Kvantfüüsika: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
Resümee puudub |
||
45. rida:
Alates [[1927]]. aastast on tehtud katseid rakendada kvantmehaanikat mitte ainult osakestele, vaid ka [[väli|väljadele]]. Nõnda on tekkinud väljade kvantteooriad. Esimesed tulemused selles valdkonnas said [[Paul Dirac]], [[Wolfgang Pauli]], [[Victor Weisskopf]] ja [[Pascual Jordan]]. Lainete, osakeste ja [[väli|väljade]] kirjeldamiseks vaadeldakse neid [[kvantväli|kvantväljadena]] (vaadeldavate suuruste sarnaste objektidena). Kvantväljad ei pea rahuldama "reaalväärtuselisuse" nõuet ega ole tingimata seotud mõõdetavate suurustega. Kvantväljade puhul on osutunud probleemiks, et keeruliste hajumisprotsesside arvutamisel saadakse lõpmatud väärtused, lihtsate protsesside puhul aga saadakse sageli vaadeldavatest väärtustest väga erinevaid tulemusi.
1940. aastate lõpus leiutati lõpmatute väärtuste probleemi lahendamiseks [[renormeerimine]]. See võimaldas [[Richard Feynman]]il, [[Freeman Dyson]]il, [[Julian Schwinger]]il ja (ka [[
[[Kvantkromodünaamika]] töötati välja 1960ndate alguses. Teooria tänapäeval tuntud kuju formuleerisid [[1975]] [[David Politzer]], [[David Gross]] ja [[Frank Wilczek]]. [[Julian Schwinger]]i, [[Peter Higgs]]i, [[Jeffrey Goldstone]]'i ja [[Sheldon Glashow]]' teedrajavatele töödele toetudes näitasid [[Steven Weinberg]] ja [[Abdus Salam]] teineteisest sõltumatult, kuidas [[nõrk vastastikmõju]] ja kvantelektrodünaamika on võimalik ühendada [[elektronõrk vastastikmõju|elektronõrga vastastikmõju]] teooriaks.
|