Ivan Fedjuninski: erinevus redaktsioonide vahel

Ivan Fedjuninski sündis 30. (17. [[vkj]]) juulil 1900 [[Toboli kubermang]]u Tjumeni maakonna Uspenski valla (praegu [[Sverdlovski oblast]]i [[Tugulõmi rajoon]]) Giljova külas maalri perekonnas. Õppis alates 1909. aastast Giljova algkoolis, sai eduka õppimise eest kiituskirja.<ref name="rudocs">[http://rudocs.exdat.com/docs/index-174116.html?page=2 Генерал И. И. Федюнинский: этапы военной карьеры]</ref> 1913. aastal lõpetas külakooli ja töötas maalriabina.<ref name="warheroes">[http://www.warheroes.ru/hero/hero.asp?Hero_id=1118 Иван Иванович Федюнинский на сайте "Герои страны"]</ref>

1919. aastal astus Ivan Fedjuninski vabatahtlikult [[Tööliste ja Talupoegade Punaarmee]]sse. Osales [[Venemaa kodusõda|Venemaa kodusõjas]] [[Reamees|reamehena]] [[Läänerinne (Vene kodusõda)|Läänerindel]] ja sai kaks korda haavata.<ref name="warheroes" />

29. juulil 1921 viidi Ivan Fedjuninski üle [[Omsk]]isse 31. reservpolku, kus ta õppis 24. Omski III Kommunistliku Internatsionaali nimelises TTPA komandöride jalaväekoolis. Kool viidi üle [[Vladivostok]]ki ja nimetati ümber. 1924. aastal lõpetas ta Vladivostoki Kommunistliku Internatsionaali nimelise jalaväekooli.<ref name="rudocs" />

Pärast kooli lõpetamist määrati Fedjuninski 107. Vladimiri laskurpolgu rühmakomandöriks. 1929. aastal osales ta [[Ida-Hiina raudtee]]l Nõukogude-Hiina sõjalises konfliktis Erilise Kaug-Ida armee 36. laskurdiviisi 6. kompanii komandöri ametis. Leidlikkuse ja osava juhtimise ning isikliku julguse eest sai ta [[Punalipu orden]]i ja isikliku nimelise relva.<ref name="warheroes" />

1930. aasta oktoobris saadeti Ivan Fedjuninski komandöride kursustele "Võstrel". Ta lõpetas need kiitusega ja naasis 1931. aastal [[Kaug-Ida|Kaug-Itta]], kus ta määrati pataljoni komandöriks ning 1936. aastal 108. Beloretšenski laskurpolgu komandöri abiks. 1938. aastal viidi polk üle [[Mongoolia]] territooriumile ja 1939. aastal kujundati see ümber 149. motoriseeritud laskurpolguks. Fedjuninski oli polgu komandöri abi majandusalal.<ref name="warheroes" />

1939. aastal osales Ivan Fedjuninski [[Halhõn goli lahing]]us. Lahingu alguses määrati ta [[Georgi Žukov]]i ettepanekul 24. motoriseeritud laskurpolgu komandöriks. Otsustaval hetkel murdis noore komandöri polk tankide saatel Jaapani sõjaväe tagalasse, põhjustades vaenlasele suuri kaotusi. Tagala kommunikatsioonide purustamine pani jaapanlased kiiresti taanduma ja isegi põgenema. Fedjuninski juhitav polk sai peamises rindelõigus saagiks mitmesugust tehnikat ja raskesuurtükke.<ref name="warheroes" />

29. augustil 1939 anti [[NSVL Ülemnõukogu Presiidium]]i seadlusega [[polkovnik]] Ivan Fedjuninskile [[Nõukogude Liidu kangelane|Nõukogude Liidu kangelase]] aunimetus ning [[Lenini orden]] ja [[Kuldtähe medal]]. Mongoolia [[Suur Rahvahuraal|Suure Rahvahuraali]] Presiidiumi 15. juuli 1975 seadlusega anti talle [[Mongoolia Rahvusvabariigi kangelane|Mongoolia Rahvusvabariigi kangelase]] aunimetus.<ref name="warheroes" />

