Latentne soojus: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Ahsoous (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
PResümee puudub
4. rida:
Kõik puhtad ained looduses on võimelised muutma oma [[Agregaatolek|olekut]]. Näiteks [[Tahkis|tahketest]] ainetest võivad saada [[Vedelik|vedelad]] (jääst saab vesi) ning vedelad ained võivad omakorda muutuda [[Gaas|gaasiliseks]] (veest saab veeaur). Sellised aineoleku muutused aga nõuavad vastavalt kas [[Soojushulk|soojushulga]] lisamist või eemaldamist. See soojushulk, mis põhjustab olekus muutusi, ongi latentne soojus.
 
Latentne ehk teisisõnu peidetud soojus on saanud oma nimenimetuse selle järgi, et toimuvad protsessid ei väljendu [[Temperatuur|temperatuuri]] muutusena (aine [[sulamissoojus]] ja aine [[aurustumissoojus]]). Näiteks vee temperatuur keemishetkel on 100 °C. See soojushulk, mis kogu aeg veele lisandub, et hoida teda keemas ningja 100 °C juures, on latentne soojus.
 
Mõiste võttis 1762. aastal esimesena kasutusele šoti keemik [[Joseph Black]], ületadeskelle oma uurimuseuurimused ja taibugataiplikkus ületasid kaugelt omatema kaasaegsete keemikute oma. Hiljem avastas latentse soojuse iseseisvalt ka šoti insener [[James Watt]], kes kasutas teadmisi [[Aurumasin|aurumasina]] ehitamisel.
 
Latentse soojuse leidmiseks saab kasutada valemit
:<math>L = \frac {Q}{m}.,</math>
kus <math>Q</math> on vabanenud või neeldunud energia hulk aine faasimuutusel ([[Džaul|kJ]]), <math>m</math> on aine [[mass]] ([[kilogramm|kg]]), ja <math>L</math> aine latentne soojus (kJ kg<sup>−1</sup>).