Telefon: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
|||
4. rida:
'''Telefon''' ehk '''telefoniaparaat''' on [[telekommunikatsioon]]i liini lõppseade, mis võimaldab kahel või rohkemal kõnelejal pidada vestlust, kui nad ei ole otse kuuldeulatuses. Telefon muudab [[heli]] [[elektrisignaal]]iks, mis kantakse [[telefoniliin]]ide või linkide kaudu pika vahemaa taha ning muudetakse seal jälle heliks ja vastupidi.
Telefoni leiutajaks peetakse [[šotlased|šotlast]] [[Alexander Graham Bell]]i, kelle patendiavaldus seadmele, mis suutis elektrisignaalist taasluua selgelt arusaadavat inimhäält, rahuldati [[1876]]. aastal<ref
2009. aasta lõpuks oli maailmas sõlmitud peaaegu 6 miljardit laua- ja [[mobiiltelefon]]i kasutamise lepingut. Nendest 1,26 miljardit olid lauatelefonid ja 4,6 miljardit mobiilsed seadmed.<ref
==Tööpõhimõte==
[[Pilt:Telephoneschematic.gif|pisi|300px|Lauatelefoni lülitusskeem]]
Telefon koosneb kolmest põhilisest osast, kõnelusseadisest [[mikrofon]]ist, kuularist ja [[transformaator]]ist, numbrivalimis-seadisest, näiteks numbrivalimisketas ja kelluke/kõlisti) ning lülitusseadistest (kontaktvedrudega harklüliti telefoni ümberlülitamiseks kutsungiseadiselt kõnelusseadisele).<ref name="Tehnikaleksikon
Tavaline lauatelefon on ühendatud telefoniliiniga, mis koosneb ühest keerupaarist ehk kahest üksteise ümber keerutatud isoleeritud [[vask]]juhtmest. Skeemil on see juhtmepaar tähistatud C-ga. Aparaat koosneb kolmest põhikomponendist: kellukesest, lülitist ja numbrilauast või -kettast. Kellukese helin, harvem ka märgutuli või sumisti (summer) (A7) annab märku sissetulevast kõnest. Ümberlüliti teavitab kõnekeskust (telefonijaama), et kasutaja on telefonitoru hargilt tõstnud kõnele vastamiseks või kõne alustamiseks. Numbrivalimis-seadisega saab kasutaja valida numbri, mis edastatakse telefonijaama. Kuni [[1950. aastad|1950. aastateni]] kasutati numbrivalimisel peaaegu ainult numbriketast, hiljem lisandus sellele ka sõrmiste (klaviatuuri) abil valimine (A4). Vanade pulssvalimisega automaat telefonikeskjaamade asendamine hilisemate, toonvalimisega telefonikeskjaamadega võimaldas telefoniaparaadil numbrit valida ainult klaviatuuri abil.
