Geenius: erinevus redaktsioonide vahel

Intelligentsuse määratlemist alustasid  [[Francis Galton]] (1822–1911) ja [[James McKeen Cattell]]. Nemad toetasid reageerimise aja ja sensoorse teravuse analüüsi kui "neurofüsioloogilise efektiivsuse" mõõtühikut ja sensoorse teravuse analüüsi kui [[Intelligentsus|intelligintelligentsus]]<nowiki/>entsusee mõõtühikut.<ref name="qadgv" />

Galton on  psühhomeetria rajaja. Ta uuris oma sugulase [[Charles Darwin]]<nowiki/>i töid bioloogilise evolutsiooni kohta. Eeldades, et väljapaistvus on päritav, tegi Galton uurimuse Suurbritannia väljapaistvate inimeste perekondadest, avaldades selle 1869 pealkirja all ''"Hereditary Genius" ("Päritav geniaalsus")''.<ref name="R6Zbe" /> Galtoni ideed pärinesid kahelt 19. sajandi statistikateadlaselt: [[Carl Friedrich Gauss]] ja Adolphe Quetelet. Gauss avastas [[Normaaljaotus|normaaljaotuse]] (kellakujuline kurv): kui on ette antud suur hulk mõõtmisi sama muutuja puhul samadel tingimustel, siis nad varieeruvad juhuslikult alates kõige sagedasemast väärtusest,"keskmisest," kuni kahe kõige vähem esineva väärtuseni, maksimaalse erinevusega pikim ja madalaim. Quetelet avastas, et kellakujuline kurv rakendus sotsiaalsele statistikale, mida Prantsuse valitsus kogus suurel hulgal kohust ja sõjaväge läbivate inimeste kohta. Quetelet esialgne töö kriminoloogias viis ta järelduseni "mida suuremat numbrit indiviide jälgiti, seda enam eripärad olematuks muutusid..." See ideaalne vorm, kus eripärad olid kustutatud sai nimeks "keskmine inimene".<ref name="5OUwQ" />

Galton keskmise inimese definitsioon "täielikult normaalne skeem" oli inspireeritud Queteletist; see tähendab, kui keegi kombineerib iga mõõdetava isikuomaduse normaaljaotused, siis ta, teoorias, märkab sündroomi "keskmine inimene", kes on piiratud persoonidest, kes on erinevad.  Vastupidiselt   Queteletile, Galtoni keskmine inimene polnud statistiline, vaid ainult teoreetiline. Puudus meede ''mõõdetav tavaline keskmine'', oli ainult suur hulk väga spetsiifilisi keskmisi. Avastamaks üldine keskmine, Galton uuris hariduse statistikat ja leidis normaaljaotusi igasugustes testitulemustes; näiteks Sandhursti sisseastumiseksamite skoorides.

Galtoni ''"Hereditary Geniuses" ''kirjeldatud meetod oli lugeda ja hinnata väljapaistvate inimeste väljapaistvad sugulased. Ta leidis, et väljapaistvate sugulaste number oli suurem väljapaistva isiku lähedaste sugulaste hulgas. Seda tööd peetakse esimeseks historiomeetria näiteks, analüütiliseks uurimuseks inimajaloo progressist. Uurimus on vastuoluline ja seda on mitmetel põhjustel kritiseeritud. Galton eemaldus Gaussist  otsustavalt. Normaaljaotus polnud juhuslik, järeldas ta. Vahed keskmise ja ülemise otsa vahel tulenesid mittejuhuslikul faktoril, "loomulikul võimekusel," mida ta defineeris kui "intellekti ja eelsoodumuse need omadused, mis julgustavad ja annavad inimestele võimed sooritamaks tegusid, mis viivad kõrge maineni ... loomus, mis, iseenesest, juhitud päritud stiimulite poolt, hakkab tallama rada, mis viib väljapaistvusele."<ref name="CLXB3" /> Niisiis, näiline juhuslikkus skoorides oli tingitud selle loomuliku võime juhuslikust esinemisest elanikkonnas tervikuna.

