José Raúl Capablanca: erinevus redaktsioonide vahel

'''José Raúl Capablanca y Graupera''' ([[19. november]] [[1888]] – [[8. märts]] [[1942]]) oli [[Kuuba]] [[maletaja]], [[male]] maailmameister aastatel [[1921]]–[[1927]]. Ta saavutas maailmameistritiitli pärast matši [[Emanuel Lasker]]iga [[1921]]. aastal ning kaotas selle [[Aleksandr Alehhin]]ile 1927. aasta matšis. Ta oli üks parimaid mängijaid läbi aegade ning on eelkõige tuntud oma mängukiiruse ja tugeva lõppmängu poolest. Oma saavutuste, meisterliku ja tunduvalt lihtsa mängustiili tõttu sai ta hüüdnimeks Inimesest Malemasin. Hilisem [[maleprogramm]]idele toetuv analüüs on näidanud, et tema mäng oli maailmameistrivõistlustel teiste maletajatega võrreldes kõige täpsem<ref name="Computer Analysis of World Chess Champions" />. Capablanca ei olnud agar malekirjanik, küll aga kommenteeris ta paljusipaljusid mänge.

Capablanca sündis 19. novembril 1888 [[Havanna]]s, Kuubas [[Hispaania]] armee ohvitseri teise pojana. Omaenda sõnul õppis ta malekäigud selgeks nelja-aastaselt, vaadates pealt isa mänge ning seejärel talle vigu ette näidates. Pärast seda suutis ta juba oma isa võita. Kaheksa-aastaselt liitus ta Havanna Maleklubiga, kuid arsti soovituste tõttu ei mänginud ta tihti. 13-aastasena, aastal [[1901]] suutisvõitis ta napilt võita juba Kuuba malemeistrit [[Juan Corzo]]t. Sellest hoolimata jäi ta järgmisel aastal Kuuba meistrivõistlustel kuue mängija hulgas neljandaks, kusjuures ta kaotas Corzoga mõlemad mängud.

1905. aastal suutisastus Capablanca sisse astuda [[Columbia ülikool]]i [[New York|New Yorgis]]. Seal liitus ta [[Manhattani maleklubi]]ga ja teda tunnustati varsti kui klubi tugevaimat mängijat. Ta oli eriti domineeriv [[välkmale]]s, millest kõneleb selgelt tema 1906. aasta turniirivõit, kus ta edestas isegi Emanuel Laskerit. [[1908]]. aastal lahkus ta ülikoolist, et ennast täielikult malele pühendada.

Capablanca võimekus välkmales tõi talle kuulsust ning 1909. aastal võttis ta ette [[Ameerika Ühendriigid|USA]] simultaaniturnee, mille raames ta mängis 17 linnas 602 mängu, millest ta suutis võitavõitis 96,4%. See on tunduvalt kõrgem näitaja, kui varasemad simultaani andjad olid taolistel turneedel saavutanud. [[Frank Marshall]]i sama aasta tulemuseks oli 88%. Taoliste tulemuste toel sponsoreeriti tedatema osalemaksosalemist sõprusmatšis Marhsalliga. Capablanca suutisvõitis Marshalli võita skooriga 15-8 (8 võitu, 1 kaotus, 14 viiki). Matši lõppedes väitis Capablanca, et ta pole kordagi oma elus ühtki avanguteooriat käsitlevat raamatut avanud. Pärast mitmeid edukaid esinemisi New Yorgis kutsus Marshall teda osalema ka San Sebastiani turniiril, mis oli väga kõrgetasemeline, kuna seal osalesid kõik maailma hetke parimad mängijad, välja arvatud Emanuel Lasker. Capablanca suutisvõitis selle turniiri kuue võidu, ühe kaotuse ja seitsme viigiga võita, kusjuurelkusjuures tema kaotus [[Abiba Rubinstein|Rubinsteinile]] osutus hiljem tolle karjääri üheks parimaks saavutuseks. Siitpeale sai Capablancast ka reaalne maailmameistrikandidaat.

[[Sankt Peterburg|Sankt Peterburi]] turniir aastal 1914 oli esimene turniir, kus toimus Laskeri ja Capablanca vaheline mõõduvõtt. Omavahelistes mängudes mängisid nad kõigepealt viiki ning hilisemas voorus suutisalistas Lasker Capablanca alistada, mis pani aluse ka Laskeri turniirivõidule ning Capablanca pidi leppima teise kohaga, kaotades Laskerile poole punktiga.

