Lõuna-Sudaan: erinevus redaktsioonide vahel

Sudaani valitsus andis piirkonnale autonoomia 9. jaanuaril [[2005]] [[Naivasha rahuleping]]uga, mis lõpetas [[Teine Sudaani kodusõda|Teise Sudaani kodusõja]].

9.–15. jaanuaril [[2011]] toimus Lõuna-Sudaanis [[Lõuna-Sudaani iseseisvusreferendum|iseseisvusreferendum]]. Iseseisvuse poolt oli 98,8% kehtivatest hääletussedelitest.<ref>[http://southernsudan2011.com/ Southern Sudan Referendum 2011]</ref> Iseseisvus kuulutati välja [[9. juuli]]l 2011.<ref>[http://www.bbc.co.uk/news/world-africa-14091903 South Sudanese celebrate their divorce]. BBC News, 9. juuli 2011.</ref> Iseseisvus saavutati [[Sudaan]]<nowiki/>i põhjaosast (tänapäeval kutsutakse seda lihtsalt Sudaaniks). Kahjuks on Lõuna-Sudaan üks kõige vähem arenenud riike maailmas ja seda mitte 2013. aastal alanud kodusõja tõttu, vaid riik oli juba iseseisvumise hetkelajal halvas seisus. Et upitada riiki, eriti majandust, otsustas riigi parlament propageerida suuri privaatinvesteeringuiderainvesteeringuid. Sellega loodeti majandustõusu kunstiliselt luua. Paljud aga kahtlesid tollal selles taktikas, kuna aastast 2007 kuni 2010 võeti tervelt 5,15 millionmiljonit hektarit ehk rohkem kui 8 protsenti kogu Lõuna-Sudaani maast eraettevõtete alla. (Deng ja Mittal, 2011)

== 2013. aastal alanud kodusõda ==

2013. aasta detsembris algas Lõuna-Sudaanis kodusõda, mis kestab siiani. See algas Lõuna-Sudaani presidendi Kiir’iKiiri tõttu, kes kahtlustas asepresidenti Riek Machar’iMachari ja tema lähikondlasi riigipöörde katses. Sellest süüdistusest sai alguse sõda. (Su, 2016)

Sõda on riigile väga laastavalt mõjunud. Sõja tulemusel on hävinenud palju naftavälju, kümneid tuhandeid inimesi on surnud, ligi miljon inimest pidanud kodust lahkuma ning paljud neist on ka  põgenenud naaberriikidesse. Lõuna-Sudaanis elab hetkel 12 miljonit inimest ning tervelt 70 protsenti neist kannatab nälga. ÜRO ametnikud, kes töötavad Lõuna-Sudaanis põgenike laagrites, on näinud sõjakoledusi enda silmaga. „Majandus on vabalanguses, valitsusväed ja  mässulised võitlevad pidevalt naftavarude üle ning haridus- ja tervishoiuasutused ei suuda konflikti all toime tulla.“ (Tiezzi, 2015) Asja muudab kurvemaks ka see, et Lõuna-Sudaani iseseisvumine oli lootusrikas sündmus mitte ainult lõuna-sudaanlastelelõunasudaanlastele, vaid ka kogu Aafrikale. Lõuna-sudaanlasedLõunasudaanlased võitlesid aastakümneid Sudaani autokraatse valitsuse vastu ning lõpuks saavutasid 2011. aastal vabaduse.

Kuid vabadust ei saadud kaua nautida paari aasta pärast algava uue sõja tõttu. Seekord aga ei olnud sõja põhjused ajaloolised või kultuurilised, vaid sõda algas puhtalt erinevate liidrite võimuahnusest. Nii Kiir kui Machar tahtsid kogu võimu endale. Tegelikult oli juba enne kodusõda näha riigis ohumärke konflikti tuleku kohta, kuid Lõuna-Sudaani toetavad riigid otsustasid eirata neid. Lõuna-Sudaani liidrite korruptsioonist vaadati mööda geopoliitilistel põhjustel. Kuid Lõuna-Sudaani sõda pole kõigest konflikt kahe liidri ja nende toetajate vahel. Peale Hiina toetab relvastusega riigi valitsusjõude ka Iisrael ning opositsiooni aitab Sudaan. (Tiezzi, 2015)  Sudaan pole kunagi tahtnud, et Lõuna-Sudaan oleks iseseisev, kuna lõunas asuvad enamik naftaväljadest. Iisraelil on pikk ajalugu seljataga Aafrika diktatuuride toetamises. Tänapäeval on võimalik riiki väljaspooltväljastpoolt juhtida ilma, et peaks riiki okupeerima hakkama. Selline on tänapäeva imperialism. (Loewenstein, 2016)

