Indulgents: erinevus redaktsioonide vahel

Pärast [[13. sajand]]it muutus indulgentsidega raha tegeminerahategemine aga üha valdavamaks ja sagenesid nende kuritarvitamise juhtumid. Katoliku kirik püüdis neid puhuti küll reguleerida, kuid [[16. sajand]]i alguseks oli paavsti poolt antavatest indulgentside jutlustamise lubadest saanud rahateenimise vahend. Kiriku poolt antavat lunastuse määra oli pidevalt ka laiendatud, nii et selleks ajaks sai indulgentside eest lunastada ka juba surnute patte, keda arvati puhastustules vaevlevat. Jutlustajatele, nagu [[Johann Tetzel]], on omistatud ka väiteid, et indulgentsidega saab lunastada ka veel tegemata patte, mis läks kiriku doktriiniga juba otsesesse vastuollu. Indulgentside väärkasutamise mõistis karmilt hukka [[Martin Luther]] ja indulgentside problemaatikat on peetud ka üheks peamiseks põhjuseks, miks tema ja ta järgijad katoliku kirikust eemaldusid.

Indulgentsikorralduse reformimise vajadust mõistis ka katoliku kirik, mis [[Trento kirikukogu]]l ([[1545]]–[[1563]]) allutas indulgentsikorralduse kardinalidest järelvalvajatejärelevalvajate hoole alla ja [[1567]]. aastal likvideeris paavst võimalused teenida indulgentsidega rahalist kasumit. Indulgentside jagamine usklikele on jäänud aga katoliku kiriku praktikasse tänaseni.

*[http://www.newadvent.org/cathen/07783a.htm Indulgentsi artikkelIndulgentsiartikkel Katoliku Entsüklopeedias] (inglise keeles)