Capablanca jätkas pärast tiitli võitmist turniiridel mängimist ning järgmisel, 1922. aasta [[London]]i turniiril suutissaavutas ta saavutada esikoha, saades 15 punktist 13. Selle turniiri ajal pakkus Capablanca välja uued maailmameistrivõistluste reeglid, mida tuntakse ka Londoni reeglite nime all: Esimene maletaja, kes matšis jõuab 6 võiduni, võidab matši; mängu pikkuseks on 5 tundi; ajalimiidiks on 2 ja pool tundi 40 käigu jaoks; maailmameistrivõistluste korraldamine peab aset leidma vähemalt aasta pärast väljakutsuja soovi; maailmameister valib matši aja; maailmameister ei pea võistlema nendega, kes ei suuda matši auhinnafondi teha suuremaks kui 10 000 USA dollarit; 20% auhinnafondist paneb välja tiitlikaitsja ja ülejäänud osa eest peab hoolitsema vastaspool; võitja saab 60% auhinnafondist, kaotaja 40%; auhinnafondi kõrgeima panuse tegija väljakutse peab maailmameister vastu võtma. <ref name="The London Rules by Edward Winter" />

1927. aastal lepiti tema ja Alehhini vahel kokku maailmameistrivõistluste korraldamises. Enne seda osalesid mõlemad aga kõrgetasemelisel New Yorgi turniiril, kus Capablanca ei kaotanud ühtki mängu ning suutis Alehhinitvõitis ka võitaAlehhinit.

Kuna Capablanca oli New Yorgi turniiril nii hästi osalenud, siis enne matši Alehhiniga, ei kahelnud keegi tema üleolekus. Sellest hoolimata suutis Alehhin võitis Capablancat võita,ning sai saavutadeskokku 6 võitu, 25 viiki ja 3 kaotust. See oli ühtlasi ka pikim tiitlimatš, mis tol ajal peetud. Alehhini võit üllatas kogu malemaailma ning hiljem, pärast Capablanca surma, tunnistas ka Alehhin ise, et ta ei arvanud, et ta Capablancast parem on või et ta teda tol ajal võita suudaks. [[Garri Kasparov]]i hilisema analüüsi kohaselt suutisalistas Alehhin Capablanca alistadapeamiselt seetõttu, et ta uurisoli enne matši uurinud põhjalikult Capablanca mänge ning leidisleidnud sealt väikseid ebatäpsusi, mida ära kasutada, ja mis Kasparovi sõnul tulenesid sellest, et Capablanca ei soovinud nendele piisavalt keskenduda<ref name="Intervjuu Garri Kasparoviga" />.

Pärast matši teatas Alehhin, kes oli Capablancat üritanud ka 6 aastat tagasi välja kutsuda, kuid ei olnud suutnud raha enne 1927. aastat kokku koguda, et ta on valmis Capablancale pakkuma revanšimatši samadel tingimustel, millega tema oli maailmameistriks tulnud. Hiljem, pärast Capablanca surma, väitis Alehhin, et Capablanca 10 000 USA dollari klausel oli vajalik vaid selleks, et väljakutsujaid vältida. Seda klauslit on kutsutud ka kuldseks kaitsevalliks<ref name="Maailmameistritiitel - kallis aare" />. Alehhini ja Capablanca omavahelised suhted jahenesid ning Alehhin hakkas küsima suuremaidsuuremat osalemistasusiosalemistasu turniiridel, kus ka Capablanca osales. <ref name="rRarq" />.

Edasi hakkas Capablanca osalema rohkematel turniiridel. JärgnevalJärgmisel New Yorgi turniililturniiril oli Capablanca taas edukas, võites kõik 13 mängu. 1928. aastast kuni 1931. aastani võitis ta 6 esikohta, kuid sellel ajavahemikul ei mänginud ta kordagi Alehhiniga. Nad kohtusid omavahel alles 1936. aastal [[Nottingham]]is pärast seda, kui Alehhin oli oma maailmameistritiitli [[Max Euwe]]le kaotanud. Headest tulemustest hoolimata, hakkas tema mäng veidi alla käima: noorusest tuntud mängukiirus kadus. Pärast 1931. aasta New Yorgi turniiri tõmbus ta tõsisest malemaailmast eemale, kuid naasis maleareenile 1934.–1935. aasta Hastingsi turniiril, kus ta jäi neljandaks. Kusjuures teda edestas isegi kolmanda koha saanud bioloogilise ime korda saatnud 66-aastane Lasker.

Capablanca oli tugevaim lihtsates positsioonides ning lõppmängudes ja tema positsioonitaju oli väljapaistev. Taktikalise poole pealt ei jäänud ta samuti maha. Selle näiteks on tema 1918. aasta mäng Marshalliga, kus viimane oli eelnevaltvarem valmis mõelnud ja läbi analüüsinud terava variatsiooni, mida tuntakse praegu Marshalli rünnaku nime all ja mille Capablanca suutissiiski üle mängidamängis. <ref name="pvBAp" />

Ühes 1925. aastal antud intervjuus lükkas Capablanca tagasi väite, nagu oleks male oma piirideni jõudnud, kuna head mängijad leidsid alati võimaluse mängu viigistada. Kuigi ta lükkas selle väite tagasi, kartis ta siiski, et see võib juhtuda järgmise 50 aasta jooksul. See ajendas teda looma oma male versiooni ning ta soovitas võtta kasutusele 10x8 ruudustiku ning pakkus välja kaks uut vigurit: