Redaktsioon: 31. detsember 2016, kell 20:54 redigeeri Kruusamägi (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 74 973 muudatust Resümee puudub ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 18. juuni 2017, kell 12:21 redigeeri eemalda Kuriuss (arutelu \| kaastöö) Usaldatud kasutajad 185 904 muudatust PResümee puudub Märgis: Visuaalmuudatus Uuem muudatus →
23. rida: == Alpinism == === 1987. aasta ekspeditsioonis oli kolm eestlast === [[1987]]. aastal korraldati ametiühingute üleliiduline alpinistide ekspeditsioon Han-Tengrile. Ekpeditsioonist osavõtu põhitingimuseks oli ~~eelneva~~varem kahe ~~seitmetuhandelise~~seitmetuhandese tipputõusu kogemuse olemasolu. Kandidaate kogunes 86, kellest alles jäeti 46, nende seas [[Kalev Muru]], [[Jaan Künnap]] ja [[Alfred Lõhmus]] (kõigil kolmel vähemalt viis tipputõusu varasemast perioodist).<ref name="jkalp"/> Ekspeditsioon startis 15. juulil [[Prževalsk]]ist. Kui sekeldused piirilubadega lõpuks olid klaaritud (osavõtjad olid [[Nõukogude Liit\|Nõukogude Liidu]] 40 erinevast linnast), oodati kaks nädalat [[kopter]]it, et lennata Lõuna-Engiltšeki liustikule. Baaslaager rajati otse [[Pobeda mäetipp\|Pobeda tipu]] vastas Lõuna-Engiltšeki liustiku paremale kaldamoreenile 4000 m kõrgusele. Pärast aklimatiseerumistõuse ja väliööbimist 5200 m kõrgusel enda kaevatud lumekoopas, jõudsid kõik ülespürgijad ka tipus ära käia.<ref name="jkalp"/> 35. rida: Laviin puhkes varahommikul kell 4.30, mil mäge oli vallutamas umbes 50 alpinisti. Sel ajal oli mäel ka 10-liikmeline [[Eesti]] ekspeditsioon [[Jaan Künnap]]i juhtimisel.<ref name="lood"/> Eesti ekspeditsiooni liikmed jäid laviini alumisse ossa, kuid pääsesid õnnelikult ja organiseerisid laviinijäänute päästmistöid<ref name="ajav2"/>. Nad päästsid tšehhi ja vene alpinisti elu ning aitasid päästetööle tõhusalt kaasa<ref name="lood"/>. Eesti grupis kaasa teinud alpinistist [[arst]] [[Boriss Slepikovski]] andis päästetuile kohapeal vajalikku [[esmaabi]]<ref name="lood"/>. Jaan Künnap kommenteeris [[ETV]] saates "[[Aktuaalne ~~Kaamera~~kaamera]]", et "~~Eestlased~~eestlased pääsesid laviinist napilt. Kümme minutit siia -sinna.".<ref name="lood"/> Eesti grupis olid peale Künnapi ja Slepikovski [[Alar Sikk]], [[Kristjan-Erik Suurväli]], [[Priit Joosu]], [[Priit Simson]] ja veel neli alpinisti. Et päästeteenistuse hinnangul oli mäe lõunakülg endiselt väga laviiniohtlik, loobusid eestlased 5. augustil tipu vallutamise üritustest ja naasid baaslaagrisse<ref name="lood"/>. Seekord jäi saavutatud tõusukõrguseks Han-Tengri mäel 6000 m<ref name="alpi"/>. === Eesti alpinistide tipputõusud === 43. rida: 1988 – [[Vello Park]]<ref name="jka"/> 1989 – [[Tõivo Sarmet]], [[Paul Poopuu]] 1990 – [[Helme Suuk]], [[Igor Lematško]], [[ Vladimir Vladimirov-Meema]] 1993 – [[Peedo Nelke]], [[Eero Ots]], [[Erkki Vihula]], [[Tarmo Riga]] *2008 – [[Urmas Peiker]]

Han-Tengri: erinevus redaktsioonide vahel