Vikipeedia

Solmisatsioon: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
PResümee puudub
1. rida:
[[Pilt:Guidonian hand.jpg|pisi|Guido käsi (Manuskript Mantuast, 15. sajandi lõpp)]]
'''Solmisatsioon''' ehk '''solmiseerimine''' on keskajal muusikas välja arendatudtöötatud praktika laulda helirea astmeid silpide abil.
 
Umbes 13. sajandil nimetati solmisatsiooni sõnaga ''solfatio'' (tuletis silpidest ''sol'' ja ''fa'').
25. rida:
(Et lodevate häälepaeltega õpilased võiksid lauldes sinu imelisi tegusid kiita, lunasta, oo Püha Johannes, ebapuhaste huulte süüteod.)
 
Hiljemalt 12. sajandil arendati välja solmisatsioonisüsteemi illustreeriv nön-ö [[Guido käsi]].
 
Heksakordipõhine 6-heliline solmisatsioon oli kasutusel kuni [[16. sajand]]ini. Et anda tähis ka diatoonilise helirea seitsmendale astmele, lisati varasematele silpidele silp ''si'', mis on ilmselt akronüüm Guido hümni viimase rea sõnadest "''Sancte Ioannes"''.<ref name="apel">[[Willi Apel]]: ''Harvard Dictionary of Music.''Heinemann, London 1976. Stichwort „Solmization“.</ref>
 
17. sajandi teisel poolel asendati silp ''ut'' paremini lauldava silbiga ''do'' ning C-duur helirea helid said nimetused ''do, re, mi, fa, sol, la, si.''
 
Umbes 600 aastat ei olnud solmisatsioonisilbid seotud kindlate (absoluutsete) helikõrgustega: silbid tähistasid helirea teatud astmeid. Tänapäevases mõttes oli tegu relatiivse helikõrgussüsteemiga. Alles umbes 1600-ndatel sidusid prantsuse muusikud solmisatsioonisilbid kindaltekindlate helikõrgustega, nii et ''ut'' = ''c'', ''re'' = ''d'' jne.
 
[[Jean-Jacques Rousseau]] ei nõustunud uue praktikaga kasutada solmisatsioonisilpe "absoluutsetena":<ref>Zitiert gemäß Malte Heygster und Manfred Grunenberg: ''Handbuch der relativen Solmisation.'' Schott, Mainz 1998. S. 7.</ref>: "C ja A tähistavad kindlaid, muutumatuid helisid, mida võib alati samade klahvide abil lüüa. Ut ja la on midagi muud. Ut on alati mažoorhelirea põhitoon (toonika, esimene aste) ja la alati minoorhelirea põhitoon. Prantsuse muusikud on võõristaval moel selle erinevuse segamini ajanud. Nad on ebavajalikul moel klahvide ja helide nimetused dubleerinud ning pole jätnud astmetele ühtegi nimetust. (''C und A bezeichnen bestimmte, unveränderliche Töne, die immer mit denselben Tasten angeschlagen werden. Ut und la sind etwas anderes. Ut ist immer Grundton (Tonika, erste Stufe) einer Durtonleiter und la immer Grundton einer Molltonleiter. Die französischen Musiker haben befremdlicherweise diese Unterschiede verwischt. Sie haben unnützerweise die Benennung für die Tasten und Töne verdoppelt und keine Zeichen für die Benennung der Stufen übriggelassen." (Jean-Jacques Rousseau "Emile oder über die Erziehung")
53. rida:
[[Pilt:Curwen Hand Signs MT.jpg|miniatur||pisi|Handzeichen nach Curwen]]
 
1742. aastal pakkus Jean-Jacques Rousseau helirea astmete tähistamiseks välja numbernotatsiooni, mille puhul helirea põhiheli on number 1, helirea teine heli on number 2 jne.<ref>''The New Grove Dictionary of Music and Musicians.'' Macmillan, London 1989. Artikkel „Rousseau, Jean-Jacques“.</ref>. Astmete ning diatoonilise helirea seitse arvu lauldi ikka traditsiooniliste silpidega ''ut, ré, mi, fa, sol, la, si''.<ref>Agnes Hundoegger. ''Leitfaden der Tonika-Do-Lehre.'' Tonika-Do-Verlag, Berlin und Hannover 1925 (5. Auflage). S. 3.</ref>
 
Matemaatik [[Pierre Galin]], tema õpilane [[Aimé Paris]] ja selle poolvend [[Emile Chevé]] töötasid Rousseau meetodi kallal edasi ning arendasid välja omal ajal päris eduka nö "[[Galin-Paris-Chevé meetod]]i" (''Galin-Paris-Chevé-Methode'').<ref>''The New Grove Dictionary of Music and Musicians.'' Macmillan, London 1989. Artikkel „Galin, Pierre“.</ref>
 
