Redaktsioon: 23. mai 2017, kell 15:16 redigeeri Iifar (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 76 120 muudatust P Korrastasin skripti abil viiteid ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 8. august 2017, kell 18:12 redigeeri eemalda Kuriuss (arutelu \| kaastöö) Usaldatud kasutajad 185 921 muudatust PResümee puudub Märgis: Visuaalmuudatus Uuem muudatus →
1. rida: [[File:PANTOMIME-PABLO.jpg\|thumb\|[http://www.pablo-zibes.de Pantomiim] Pablo Zibes]] '''Pantomiim''' on sõnatu kehalise väljenduse [[esitluskunst\|kunst]], mis rajaneb [[jäljendamisel]] ja [[imaginaarsel kujutamisel]]. Kunstiala nimetus tuleneb [[Vana-Kreeka]]st, kus nii nimetati [[näitleja]]t või [[tantsija]]t, kes muusika saatel "kõike jäljendas" (kr. παντόμιμος ''pantómimos''). Kindla koha [[Euroopa kultuur]]is leidis pantomiim ''commedia dell'arte'' õitseajal. Klassikalises euroopa pantomiimis on näitleja (tantsija) sageli rõivastatud trikoosse, tihtipeale on nägu valgeks värvitud, käes on valged kindad. [[Faabula]] või poeetilise [[sõnumi]] edasiandmisel on pantomiimis oluline osa [[taustamuusika]]l ning muud laadi [[heli]]del ja ka [[valgustus]]el. Esimesed kindlad teated pantomiimi kohta pärinevad umbes [[5. sajand eKr\|5. sajandist eKr]]. Pantomiimi elemente leidub paljude [[rahvas]]te [[rituaal]]setes [[tants]]udes ja neid kasutatakse ka argiste suhtlemisraskuste ületamiseks. Pantomiimis imiteeritakse liigutustega tegevust ja objekte, [[grimass]]idega väljendatakse emotsioone. Oluline on kogu keha [[plastika]]. Pantomiimi võidakse esitada teatris, estraadil või ka koguni pargis või tänaval. Esituse ja etenduse iseloom võib olla erinev: tal võib olla üldtegevuslik või ka tantsuline kallak, ta võib olla filosoofilise laadiga või burleskne jm. 11. rida: ===Pantomiim endises Nõukogude Liidus=== Endise N.Nõukogude Liidu eri paigus hakkas pantomiim arenema 1960. aastate algul. 1961. aastal loodi Lätis ansambel "Riia Pantomiim" Robert Līgersi juhtimisel. Omapoolse osa pantomiimižanri arengule endises N.Nõukogude Liidus andsid R. Slavski (Leningrad], A. Rumnev (Moskva), I. Rutberg (Moskva), J. Markova (Leningrad), K. Adomaitis (Kaunas) jmt nii mitmete teoreetiliste publikatsioonide, kriitiliste analüüside kui ka õpetustööga. Pantomiimile teiste kunstide seas kindlama koha leidmist kinnitas I Balti vabariikide pantomiimikunsti festival 1967. aastal Riias, kus oli külalisi üle kogu N.Nõukogude Liidu. Festivali eestvedajateks olid "Riia Pantomiim" Lätist, stuudio "Pantomiim" A. Traksi juhtimisel Eestist ja Kaunase pantomiimitrupp M. Tenisonsi juhtimisel Leedust. Lisaks etendustele toimusid ka arutlused ja kohtumised. 1960. aastatel jäi pantomiim N.Nõukogude Liidus peamiselt entusiastidest amatööride mängumaaks. Kuigi amatöörlus tähendas ~~erilalaisi~~erialalisi arenguprobleeme ja organisatsioonilisi raskusi, võimaldas selline seisund samas suuremat iseseisvust, tõlgendusvabadust ja vaimset vabameelsust. Ametliku kultuuripoliitika taustal on too mõneti tõrjutud seisund, mis ajendas tegutsema võimalust mööda vabalaval, võrreldav 1960. aastate džässmuusika omaga, mida arendati klubitaolistes kinnistes ringides ja restoranimiljöös. Ametliku