaa, Prantsusmaa, Iirimaa, Holland, Uus-Meremaa, Šotimaa ja Wales, Rahvusvahelise Sulgpalli Föderatsiooni (IBF), mille liikmeskond kasvas aasta-aastalt. Märtsis 1939 otsustas IBF, et on aeg kutsuda ellu rahvusvahelised võistlused. Söör George A. Thomas, IBF-i president, pani võitjameeskonnale välja karika. Sõja- ja pärastsõjaaegse sulgpallipuuduse tõttu lükkusid esimesed Thomas Cup matšid aastatele 1948–1949. Rahvusvaheliste naiskondadele mõeldud sulgpallimeistrivõistluste idee kerkis esile 1950, kuid võistluste organiseerimine jäi rahapuudusel katki. Mõtet ei maetud siiski maha ja viimaks otsustati alustada iga kolme aasta tagant läbiviidava turniiriga. Karika parimale naiskonnale pani välja proua H. S. Uber Inglismaalt ja esimene turniir Uberi karikale (Uber Cup) toimus 1956/57. Sellest ajast on IBF-i korraldatavate ülemaailsel tasemel turniiride arv tõusnud seitsmeni: lisaks Thomas ja Uber Cupile (mees- ja naiskondadele) ka maailma meistrivõistlused, Sudirman Cup (segavõistkonnad), juunioride MM, maailma GP-finaal ja maailma karikavõistlused. Täieõiguslikuks olümpiaalaks sai sulgpall 1992. aastal Hispaanias Barcelonas.
Tänapäeval eksisteerib justkui kahte sorti sulgpalli. Ühte neist mängitakse aedades ja piknikel, teist,
Moodsad sulgpallireketid on
Sulgpall meenutab väheke nii tennist kui ka võrkpalli. Seda mängitakse üks ühe või kaks kahe vastu (üksik- või paarismäng) väljakul pikkusega 13,41 m ja laiusega 5,18 m (üksikmängus) või 6,1 m (paarismängus), mis on jagatud keskelt 1,55 m kõrguse võrguga kaheks.
|