Frangi riik: erinevus redaktsioonide vahel

[[Pilt:Frankish Empire 481 to 814-en.svg|thumb|300px|left|Frangi riigi alad (481–814) koos ajalooliste territooriumide [[Austraasia]], [[Švaabimaa hertsogkond|Švaabimaa]], [[Neustria]], [[Burgundia ajalugu|Burgundia]], [[Alemannia]] ja [[Akvitaania hertsogkond|Akvitaania]]ga]]

[[Frankide kuningas|Frankide kuninga]] (481–511) [[Chlodovech I|Chlodowechi]] valitsusaja algul asusid [[germaanlased|germaani]] hõimurühm [[frangid]] [[Rein]]i ülemjooksu aladel, põhiliselt tänapäeva [[Belgia]]s. Nad olid varem olnud suhteliselt vähetähtis [[germaanlased|germaani]] hõim ning roomlaste föderaatidena pidanud taluma teiste germaanlaste ja [[hunnid]]e ränki rüüsteretki. Kuid Chlodowech osutus vägagi osavaks poliitikuks. Ta suutis leida õiged liitlased ning tänu [[ladina keel]]e oskusele ja hilisemale üleminekule [[katoliiklus|roomakatoliku]] usku sõlmida tihedad suhted ka Itaalia eliidi ning [[katoliku kirik]]uga.

[[486]]. aastal alistas Chlodowech liitlaste abiga [[Soissonsi lahing]]us Põhja-[[Gallia]]s asunud Rooma väepealiku [[Syagrius]]e ning allutas nii oma võimule enamiku [[Loire]]'i jõest põhja poole jäävatest, Põhja-[[Gallia]] aladest. Seejärel sõlmis ta liidu [[idagoodid|idagootide]] kuninga [[Theoderich Suur]]ega, abielludes tema õe Audofledaga. [[491]] alistas Chlodowech osa [[tüüringlased|tüüringlaste]] hõimudest oma riigi idapiiril ning järgnevalt alistas ka [[alemannid]]. Seejärel abiellus ta [[burgundid]]e printsessi [[Chrodechild]]ega, kes olevat teda mõjutanud katoliku usku astuma. [[Merovech]]i sugukonda kuuluv Chlodovech I kindlustas oma võimu [[ristiusk|ristiusu]] vastuvõtmisega 496. aastal, tehes seda [[katoliiklus]]e põhimõtetel, mitte teiste [[germaanlased|germaanlaste]] kombel läbi [[ariaanlus]]e. Nüüd sai ta segastel aegadel loota rooma ülikkonna, vaimulike ja [[Rooma paavst]]i toetusele. Tänu ristiusu vastuvõtmisele, tunnustas teda valitsejana ka [[Bütsantsi keiser]] ja saatis talle kuningavõimu tunnused. Samuti andis katoliikluse omaksvõtmine Chlodovechile ettekäände alustada sõda ariaanlastest naabrite, [[burgundid]]e ja [[läänegoodid|läänegootide]] vastu.

511. aastal Chlodowech suri ning tema riik jagunes nelja poja vahel ([[511]]&ndash;[[561]] [[Chlothar I]], kes valitses [[Soissons]]'is, alates [[524]] ka [[Orleans]]<nowiki/>i üle, alates [[555]] ka [[Reims]]i üle ja alates [[558]] kogu Frangi riigi valitseja; [[511]]&ndash;[[558]] [[Childebert I]], valitses [[Pariis]]is, [[511]]&ndash;[[524]] [[Chlodomer I]], valitses Orleansis, ja [[511]]&ndash;[[534]] [[Theuderich I]], valitses Reimsis).

Aastast 567 kuni [[Sigibert II]] surmani aastal 613 võitlesid Neustria ja Austraasia omavahel peaaegu pidevalt, kusjuures Burgundia mängis nende vahel rahutegijat. Need võitlused jõudsid oma haripunkti sõdades [[Brunichild (Austraasia)|Brunichild]]i ja [[Fredegunde]] vahel (vastavalt Austraasia ja Neustria kuningannad). Lõpuks, aastal 613, aadlimässus enda vastu tundis Brunichild end reedetuna janing andis valdused üle oma sugulasele ja vaenlasele Neustriast, [[Chlothar II]]-le.

Esialgu tegid Pippin ja Karlmann koostööd: [[742]]. aastal vangistasid nad oma poolvenna [[Grifo]] ja saatsid ta kloostrisse. [[743]]. aastal panid nad troonile viimase [[Merovingid|Merovingist]] valitseja, [[Childerich III]]. Nad aitasid üktsteist ka mässuliste vasallide vastu: 742 ja [[745]]. abistas Karlmann Pippinit [[Akvitaania]] hertsogi [[Hunald]]i vastu, 742 ja [[744]] Pippin Karlmanni Baieri hertsogi [[Odilo]] vastu. Lisaks sõdisid nad 742˜–[[743]] ka [[saksid]]ega, võites nende hertsogit [[Theoderich (Saksi hertsog)|Theoderichi]].

Pippin III poja, [[Frangi keiser|Frangi keisri]] [[Karl Suur]]e (768–814) ajal saavutas Frangi riik suurima võimsuse: vallutativallutasid [[langobardide kuningriik]] Põhja-Itaalias, [[Saksimaa hertsogkond|Saksimaa]] ([[Saksi sõjad]]) ningja [[Baieri hertsogkond|Baierimaa]] janing moodustasid [[Hispaania mark|Hispaania margi]], vallutades endise [[Läänegootide kuningriik|Läänegootide Hispaania kuningriigi]] kirdeterritooriumi, mis oli muslimite poolt vallutatud.