kultuuripoliitika tõrjuvuse üheks eredamaks näiteks on Kaunase kutseliseks arendatud pantomiimiteatri "mahamaterdamine", nii et kollektiiv koos oma juhi M. Tenisonsiga ei tõusnudki enam teovõimeliseks. Tõrjuvuse pitsat löödi ka stuudio "Pantomiim" 1969. aasta lavastusele "Homo Sapiens". Sellele ~~vaatmata~~vaatamata pantomiim mitmekesistus eri rahvuskultuuride otsingute omapära kaudu ja hakati eristama olulisi suundi. Tartu Vanemuise "Mimeskide" ja V. Polunini juhitud Leningradi teater-stuudio "Litsedei" etenduste põhjal festivalil "Mim-parad 82" eristati kaht pantomiimi selget arenguteed teatri suunal: üks neist põhineb sümbolistlikul kujundlikkusel, teine psühholoogilise teatri elementidega rikastatud rahvalikul palaganikultuuril.<ref name="jeXCt" /> Teatrite ja ansamblite kõrval jätkasid oma kunsti arendamist ka soolomiimid, kes juhul, kui õnnestus tööd saada mõnes ~~kontsertorganisatsioonis~~kontserdiorganisatsioonis, nagu A. Jelizarov, said laiemaltki tuntuks. ==Pantomiim Eestis== Pantomiimi elemente kasutati eesti teatris juba enne Teist maailmasõda, ekspressionistlikku laadi lavastustes oli sellel vahel kesknegi koht. Uute väljendusvahendite poole püüdleva amatöörtrupi [[Hommikteater]]<ref name="kaUy4" /> lavastatud draamas "Inimesed" (1923) oli sõnaline element marginaalne ja keskne pantomiimilik element. Eestis tärkas suur huvi klassikalise pantomiimi vastu 1960. aastatel ning Tallinnas ja Tartus kujunes välja mitu huviliste truppi. Moodsa pantomiimi otsingute ja tutvustamisega Eestis oli otseselt seotud 1963. aastal alustanud [[stuudio "Pantomiim"\|stuudio Pantomiim]], seda eelkõige süstemaatilise õppetööga, ansamblimängu spetsiifikaga ja esinemistega Eestis. Esimene kirjutis moodsa pantomiimi suundadest ("Stuudio, miniatuurid, pantomiim") ilmus aastal 1965 ajalehes Edasi, autoriks [[Kalle Kurg]]. 1977. aastast hakkas pantomiimiõpetuse põhialusete õpetamisega tegelema stuudioteater "Tallinna Pantomiim", mis pedagoogi ja lavastaja Adolf Traksi käe all pakkus algupärandit draamas ja tragöödias ning kogu õhtut täitvaid terviklavastusi. Professionaliseerumist siiski ei toimunud. Huvi kaasaegse pantomiimi rakenduse vastu sõnateatris näitas Ugala 1967. aasta lavastusega "Mees on mees" (lavastaja Heino Torga, pantomiimiseade Adolf Traks) ja mitme hilisema tööga. 1969. aastal kasutati pantomiimi elemente küll Draamateatri luuleteemalises etenduses (liikumisjuht [[Adolf Traks]])<ref name="y4KW4" />, kuid pantomiimitruppide tegevus jäi aastateks kutselisest teatrist väljapoole. 26. rida: Ka Moskva tsirkusekoolis professionaalseks miimiks õppinud Maret Kristal tõi oma etendused "[[Surmatants]]" (1971 Tallinnas Kieck in de Köki tornis), "Hingemaa" (1988 Eesti Filharmoonia baasil, aga vabalaval) jm välja asjaarmastajate trupiga, mitte kutselises teatris. Pantomiimi arengut ei pidanud Nõukogude Eesti kultuurijuhid oluliseks, leiti, et see kunstiala ei esinda teatri "peajoont" ning sellele ei tekkinud vajalikku materiaalset baasi ega ka koolituskeskust.