Sotsiaalpsühholoogia: erinevus redaktsioonide vahel

'''Sotsiaalpsühholoogia''' on [[teadusharu]], mis uurib, kuidas mõjutab inimeste mõtteid, tundeid ja käitumist teiste inimeste tegelik, kujutletav või mõeldav juuresviibimine.<ref>Allport, G.name="G33YG" W. (1985). The historical background of social psychology. In G. Lindzey & E. Aronson (Eds.), ''The handbook of social psychology.'' New York: McGraw Hill.</ref> ''Teadus'' viitab siin [[empiirilisus|empiirilisele]] uurimismeetodile. ''Mõtted,'' ''tunded'' ja ''käitumine'' tähistavad kõiki [[psühholoogia|psühholoogilisi]] muutujaid, mida inimesel saab [[mõõtmine|mõõta]]. Väide, et teiste inimeste juuresviibimist võidakse ''kujutleda'' või sellele ''mõelda'', osutab meie kalduvusele alluda sotsiaalsele mõjule isegi kui teisi inimesi pole kohal, näiteks televiisorit vaadates või internaliseeritud [[sotsiaalne norm|sotsiaalseid norme]] järgides.

Sotsiaalpsühholoogid seletavad inimeste käitumist tüüpiliselt [[vaim (mens)|vaimuseisundite]] ja vahetu sotsiaalse situatsiooni interaktsiooni kaudu. [[Kurt Lewin|Kurt Lewini]] kontseptuaalses valemis vaadatakse käitumist kui funktsiooni, mille liikmeteks on isik ja keskkond, ''B''=''f''(''P'',''E'').<ref>Lewin, K.name="jucxa" (1951). ''Field theory in social science: Selected theoretical papers.'' D. Cartwright (Ed.). New York: Harper & Row.</ref> Üldiselt eelistavad sotsiaalpsühholoogid [[eksperiment|laborieksperimentides]] leitud empiirilisi tulemusi. Sotsiaalpsühholoogia teooriad on tavaliselt pigem spetsiifilised ja fokuseeritud kui kõikehõlmavad ja üldistavad.

Sotsiaalpsühholoogia on interdistsiplinaarne valdkond, mis ühendab [[psühholoogia|psühholoogiat]] ja [[sotsioloogia|sotsioloogiat]]. Vahetult [[teine maailmasõda|II maailmasõja]] järel tegid psühholoogid ja sotsioloogid palju ühiseid uuringuid.<ref>Sewell, W.name="QiMdR" H. (1989). Some reflections on the golden age of interdisciplinary social psychology. ''Annual Review of Sociology''. Vol. 15.</ref> Viimasel ajal on need teadused järjest enam spetsialiseerunud ja teineteisest eemaldunud, sotsioloogid keskenduvad peamiselt "makromuutujatele" (näiteks sotsiaalne struktuur). Sotsiaalpsühholoogias on sotsioloogiline lähenemine siiski endiselt samaväärse tähtsusega kui psühholoogiline uurimistöö.

Lisaks lõhele, mis tekkis psühholoogia ja sotsioloogia vahel, on toimunud ka teatav lahknemine [[Ameerika Ühendriigid|Ameerika]] ja [[Euroopa]] sotsiaalpsühholoogide rõhuasetustes. Väga suure üldistusega võib öelda, et Ameerika uurijad on keskendunud rohkem indiviidile, samas kui Euroopas pööratakse rohkem tähelepanu grupitasandi nähtustele (vt [[grupidünaamika]]).<ref>Moscovici, S.name="sEwKW" & Markova, I. (2006). ''The making of modern social psychology''. Cambridge, UK: Polity Press.</ref>

Sotsiaalpsühholoogia kui teadus tekkis [[Ameerika Ühendriigid|Ameerika Ühendriikides]] 20. sajandi hakul. Esimene selle valdkonna töö, [[Norman Triplett|Norman Tripletti]] eksperiment [[sotsiaalne soodustamine|sotsiaalsest soodustamisest]], avaldati 1898. aastal.<ref>Triplett, N.name="CwadX" (1898). The dynamogenic factors in pacemaking and competition. ''American Journal of Psychology''. ''9'', 507-533.</ref> 1930ndatel saabus Ameerika Ühendriikidesse fašistlikult Saksamaalt põgenedes mitmeid [[geštaltpsühholoogia|geštaltpsühholooge]], neist olulisim [[Kurt Lewin]]. Neil oli määrav roll sotsiaalpsühholoogia eristumisel kahest tolleaegsest domineerivast lähenemisest – [[biheiviorism|biheiviorismist]] ja [[psühhoanalüüs|psühhoanalüüsist]], ning nad pärandasid sotsiaalpsühholoogiale ka oma huvi taju ja tunnetuse vastu. Kõige enam uuriti sel ajal hoiakuid ja väikeste gruppide dünaamikat.

II maailmasõja ajal hakati uurima [[veenmine|veenmist]] ja [[propaganda|propagandat]], selleks et aidata USA sõjaväge. Pärast sõda köitsid uurijate tähelepanu paljud sotsiaalsed probleemid, sealhulgas soolised küsimused ja rassilised eelarvamused. Kuuekümnendatel suurenes huvi uute teemade vastu, näiteks [[kognitiivne dissonants]] (tunnetuslik ebakõla), [[kõrvalseisja sekkumine]] ja [[agressiivsus]]. 1970ndatel sattus sotsiaalpsühholoogia Ameerikas siiski kriisi. Toimusid tulised vaidlused selle üle, kas laborieksperimendid on ikka eetilised, kas hoiakud ennustavad tegelikku käitumist ja millisel määral mõjutab teadustulemusi kultuurikontekst (vt [[Kenneth Gergen|Gergen]], 1973).<ref>Gergen, K.name="BfQti" J. (1973). Social psychology as history. ''Journal of Personality and Social Psychology'','' 26'', 309-320.</ref> Samuti esitasid radikaalse situatsioonilise lähenemise pooldajad sel ajal küsimuse, kas psühholoogias on üldse mõtet rääkida eneseidentiteedist ja isiksusest.

[[Solomon Asch|Aschi]] [[konformsus|konformsuse]] eksperimendid näitasid, milline jõud oli konformsusel (mugandumisel) väikestes gruppides, kus inimesed pidid hindama joonte pikkust; ülesanne oli tehtud ülilihtsaks.<ref>Asch, S.name="bJL2s" E. (1955). Opinions and social pressure. ''Scientific American'', pp. 31-35.</ref> Rohkem kui kolmandikus katsetes mugandusid katsealused enamusega, isegi kui nende hinnang oli ilmselgelt vale. 75% katsealustest mugandusid vähemalt ühel korral kogu eksperimendi jooksul.

[[Muzafer Sherif|Muzafer Sherifi]] Röövlikoopa eksperimendis moodustati poistest kaks võistkonda ja uuriti vaenulikkuse ning agressiivsuse teket. Sherif seletas tulemusi viisil, mida praegu tuntakse realistliku grupikonflikti teooriana – oluline tegur gruppidevahelise konflikti esilekutsumisel oli konkurents piiratud ressursside pärast.<ref>Sherif, M.name="aFbEO" (1954). Experiments in group conflict. ''Scientific American'', ''195'', 54-58.</ref> Eksperimendi teises pooles algatati poiste vahel koostöö ja seati ühised eesmärgid ning suudeti algne efekt ümber pöörata.

[[Leon Festinger|Leon Festingeri]] kognitiivse dissonantsi (tunnetusliku ebakõla) eksperimendis paluti katseisikutel sooritada väga tüütut ülesannet. Neile maksti selle eest, aga tasu oli erinev. Pooltele katseisikutele maksti 1 dollar ja paluti neil tutvustada katset järgmistele inimestele, öeldes, et see oli lõbus. Teistele katseisikutele maksti 20 dollarit ja nad pidid samamoodi valetama. Pärast eksperimendi lõppu hindasid esimese rühma liikmed ($1) ülesande meeldivamaks kui teise rühma liikmed ($20). Festingeri seletus oli järgmine: õigustamaks valetamist, muutsid inimesed oma varasemat negatiivset suhtumist ülesandesse.<ref>Festinger, L.name="lN3Pw" & Carlsmith, J. M. (1959). Cognitive consequences of forced compliance. ''Journal of Abnormal and Social Psychology'', ''58'', 203-211.</ref>

[[Stanley Milgram|Milgrami]] eksperiment on üks kurikuulsamaid katseid sotsiaalpsühholoogia ajaloos. Eesmärgiks oli teada saada, kui kaugele on inimesed valmis minema, täites [[autoriteet|autoriteedi]] korraldusi. Pärast II maailmasõja sündmusi ja [[holokaust|holokausti]] näitas eksperiment, et ka normaalsed Ameerika kodanikud ilmutavad kuulekust, vaatamata sellele, et uskusid end põhjustavat kannatusi süütutele inimestele.<ref>Milgram, S.name="6wJlK" (1975). ''Obedience to authority''. Harper and Bros.</ref>

[[Albert Bandura]] Bobo-nuku eksperiment näitas, kuidas agressiivsust õpitakse imiteerimise teel.<ref>Bandura, A.,name="5BOlh" Ross, D. & Ross, S. A. (1961). Transmission of aggression through imitation of aggressive models. ''Journal of Abnormal and Social Psychology'', ''63'', 575-582.</ref> See oli üks esimesi uuringuid paljude järgnevate seas, mis näitas, kuidas vägivalla nägemine meedias kutsub vaatajatel esile agressiivse käitumise.

[[Philip Zimbardo]] simuleeris Stanfordi vanglaeksperimendis üliõpilastest vangide ja vangivalvuritega realistliku olukorra, mis näitas, kui tähtis on rolli mõju inimeste käitumisele. Vaid mõne päevaga said "vangivalvuritest" brutaalsed ja julmad vägivallatsejad, vangidest aga õnnetud ja abitud ohvrid. See demonstreeris kujukalt, kui määrav on vahetu sotsiaalse situatsiooni mõju ja kuidas see võib alla suruda normaalsed isiksusejooned.<ref>Haney, C.,name="9drbq" Banks, W.C. & Zimbardo, P.G. (1973). Interpersonal dynamics in a simulated prison. ''International Journal of Criminology and Penology'', ''1'', 69-97.</ref>