Kriitika ütleb, et Galtoni uuring ei võta arvesse sotsiaalse staatuse ja sellest tuleneva ressurssidele ligipääsu mõju, tähendades seda, et päritud "väljapaistvus" või "geniaalsus" võib olla saavutatud läbi selle, et rikkad perekonnad saavad järeltulijais võimeid enam välja tuua. Galton pani aluse [[Eugeenika|eugeeugeenika]]<nowiki/>enikalele.<ref name="qKNMT" />

Geniaalsus väljendub mitmetes vormides  (nt. matemaatikas, kirjanduses, muusikas). Geniaalsetel isikutel on tugev oma eriala tunnetus ja nad pühenduvad oma erialale võimsa energiaga.   [[Carl Rogers]], humanisliku psühholoogia rajaja, avab intuitsioonide usaldamist, kirjutades: "[[El Greco]], näiteks, pidi teadma, kui ta vaatas oma varasemaid töid, et  '"hea kunstnik ei maali niimoodi".' Kuid ta siiski usaldas oma kogemise viisi, oma vaadet, niivõrd, et ta suutis jätkuvalt oma unikaalset vaadet väljendada, justkui ta oleks öelnud, 'Head kunstnikud ei maali nii, kuid mina maalin nii.' Või, kui liikudes teisele valdkonnale, Ernest Hemingway oli kindlasti teadlik, et "head kirjanikud ei kirjuta nii.". Kuid õnneks jäi ta endaks, mitte ei kohandunud kellegi teise kontseptsiooniga heast kirjanikust."<ref name="YwHkQ" />

Mitmed inimesed, keda tavaliselt liigitatakse geeniusteks, olid [[vaimuhaigus]]<nowiki/>e diagnoosiga, näiteks [[Vincent van Gogh]],<ref name="fSGcG" /> [[Virginia Woolf]],<ref name="sJHqh" /> [[Jonathan Swift]],<ref name="qJGX0" /> [[John Forbes Nash|John Forbes Nash, Jrnoorem]],<ref name="U8xzr" /> ja [[Ernest Hemingway]].<ref name="3NeuX" />

[[Pilt:Rabindranath_Tagore_in_1909.jpg|thumb|[[Rabindranath Tagore]] on laialt tuntud kui geenius ja entsüklopeediliste teadmistega isik.]]

Galton oli pioneer väljapaistvate inimsaavutuste ja vaimsete võimete testide alal. Oma raamatus ''"Hereditary Genius''", mille ta kirjutas enne IQ testide väljaarendamistväljatöötamist, oletas ta, et pärilikud mõjud väljapaistvuse arenemiseks on tugevad ja, et väljapaistvus on harvaesinev tavalises populatsioonis. Lewis Terman valis klassifikatsiooni märgise "'lähedane geniaalsusele või geniaalne" kõrgeimaks klassifikatsiooniks oma 1916. aasta Stanford-Binet testi versioonile.<ref name="Terman1916p79" /> AastaksAastal 1926, Terman alustas pikaajaliseTerman California koolilastekoolilastega, kes esitati oma õpetajate poolt IQ testimisele, tehtud pikaajalise uuringu avaldamist,. pealkirjagaTeos kandis pealkirja "Genetic Studies of Genius" ("Geniaalsuse geneetilised uuringud"). Uuringu tegemist jätkas ta kogu ülejäänud elu. Catherine M. Cox, Termani kolleeg, kirjutas raamatu, ''"The Early Mental Traits of 300 Geniuses''",<ref name="Cox 1926" /> mis avaldati teise köitena raamatusarjas "The Genetic Studies of Genius raamatuseerias", milles Cox analüüsib ajalooliste geeniuste biograafilist teavet.

Kuigi tema pandud ajalooliste isikute, kes kunagi ei teinud IQ teste, lapsepõlve IQ skoore on kritiseeritud metoodilistel alustel,<ref name="PintneronCox" /><ref name="Shurkin1992pp70–71" /><ref name="EysenckonCox" /> Coxi uuring andis põhjalikke teadmisi, mis peale IQ aitas kaasa geeniuseks saamisele.<ref name="Cox1926pp215–219" /> Aastaks 1937, pealepärast teist Stanford-Binet testi parandust, Terman enam ei kasutanud terminit "geenius" kui IQ klassifikatsiooni, samuti mitte teised IQ testid.<ref name="TermanMerrill1960p18" /><ref name="Kaufman2009p117" /> Aastal 1939, [[David Wechsler]] kommenteeris, et: "meMe oleme pigem kõhklevad, nimetamaks isikut geeniuseks vaid intelligentsuse testiintelligentsustesti põhjal.".<ref name="Wechsler1939p45" />