6. veebruaril 1940 sai Ivan Fedjuninski [[Mongoolia Rahvavabariik|Mongoolia Rahvavabariigis]] [[Tšojbalsan|Bajan Tümenis]] (alates 1941. aastast Tšojbalsanis) dislotseerunud 82. laskurdiviisi komandöriks. 10. märtsil 1940 formeeriti diviis ümber 82. motoriseeritud laskurdiviisiks, mille komandör oli Fedjuninski 1940. aasta novembrini.<ref name="warheroes" />

1940. aasta novembrist oli polkovnik (12. augustist 1941 [[kindralmajor]]) Fedjuninski [[Brest (Valgevene)|Bresti]] ja [[Kovel]]i piirkonnas majutatud 15. laskurkorpuse komandör. Erinevalt paljudest teistest väekoondistest pidas kolmest diviisist koosnev 15. laskurkorpus [[Suur Isamaasõda|Suure Isamaasõja]] alguses edukalt kaitselahinguid ja andis pealetungivatele [[Wehrmacht|Saksa vägedele]] mitu märgatavat vastulööki. Lahingutes Fedjuninski sai haavata ja rinne juhataja käsu järgi viidi ta lennukiga [[Moskva]]sse hospitaali.<ref name="warheroes" />

1941 aasta septembris määrati ta Georgi Žukovi ettepanekul [[Leningraadi rinne|Leningraadi rinde]] juhataja asetäitjaks ja ühtlasti [[42. armee]] juhatajaks. Pärast Žukovi lahkumisest 1941. aasta oktoobris ajutiselt juhatas Fedjuninski rinnet, 27. oktoobril määrati ta [[54. armee]] juhatajaks. 54. armee tema juhendamisel osales aktiivselt [[Tihvini kaitseoperatsioon]]is ja [[Tihvini pealetungioperatsioon]]is, mille käigus nõukogude väed saavutasid strateegilist edu. 1942. aastal osales 54. armee Ivan Fedjuninski juhendamisel [[Ljubani operatsioon]]il, aga operatsioon lõppes edutult ja armee sai suuri kaotusi.<ref name="warheroes" />

1942. aprillist oli Ivan Fedjuninski [[Läänerinne (Teine maailmasõda)|Läänerindes]] [[5. armee (Venemaa)|5. armee]] juhendaja ja osales sõjaoperatsioonides Moskva lähistel. 13. juunil 1942 anti talle kindralleitnandi autasu.<ref name="warheroes" />

1942. aasta oktoobris määrati ta [[Volhovi rinne|Volhovi rinde]] juhataja [[Kirill Meretskov]]i asetäitjaks. "Iskra" operatsioonis (12.−30. jaanuaril 1943) edu eest anti talle I järgu [[Kutuzovi orden]]. Operatsiooni käigus ta sai raskelt haavata.<ref name="warheroes" />

1943. aasta mais määrati Ivan Fedjuninski [[Brjanski rinne|Brjanski rinde]] juhataja asetäitjaks. 14. juulil 1943 sai ta [[11. armee (Nõukogude Liit)|11. armee]] juhatajaks ning osales [[Brjanski operatsioon|Brjanski]] (1. september – 3. oktoober 1943) ja [[Gomeli–Retšitsa operatsioon]]il (10.−30. novembril 1943).<ref name="warheroes" />

1943. aasta detsembris määrati Ivan Fedjuninski [[2. löögiarmee]] juhatajaks Leningradi lähistel. Ta moodustas vaenlasel ekslikku ettekuju, et koondub vägesid ja tehnikat Oranienbaumi platsdarmi paremal tiival, aga tegelikult andis lööki peamises Ropša suunas ja liitus 42. armee väedega ning hävitas saklaste peterhofi-strelna rühma [[Ropša]] lähistel. See oli [[Leningradi blokaad]]i läbimurdele otsustav panek.<ref name="warheroes" />