Lauatelefoniteenuse peamine kulu on telefonitugijaamad, kus kõned kommuteeritakse. Telefon on telefonijaamaga ühendatud vaid ühe juhtmepaari abil. Juhtmepaari mõlemad sooned on teineteise ümber keerutatud, et vältida [[elektromagnetiline kiirgus|elektromagnetilist]] [[interferents]]i ehk kõne ülekostvust (''crosstalk'') mitmepaarilises kaablis ja elektrilist mahtuvust paremini kui keerutamata juhtmepaar või üksainus juhe võimaldaks. Mikrofoni edastatav signaal ei kostu telefonitoru kuularis liiga kõvasti tänu hübriid[[induktiivpool]]ile (A3) ja teistele skeemiosadele, mis signaalide tugevusi ühtlustavad. Ühenduskarp (B) toimib [[piksekaitse|piksekaitsmena]] (B2) ja reguleerib telefoniliini [[takistus]]t (B1), et maksimeerida signaali tugevust liini pikkust arvestades, sama toimub telefonis (A8) sõltuvalt liini pikkusest. Telefoniliinide pinge on maa suhtes negatiivne, et vähendada [[Galvaanielement|galvaanilist]] [[korrosioon]]i. Negatiivne pinge tõmbab kaablite poole positiivseid metalli[[ioon]]e.<ref
==Ajalugu==
[[Pilt:Alexander Graham Telephone in Newyork.jpg|pisi|Alexander Graham Bell tegemas esimest telefonikõnet New Yorgist Chicagosse (1892)]]
Enne telefoni leiutamist kasutati sõna “telefon” teiste seadmete jaoks. Isegi kõik varasemad leiutajad ei nimetanud uut seadet telefoniks. Näiteks nimetati samuti telefoniks sidevahendit purjelaevadel, mille laevakapten John Taylor leiutas [[1844]]. [[Udu]]se ilma korral kasutati teiste laevadega suhtlemiseks nelja [[udupasun]]at.<ref
Hiljem, umbes 1860. aastal, kasutas Johann [[Philipp Reis]] seda terminit, et viidata oma leiutatud telefonile. Reisitelefon oli esimene telefoniks nimetatud seade, mis põhines heli elektriimpulssideks muundamisele. Sõna "telefon" võeti paljudes keeltes kasutusele.
Kellele kuulub telefoni leiutamise au, on vaieldav. Nii nagu teiste tuntud leiutiste, näiteks [[raadio]], [[televisioon]], [[hõõglamp|hõõglambi]] ja [[arvuti]] puhul, tegelesid paljud leiutajad hääle traatühenduse teemaliste katsetega ja parandasid üksteise ideid. Uued probleemid tekivad aeg-ajalt siiamaani. Telefoni leiutajateks on nimetatud [[Charles Bourseul]]i, [[Antonio Meucci]]t, Johann [[Philipp Reis]]i, [[Alexander Graham Bell]]i ja [[Elisha Gray]]d.<ref
Alexander Graham Bell oli esimene, kellele [[USA patendiamet]] andis patendi elektrilise telefoni eest, nimelt [[7. märts]]il [[1876]]<ref name="Brown"
[[Pilt:Fixed telephone lines per 100 inhabitants 1997-2007 ITU.png|pisi|300px|Lauatelefone saja elaniku kohta 1997–2007. Sinine
[[Pilt:ATTtelephone-large.jpg|pisi|Sõrmistikuga (klaviatuuriga) telefon]]
Esimesed telefonid olid üksteisega füüsiliselt traadi kaudu otseühenduses ühest majast teise. Kuna see on väga ebapraktiline, hakati kiirelt kasutama käsitsi kommuteeritavaid kõnekeskusi, kus operaator kõne tellija vastava soovi esitamisel kaks telefoniliini omavahel ühendas. Sellest said alguse esimesed lauatelefoniteenuse pakkujad. 20. sajandi alguses arendati välja kõnede ühendamise täielikult automatiseeritud telefonikeskjaamade võrk. Alates [[1930. aastad|1930. aastatest]] töötati välja mitmesuguseid raadiotelefoni-keskjaamade süsteeme, et edastada telefonikõnesid [[laev]]adele ja sajandi keskpaiku ka [[auto]]desse. Raadiotelefonisüsteemid arenesid ülemaailmseteks juhtmevabadeks telefonivõrkudeks ja [[1973]] tõi [[Motorola]] turule esimese [[mobiiltelefon]]i. 1970-ndate keskpaigaks oli maailmas juba mitu mobiilsidevõrku. [[1983]]. aastal arendati USA-s ja seejärel võeti kasutusele ka mujalgi maailmas ''Advanced Mobile Phone System'', mis pakkus tagasiühilduvat standardiseeritud tehnoloogiat, et kasutaja saaks helistada oma piirkonnast palju kaugemale. Nii tekkisid analoogmobiilsidevõrgud, mis hiljem arenesid digitaaltelefonivõrkudeks pakkudes paremat konfidentsiaalsust, teenindusvõimekust, [[leviala]] ja madalamat hinda. Avalik tugijaamadega telefonivõrk, mis on hierarhiliselt ühendatud kõnekeskusteks, ühendab tänapäeval telefone üle maailma. Vastavalt E.164 standardile on igal telefonil oma indentifitseeriv automaat-telefonijaama number, millele saab helistada ükskõik milliselt teiselt samas võrgus olevalt telefonilt.