Hiina ja Lõuna-Sudaani vahelised suhted algasid 1983. aastal. Siis algas Teine Sudaani kodusõda, mis lõppes 2005. aastal. Enne seda kuulusid Sudaani lõunapoolsed naftaväljad Ameerika Ühendriikide firmadele (nt Chevron), kuid see muutus, kui USA otsustas Khartoumi linna vastu  sanktsioonid kasutusele võtta, kuna seal oli rikutud inimõigusi. Sellest ajast saati võtsid Hiina naftafirmad enamiku naftaväljade omandusest endale. Naftasuhe Hiina ja Lõuna-Sudaani (ning ka Sudaani) vahel kestab tänapäevani. Näiteks 2013. aastal importis Hiina Sudaanist 49 000 ja Lõuna-Sudaanist 65 000 tünni päevas. (Su, 2016)

Teise Sudaani kodusõja ajal oli Hiina Aafrika nafta impordist tervelt 40 protsenti pärit Sudaanist. Hiinalt saadud tulu aitas üleval pidada Sudaani presidendi Omar al-Bashiri valitsust. Selline toetus Hiina poolt aga tekitas palju kriitikat, kuna arvati, et sellise sammuga toetab Hiina režiimi, mis tegeles tollal genotsiidiga Darfuris. Hiina aga ei pidanud kriitikat õigeks, sest nende arvates teevad nad vaid äri. Õli valas tulle aga see, et palju rahast, mis Hiinast saadi, kulutati relvade peale. Lisaks sai Hiinast 2000ndate2000. aastate alguses Sudaani kõige suurem relvadega varustaja. (Su, 2016)

Hiina Riiklik Naftakorporatsioon tahtis Lõuna-Sudaani linna Juba’gaJubaga hoida suhteid nii enne kui ka pärast riigi iseseisvumist. Eesmärgiks oli saavutada suuremat poliitilist mõju Ida-Aafrikas. (Loewenstein, 2016) Kui aga 2011. aastal saavutas Lõuna-Sudaan iseseisvuse, siis ei viitnud Hiina aega, vaid lõi koheselt diplomaatilised suhted Lõuna-Sudaaniga. Samuti ei jäänud Hiina uue kodusõja ajal kõrvale, kuna Hiina oli palju investeerinud Lõuna-Sudaani. (Su, 2016) Näiteks 2012. aastal kasutas Hiina Lõuna-Sudaani naftaekspordist lausa üle 80 protsendi. (Tiezzi, 2015) Hiina sekkus osadesse rahu läbirääkimistesse ning proovis läbi rääkida nii Kiir’iKiiri kui Machar’igaMachariga. Lisaks saatis Hiina 2015. aasta detsembris Lõuna-Sudaani 700 sõdurit ÜRO rahumissionilerahumissioonile. (Su, 2016) Sellele oli aga lisaks rahu hoidmisele ka teine ja varjatum põhjus: kaitsta Hiina finantsilist positsiooni ebastabiilses riigis. (Loewenstein, 2016) Samuti müüs Hiina ettevõte Norinco samaaegselt relvi Khartoumi, mida kasutati kodusõjas. (Tiezzi, 2015) Selline silmakirjalikkus paneb mõtlema, mis Hiina tegelikud kavatsused on, proovides Lõuna-Sudaani alatasa „aidata“.

Hiina suursaadik Lõuna-Sudaanis on Ma Qiang, kes on intervjuudes tunnistanud Hiina näilikku silmakirjalikkust Lõuna-Sudaani kodusõja küsimuses. Kuid samas on ta Hiina käitumist põhjendanud sellega, et Norinco relvastuse müük Khartoumi oli läbi viidud juba enne kodusõja algust, seega ei saanud sinna enam midagi parata. Qiang’iQiangi arvates on Hiina tegutsemise eesmärk Lõuna-Sudaanis ikkagi saavutada stabiilsus. Paljud lõuna-sudaanlasedlõunasudaanlased on näljas ning Qiang’iQiangi arvates pole hetkelpraegu tähtis Lõuna-Sudaani režiimi vahetus, vaid lihtsalt stabiilsus. Qiang on öelnud: „Kuidas te saate praegu demokraatiast seal rääkida? Meie toetame seda, et Aafrika riigid leiaksid enda tee. Me ei suru neile peale n-ö Lääne demokraatia väärtusi“. (Loewenstein, 2016) Qiang’iQiangi ütlusest jääb mulje, et Hiina ei toeta Lääne poliitikat teistes arengumaades, kus üritatakse luua iga hinna eest teed demokraatiani. Hiina pigem toetab vastupidist suunda, kus oleks parem, kui valitseb diktatuur ning riik oleks selle tõttu võimalikult stabiilne. On ka ju Hiina ise autoritaarne kommunistlik riik. 