1944. aasta veebruari esimesel poolel osales Ivan Fedjuninski juhitav 2. löögiarmee [[Veebruari Narva pealetung|Narva pealetungis]], aga Narva linna vallutada ei õnnestunud. Narva vabastati 26. juulil 1944. [[Narva operatsioon]]i käigus. Pealetung lähtus platsdarmilt, mis sai hiljem nime [[Narva platsdarm|Fedjuninski platsdarm]]. [[Tallinna operatsioon]]i lõpetades osales 2. löögiarmee [[Kuramaa lahingud|Kuramaa kottis]] blokeeritud saksa [[Väegrupp Nord|väegrupi Nord]] peajõududega lahingutes ja [[Ida-Preisimaa operatsioon]]is.<ref name="warheroes" />

24. juunil 1945 osales [[kindralpolkovnik]] Ivan Fedjuninski Moskva [[Punane väljak|Punasel väljak]]ul [[Võidu paraad]]il.<ref name="warheroes" />

Pärast Teise maailmasõja lõppu jäi Fedjuninski [[Saksamaa]]l [[Nõukogude Liidu okupatsiooniväed Saksamaal|Nõukogude Liidu okupatsioonivägede]] koosseisu kuuluva 2. löögiarmee komandöri ametis.<ref name="warheroes" />

1946. aasta aprillist 1947. aasta veebruarini oli Ivan Fedjuninski [[Arhangelski sõjaväeringkond|Arhangelski sõjaväeringkonna]] juhataja. 1948. aastal ta lõpetas kõrgeimaid akadeemilisi kursuseid [[Venemaa Föderatsiooni Relvajõudude Kindralstaabi Sõjaväeakadeemia|Relvajõudude Kindralstaabi Sõjaväeakadeemia]] juures.<ref name="warheroes" />

1951–1954 Ivan Fedjuninski oli Saksamaal Nõukogude Liidu okupatsioonivägede rühma ülemjuhataja asetäitja ja esimene asetäitja. 1954–1957 sai ta [[Taga-Kaukaasia sõjaväeringkond|Taga-Kaukaasia sõjaväeringkonna]] juhataja, 1957–1965 – [[Turkestani sõjaväeringkond|Turkestani sõjaväeringkonna]] juhataja.<ref name="warheroes" />

Ivan Fedjuninski kuulus [[NSV Liidu Ülemnõukogu V koosseis|NSV Liidu Ülemnõukogu V]] ja [[NSV Liidu Ülemnõukogu VI koosseis|VI koosseisu]] ning NSV Liidu Ülemnõukogusse.<ref name="warheroes" />

1973. aastal valiti ta [[Tallinna aukodanik]]uks<ref>http://m.tallinn.ee/est/Aukodanikud-1 (vaadatudname="Np7cI" 22.04.2015)</ref>. Samuti ta on Volhovi, Lomonossovi, Kingissepa, Brjanski, Karatševi, [[Gomel]]i<ref>[http://vseogomele.net/databases/?db name=1&material=1"bMI2V" Всё о Гомеле. Доски почёта — Почётные граждане города Гомеля].</ref> ja Tšoibolsani aukodanik.<ref name="warheroes" />

Viimastel eluaastatel elas Fedjuninski Moskvas ja suri 17. oktoobril 1977. Ta on maetud [[Novodevitšje kalmistu]]le.<ref name="warheroes" />

Aastatel 1978–1991 kandis tema nime praegune [[Paekaare tänav]] Tallinnas ja 1978–1994 praegune [[Rakvere tänav (Narva)|Rakvere tänav]] [[Narva]]s. Aastatel 1979–1996 kandis tema nime [[Tallinna 12. Keskkool]].<ref>[http://www.tallinn.ee/est/haridus/Tallinna-koolide-asutamiste-ajad-ja-endised-nimed tallinn.ee:name="LhEo7" Tallinna koolide asutamiste ajad ja endised nimed]</ref> Siiani kannavad tema nime tänavad ja põigud [[Brjansk]]is, [[Gomel]]is, [[Tugulõm]]is, [[Fedjuninski tänav (Jaanilinn)|Jaanilinnas]], [[Tjumen]]is, [[Karatšev]]is, [[Ropša]]s ja [[Volhov]]is.<ref name="warheroes" />

{{viited}}|allikad=