Algselt sai telefone kasutada pelgalt hääle (heli) edastamiseks. Tehnika arenguga kaasnevad enamikul tänapäeva telefonidel lisavõimalused, näiteks kõne salvestamine, [[sõnum]]ite saatmine ja vastuvõtt, [[foto]]de ja [[video]]te, muusika ja mängude edastamine ning [[internet]]i kasutamine. [[1999]] võttis [[Jaapan]]i ettevõte [[NTT DoCoMo]] masskasutusele [[nutitelefon]]id, mis ühendavad mobiilside ja arvutusvõimsuse vajadused. Mujal maailmas olid nutitelefonid haruldased kuni [[2002]]. aastani, kui USA mbiilside operaator [[T-Mobile]] hakkas tootma Danger Hiptop nutitelefone. Tänapäeval on maailmas kasutusel üle miljardi nutitelefoni.<ref
Kaevanduste jaoks toodetakse erilisi plahvatusohutuid kaevandustelefone.<ref name="Tehnikaleksikon" />
==Patendid==
54. rida:
== Viited ==
{{viited
<ref name="Tehnikaleksikon">[[Tehnikaleksikon]], lk. 504</ref>
<ref name="Brown">{{cite book | last = Brown | first = Travis | title = Historical first patents: the first United States patent for many everyday things | publisher = Scarecrow Press | location = University of Michigan | year = 1994 |edition = illustrated | page = 179 | isbn = 978-0-8108-2898-8 | url = https://books.google.com/books?ei=WlVTSuiCE4e-yQS--PDiAg&id=V-NUAAAAMAAJ&dq}}</ref>
<ref name="zU8L5">[http://www.uspto.gov/sites/default/files/documents/Inventing%20in%20America%20Press%20Release.pdf Smithsonian and USPTO Present “Inventing in America”]</ref>
<ref name="Gu7hF">[http://www.itu.int/newsroom/press_releases/2007/20.html Next-Generation Networks Set to Transform Communications], International Telecommunications Union website, 4 September 2007</ref>
<ref name="RBsfe">[http://electronics.howstuffworks.com/telephone1.htm How Telephones Work]</ref>
<ref name="7v4BG">[http://www.explainthatstuff.com/telephone.html Telephones]</ref>
<ref name="MGn8l">Timbs, John; "Year Book of Facts in Science and Art", 1844 edition, p. 55. [https://encrypted.google.com/books?id=YVoAAAAAMAAJ&vq=telephone&pg=PA55#v=onepage&q=telephone&f=false Google Books]</ref>
<ref name="WFroW">[https://archive.org/stream/telephoneandtel00kinggoog/#page/n8/mode/2up The Telephone and Telephone Exchanges] J. E. Kingsbury (1915)</ref>
<ref name="EOBuz">{{cite book|last=Coe|first=Lewis|title=The Telephone and It's Several Inventors: A History|year=1995|publisher=McFarland & Company, Inc.|location=Jefferson, NC|isbn=978-0-7864-2609-6|page=5}}</ref>
<ref name="qnsxJ">US patent 174465, Alexander Graham Bell: "Improvement in Telegraphy", esitatud 14. veebruaril 1876, rahuldatud 7. märtsil 1876</ref>
<ref name="bArJv">{{cite web|title=Worldwide smartphone user base hits 1 billion|url=http://news.cnet.com/8301-1035_3-57534132-94/worldwide-smartphone-user-base-hits-1-billion/|work=CNet|publisher=CBS Interactive, Inc|author=Don Reisinger}}</ref>
}}
[[Kategooria:Telefon]]
| |||