Veidi enne Lõuna-Sudaani iseseisvumist oli Hiina investeerinud Lõuna-Sudaani juba 33,4 billionit, enamik muidugi naftasektoris. Näiteks rahastas ja konstrueeris Hiina torustiku, mis saadab naftat põhjast läbi Sudaani Punase mere äärde. Sealt liigub nafta Hiina ekspordiks. (Rotberg, 2016) Hiina sõlmis Lõuna-Sudaaniga kokkuleppe, mille järgi Hiina annab Lõuna-Sudaanile laenu infrastruktuuri projektide jaoks ning Lõuna-Sudaan maksab tulevikus naftaga tagasi.  Lõuna-Sudaan plaanis ehitada selle rahaga näiteks teid ja  [[Juba (Lõuna-Sudaan)|Juba]] linna lennujaama. Kõik on aga sõja tõttu edasilükkunud. (Su, 2016) HetkelSeni on ainult 2 protsenti riigiteedest sillutatud. Selle tõttu on vihmaperioodil väga keeruline kõrvalistesse kohtadesse pääseda. (Loewenstein, 2016)

Sõja ajal on Hiina riiklikud naftafirmad lõpetanud töötamise. Seda aga pole teinud eraettevõtted. Lõuna-Sudaanis elab hetkel umbes 3000 hiinlast, keda ei sega kodusõda. Seal töötavate hiinlaste jaoks on see hea koht, sest nad teenivad seal palju raha. Näiteks on intervjuus üks tööline öelnud: „Meil on usku Lõuna-Sudaani. Võiks arvata, et äri keskkond ei ole hea, kuid kui sa tead, mida teha Juba’s, siis see on ohutum koht kui Hong Kong.“ (Su, 2016) Muidugi mõjutab hiinlaste sellist suhtumist ka fakt, et Hiinas on väga raske edukat töökohta leida, kuna konkurents on nii suur. Seega võibki osutuda paremaks variandiks isegi nii ebastabiilne riik nagu Lõuna-Sudaan, sest vähemalt siin ei ole nii suur konkurents.

Tänapäeval on Hiina ka lõuna-sudaanlastelõunasudaanlaste endi jaoks soodus võimalus. Kohalikele meeldib rohkem teha koostööd Hiina firmade kui Euroopa omadega. Euroopa ärikultuur on kohalike jaoks liiga keeruline ja aeganõudev, hiinlased aga töötavad juba pealepärast lepingu sõlmimist kohe järgmisel päeval. Samuti on kohalike arvates Lääne firmad liiga käskivad, kuid Hiina firmad on palju avatumad kohalikega rääkimisele ja ettepanekute vastuvõtmisele. (Su, 2016)

1.      Deng, D., Mittal, A. (2011). Country Context. A. Mittal, F. Mousseau (Toim), ''Understanding land investment deals in Africa: South Sudan'' (lk 7-12). Oakland: The Oakland Institute.

2.      Loewenstein, A. (2016). South Sudan, After Independence: “Post Conflict” Famine and Despair''. Global Research'', 14. aprill. Kasutatud 03.10.16 <nowiki>http://www.globalresearch.ca/south-sudan-after-independence-post-conflict-famine-and-despair/5520106</nowiki>

3.      Olander, E., Staden, C. V. (2016). Why China Is So Invested In South Sudan’s Future. ''Huffington Post'', 23. juuni. Kasutatud 02.10.16 <nowiki>http://www.huffingtonpost.com/entry/china-south-sudan-future_us_5769a47fe4b0c0252e778e38</nowiki>

4.      Rotberg, R. (2016). Why China is South Sudan’s best hope. ''The Globe and Mail'', 16. august. Kasutatud 05.10.16 <nowiki>http://www.theglobeandmail.com/opinion/why-china-is-south-sudans-best-hope/article31394168/</nowiki>

5.      Su, A. (2016). China's Business and Politics in South Sudan. Foreign Affairs, 6. juuni. Kasutatud 02.10.16 <nowiki>https://www.foreignaffairs.com/articles/south-sudan/2016-06-06/chinas-business-and-politics-south-sudan</nowiki>

6.      Tiezzi, S. (2015). UN Report: China Sold $20 Million in Arms and Ammunition to South Sudan. ''The Diplomat,'' 27. august. Kasutatud 05.10.16 <nowiki>http://thediplomat.com/2015/08/un-report-china-sold-20-million-in-arms-and-ammunition-to-south-sudan/</nowiki>

7.      Vasselier, A. (2016). Chinese Foreign Policy in South Sudan: View From the Ground. ''China Brief'', 22. august. Kasutatud 04.10.16 <nowiki>https://jamestown.org/program/chinese-foreign-policy-in-south-sudan-the-view-from-the-ground/</nowiki>