Termani pikaajaline uuring Californias andis lõpuks ajaloolisi tõendeid, kuidas geniaalsus on seotud IQ skooridega.<ref name="Eysenck1998pp127–128" /> Paljud California õpilased suunati uuringusse õpetajate poolt. Kaks õpilast, keda testiti, kuid kes said liiga madala tulemuse, mille tõttu praagiti nad uuringust välja, olid hilisemad [[Nobeli preemiaauhind|Nobeli auhinna]] võitjad füüsikas, [[William Bradford Shockley|William Shockley]],<ref name="Simonton1999p4" /><ref name="Shurkin2006p13" /> ja [[Luis Walter Alvarez]].<ref name="Leslie2000" /><ref name="ParkLubinskiBenbow2010" /> Termani uuringu ajalooliste leidude alusel ja biograafiliste näidete nagu [[Richard Feynman]], kelle IQ  oli 125 ja kes võitis Nobeli preemiaauhinna füüsikas ning sai laialt tuntuks kui geenius,<ref name="Gleick2011p32" /><ref name="Robinson2011p47" /> praegune psühholoogide ja teiste teadlaste vaade geniaalsusele on, et minimaalne IQ tase (ligikaudu 125) on geeniusele vajalik, kuid mitte ainult, see peab olema kombineeritud isikuomadustega nagu tahe ja püsivus, pluss vajalikud võimalused talendi arendamiseks.<ref name="Jensen1998p577" /><ref name="Eysenck1998p127a" /><ref name="Pickover1998p224" />

[[Pilt:Leonardo_da_Vinci_-_presumed_self-portrait_-_WGA12798.jpg|thumb|[[Leonardo da Vinci]] on laialt tuntud kui geenius ja entsüklopeediliste teadmistega isik.]]

[[David Hume]]'i filosoofias,: see, kuidas ühiskond tajub geeniust, on sarnane sellelesellega, kuidas ühiskond tajub ignorante. Hume ütleb, et geeniuse omadustega isikut nähakse tihti kui ühiskonnast lahtiühendatut, isikuna, kes töötab muust maailmast eemaldunult. "Teisest küljest, pelk ignorant on põlatud; samuti ei ole midagi peetud neetud geeniuse kindlamaks märgiks ajastul ja rahvuses, kus teadused arenevad, kui olla täiesti vaba ülla meelelahutuse maigust. Kõige täiuslikum karakter arvatakse jäävat nende kahe ekstreemsuse vahele; säilitades võrdse võime ja isu raamatute, seltskonna ja äritegevuse vastu; säilitades vestluses seda arukust ja delikaatsust, mis sisaldub viisakates kirjades; ja omades äris seda ausust ja täpsust, mis on lihtsa filosoofia loomulik tulemus."<ref name="krQQ6" />

[[Immanuel Kant]]<nowiki/>i filosoofias,: geniaalsus on võime iseseisvalt jõuda ja aru saada kontseptidest, mida tavaliselt peaks õpetama teine inimene. Kanti jaoks, originaalsus on geeniuse ilmtingimatu omadus.<ref name="D5axs" /> Geniaalsus on  mitte- matkitudmittematkitud ideede produtseerimine. Kanti  geeniusele vajalike omaduste arutlus sisaldub teoses ''"[[Otsustusvõime kriitika|Critique of Judgement]]''" ("Otsustusvõime kriitika") ja võeti hästi vastu [[Romantism|Romantromantism]]<nowiki/>ismi ajastuliajastul varasel 19. sajandilsajandi alguses. Lisaks, suur osa Schopenhaueri geniaalsuse teooriast,  eelkõige seoses talendi ja piirangutest vabastusega, on otseselt tuletatud Kanti "Otsustusvõime kriitikast" (''"Critique of Judgment")''.<ref name="CqXN1" />

[[Arthur Schopenhauer]]<nowiki/>i filosoofias,: geenius on keegi, kelle intellekt domineerib tahte üle palju enam kui keskmisel inimesel. Schopenhaueri esteetikas, see intellekti ülekaal lubab geeniusel luua kunsti- ja akadeemilisi töid, mis on puhtad objektid, omakasupüüdmatud kaemused, need on esteetilise kogemuse peamised kriteeriumid Schopenhaueril.  Nende kaugus ilmalikest muredest tähendab, et Schopenhaueri geeniused demonstreerivad tihti vähest kohanemist maistes muredes; Schopenhaueri sõnadega, nad kukuvad tähti silmitsedes mudasse. See on vihje Platoni dialoogile ''"[[Theaitetos (Platoni dialoog)|Theætetus]]''", milles SocratesSokrates jutustab esimesele filosoofile [[Thales]]<nowiki/>ele oma sellisest sündmusest. 

[[Bertrand Russell]]<nowiki/>i filosoofias,: geniaalsus kaasneb, kui indiviid omab unikaalseid omadusi ja andeid, mis teevad geeniuse ühiskonnale, kus ta tegutseb, eriti väärtuslikuks. Russelli filosoofia väidab lisaks, et  geeniuse lapsepõlves on võimalik geniaalsus hävitada ebasõbraliku ümbruskonna olemasolul. Russell ei tunnustanud seega uskumust, mis tema meelest valitses tema eluajal, et  "geniaalsus avaldub nagunii.".<ref name="LthRQ" />