<ref name="lnoW2" /> 2000. aastatel, kui huvi eri liikumisvormide vastu on elavnenud, on huvilised ajuti pöördunud ka pantomiimi poole. Pantomiim on olnud teatrikoolis näitlejate ettevalmistuse õppekavas. ===Pantomiim eesti kutselises teatris=== Pärast Teist maailmasõda on pantomiimi elemente ja stiilivõtteid rakendatud eesti balletiteatris. Esimene kogu õhtut täitev moodsa pantomiimi võtetega loodud etendus eesti kutselises teatris oli "[[Mimeskid]]" [[Vanemuine (teater)\|Vanemuises]] aastal 1981. "Mimeskide" stsenarist, lavastaja ja ka lavakujunduse eskiisi autor oli [[Kalle Kurg]], kolmeosalise etenduse kahe osa ("Valgus" ja "Rändlinnu lend") muusika autor oli [[Sven Grünberg]], ühe osa ("Pärjaballaad") muusika kirjutas [[Lepo Sumera]]. Peaosa täitis Moskva tsirkusekoolis pantomiimi ja GITIS-es massiliikumise erialal õppinud [[Maret Kristal]], ülejäänud osades olid Vanemuise balletitrupi tantsijad ([[Aivar Kallaste]], [[Gennadi Korotkin]], [[Mare Tommingas]], [[Jelena Tšaulina]], [[Sirre Oengo]], [[Rita Õunapuu]], [[Eva Ots]], [[Anu Kanarik]]). [[Eksistentsialism\|Eksistentsialistlik]]u kallakuga "Mimeske" etendati 1980. aastate jooksul ka Leedus, Venemaal, Belgias, Soomes jm. 1985. aastal Moskvas toimunud rahvusvahelisel pantomiimifestivalil pärjati etendus kõrgeima tunnustuse, diplomiga.<ref name="T3Xv4" /> Uudissõna "[[mimesk]]" autoriks on [[Ain Kaalep]], kes lõi selle lavastuse tarbeks.<ref name="ebwzM" /> ==Vaata ka== 50. rida: [[Evald Kampus]]. "Mimeskid" "Vanemuises". (Täna on esietendus.). – [[Edasi]] 14.11. 1981 [[Valdek Pütsep]]. "Mimeskid". – Edasi 07.01.1982 “Terpsichorest Tartus ja Tallinnas, eelkõige aga ~~Novosibirskis~~Novosibirskis”.” (Muljed eesti balletist ja pantomiimist.) Novosibirski Akademgorodoki koreograafiahuviliste klubi “Terpsichore” presidendi Gennadi Alferenko intervjuu Toomas Bekkerile. – [[Sirp ja Vasar]] 12.02.1982 "Mimeskid. RAT "Vanemuise" etendus.". Arvustused: [[Ene Paaver]], [[Alo Põldmäe]], [[Enn Siimer]]. – [[Noorte Hääl]] 14.02.1982. "Mimoturniir teatrimajas.". (Vanemuise külalisetenduste järel vastavad toimetuse küsimustele Kalle Kurg ja Maret Kristal. Peterburi pantomiiminädalast oktoobris 1982, pantomiimi suundadest, arenguprobleemidest, pantomiimirühmadest ja miimidest.) – Noorte Hääl 28.05.1983, 29.05.1983 [[Larissa Melnikova]]. (Peterburi teatriteadlane.) ""Mimeskidest" ja pantomiimist üldse.". (Pärast Vanemuise külalisetendusi Venemaal ja Leedus.) – Sirp ja Vasar 12.08.1983 [[Kalle Kurg]]. "Aukartus hingemaa ees.". (Pantomiimikunstnikust Maret Kristalist, pantomiimi arenguprobleemidest ja kohast kultuuris.) – [[Kultuur ja Elu]] 1989, 3, lk 26–29 [[Thomas Leabhart.]] "Étienne Decroux." London–New York, Routledge 2007 ISBN 9780415354363 ISBN 9780415354370 *[[Kadi Tudre]]. "Kehatehnika näitlemises.". (Magistritöö, Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikool.) Tallinn, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia 2007. Ka: ajakiri Teater. Muusika. Kino 2007, nr 8/9 ja 12; 2008, nr 2, 5 ja 8/9 [http://www.temuki.ee/arhiiv/2007/09/lugu3.pdf] [http://www.temuki.ee/arhiiv/2007/12/lugu7.pdf] [http://www.temuki.ee/numbers/2008/2/article4601.pdf] [http://www.temuki.ee/numbers/2008/5/article4668.pdf] [http://www.temuki.ee/numbers/2008/8-9/article4728.pdf] ==Välislingid==

Pantomiim: erinevus redaktsioonide vahel