Ka inglanna [[Sarah Ann Glover]] arendas edasi vana solmisatsiooni, andes silpidele inglisepärased nimetused ''doh, ray, me, fah, soh, lah, te'' ning lühendid ''d, r, m, f, s, l, t''. Silp ''soh'' oli võrreldes Guido silbiga ''sol'' muudetud teistele silpidele sarnasemaks, kuna see ei lõppenud enam kaashäälikuga ning ''te'' võeti kasutusele, kuna ''se'' oleks ebakorrektse häälduse korral liiga sarnane ''soh''-ga.
61. rida:
1842. aastal avaldas [[John Curwen]], üks [[Heinrich Pestalozzi]] olulisemaid õpilasi, oma esimese artikli Gloveri lähenemisest. Pärast töötas ta artikli ümber ja propageeris Gloveri meetodit nimetuse all "Toonika-sol-fa" (''Tonic sol-fa'') koos enda poolt arendatud käemärkidega.<ref>''[http://www.mflp.co.uk/index.php/news-and-articles/34/62 John Curwen].'' Artikel auf mflp.co.uk, Stand 4. Dezember 2010.</ref>
 
[[Agnes Hundoegger]] adapteeris Toonika Do meetodi (''Tonika-Do-Methode'') põhimõtted saksa keeleruumi.<ref>''[http://www.fembio.org/biographie.php/frau/biographie/agnes-hundoegger Agnes Hundoegger].'' Biografie auf fembio.org, Stand 4. Dezember 2010.</ref>
 
Relatiivset solmisatsiooni on arendanud ungari helilooja [[Zoltán Kodály]] ([[Kodály meetod]]), ameeriklane [[Edwin E. Gordon]] (muusika õppimise teooria, ''Music Learning Theory'')<ref>Edwin E. Gordon: ''Taking a Reasonable and Honest Look at Tonal Solfege and Rhythm Solfege.''GIA Publications, Chicago 2009</ref> ja [[Dick Grove]] (džässipedagoogika ja -harmooniaõpetus, spetsiaalne akordide ja helirideadeheliridade teooria ning džässharmonisatsiooni -ja ümberharmonisatsiooni alused)<ref>Dick Grove: ''See It, Hear It, Play It - Musicianship Course'', Part 1 ([http://www.dickgrove.com/wd/t/httpdocs/coursedesc/shdesc12.htm Inhalt]) und Part 2 ([http://www.dickgrove.com/wd/t/httpdocs/coursedesc/shdesc21.htm Inhalt])</ref>.
 
Tuginedes Kodály meetodile arendas eesti koorijuht [[Heino Kaljuste]] välja oma solmisatsioonisilpide süsteemi terve Nõukogude Liidu jaoks. Kuna Nõukogude Liidus kasutati Guido silpe sel ajal ''absoluutse'' solmisatsiooni jaoks, arendas Kaljuste ''relatiivse'' solmisatsiooni jaoks välja oma silbid, milles oli muudetud konsonante kuid säilitatud Guido silpide vokaalid. Heino Kaljuste relatiivse solmisatsiooni silbid olid ''jo, le, wi, na, so, ra, ti''.<ref>Вейс, П. Ступеньки в музыку. – М.: Советский композитор, 1980.</ref>
Kaljuste joJO-leLE-MI-mi süsteem on Eesti üldhariduskoolide muusikaõpetuses valdav tänapäevani, kuid muusikakoolides peetakse üldiselt mõistlikuks kasutada absoluutset solmisatsiooni.
 
Alates Sarah Ann GloverGloverist kasutatakse duur-heliridade puhul „relativse“„relatiivse“ solmisatsiooni silpe ''do, re, mi, fa, so, la, ti, do'' ning silpe ''la, ti, do, re, mi, fa, so, la'' iga loomuliku moll-helirea puhul. Harmoonilise molli-helirea puhul, kui seitsmes aste on kõrgendatud, kasutatakse ''so'' asemel silpi ''si,'' meloodilise moll-helirea puhul ''fa'' asemel silpi ''fi''. Heli altereerimisel üles kasutatakse heledamat vokaali ''i'' (näiteks ''do → di, re → ri, fa → fi'' und ''so → si'') ning altereerimisel alla mõningate autorite puhul vokaale ''a'' või ''o'' (näiteks ''ti → ta, la → lo'', ''mi → ma'')<ref>Heike Trimpert: [http://www.musikschulen.de/medien/doks/mk07/AG03.pdf?VDMPORTALSID=7ol1s9ef29b98v6kb6q4bvvjp5 Solmisation: Musik erleben von Anfang an!] Referat auf musikschulen.de, Stand 4. Dezember 2010.</ref> ning mõningate puhul vokaali ''u'' (näiteks ''ti → tu, la → lu'', ''mi → mu''<ref>Malte Heygster und Manfred Grunenberg: ''Handbuch der relativen Solmisation.'' Schott, Mainz 1998. S. 13.</ref>.
 
== Viited ==
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/wiki/Solmisatsioon"