Karl Suure valitsusaeg algas koos kaasvalitseja, Frangi kuningaskuninga [[768]]–[[771]] [[Karlmann (Frangi kuningas)|Karlmanniga]], Karlmann oli Pippini noorem poeg, kes oli abielus [[Langobardide kuningriik|langobardid]]e kuninga [[Desiderius]]e tütrega. Pippini surma järel jagati riik aga siiski mõlema poja vahel ning Karl päris Põhja-[[Austraasia]], [[Tüüring]]iga ja Lääne-[[Neustria]] ning [[Akvitaania]] lääneosa. Noorem vend [[Karlmann (Frangi kuningas)|Karlmann]] (751–771), aga päris (768–771) idaIda-[[Akvitaania]], [[Burgundia]] koos [[Provence]]ga ning lõunaLõuna-[[Austraasia]] alad koos [[Elsass]]i ja [[Hessen]]iga.

[[772]]. aastal läks Karl Suur oma esimesele sõjakäigule Itaaliasse, Karl Suur ja tema onu Bernard juhtisid oma väed aastal [[773]] üle [[Alpid]]e. Langobardid said [[Mortara]] (''Ara Mortis'') all rängalt lüüa ja peagi piirati neid nende pealinnas [[Ticinum]]is (tänapäeva [[Pavia]]). Desideriuse poeg Adelchis, kelle isa oli aastal [[759]]. kuningriigi kaasvalitsejaks määranud, kogus küll [[Verona]]s vägesid, kuid noort printsi jälitati kuni [[Aadria meri|Aadria mere]] rannikuni ja ta põgenes Karl Suure lähenemisel [[Konstantinoopol]]isse. Piiramine kestis kuni 774. aasta juunini, mil Desiderius avas vastutasuna oma sõdurite ja alamate elude säästmise eest linna väravad. Desiderius pagendati.

Pärast kaheaastast sõjakäiku purustas ta langobardid, vallutas kuningriigi pealinna [[Pavia]] ning võttis endale [[774]] pärast viimase [[Langobardide kuningriik|Langobardide kuningriigi]] kuninga [[Desiderius]]e kukutamist [[Langobardia]] kuninga tiitli ''Gratia Dei rex Francorum et Langobardorum'' ("Jumala armust frankide ja langobardide kuningas"), teostades kahe kuningriigi [[personaalunioon]]i, mis tähendas, et tema võimu alla kuulus ka [[Langobardide kuningriik|Langobardide kuningriigi]] põhjaosas [[Langobardia Maior]], Põhja-Itaalias. Desiderius ja tema naine küüditati [[Gallia]]sse. Nüüd tekkis võimalus ka reaalselt luua [[Hadrianus I]]-se [[Paavstiriik]], mis hõlmas enamiku [[Kesk-Itaalia]]st. Karl reorganiseeris kuningriigi frankide mudeli järgi, hertsogite asemele tulid krahvid. Langobardide valitsetud [[Benevento hertsogkond]] lõuna pool jäi esialgu iseseisvaks, [[Friuli hertsogkond|Friuli]] ja [[Spoleto hertsogkond]] aga liideti Frangi riigiga.

[[778]]. aastal tegi Frankide vägi sõjakäigu [[Pürenee poolsaar]]ele, [[Córdoba kalifaat|Córdoba kalifaadi]] ja [[Zaragoza]] asehalduri vehelises võitluses. Kust naasedesnaastes aga [[15. august]]il Roncevaux' kuristikus [[Püreneed|Pürene]]e mäestikus toimunud [[Roncevaux' lahing]], [[baskid]] ründasid [[frangid|frankid]]e kuninga [[Karl Suur]]e Hispaania sõjaretkelt tagasipöörduva armee järelväge, mille hävitasid. Sündmuse põhjapõhjal on valminud vanim Prantsuse [[eepos]], "[[Rolandi laul]]".

Ludwigi pojad alustasid [[832]]. aastal isa vastu taas kodusõda, paavst toetas kaaskeiser [[Lothar I (Frangi keiser)|Lotharit]], kellega koos siirdus ta [[Frankimaa]]le, et olla kodusõja osapooltele vahendajaks. Paavst (827–844) [[Gregorius IV]] õhutusel alustas [[Lothar I (Frangi keiser)|Lothar]] sõjategevust isa Ludwigi vastu ning paavsti vahendusel toimunud läbirääkimiste tulemusena reetsid Ludwigi väed ta ja liitusid Lothariga. Ludwig alistus ning andis võimu üle Lotharile. Ludwig suleti vangistusse ning [[Baieri Judith]] pügati [[nunn]]aks ning suleti kloostrisse. Lothari poolt kokku kutsutud kogunemisel, millel oli kavas Ludwig lõplikult võimult kõrvaldada, asusid Ludwigit kaitsma tema nooremad pojad Pippin ja Baieri [[Ludwig Sakslane|Ludwig]], mille tulemusena taastati Ludwigi võim ning ta ennistati keisritroonile. Aastal 835 tehti perekonna sees rahu ja Ludwig taastati keisriks. Juba tema eluajal jagasid ta pojad riigi omavahel, lõplikult sai see siiski teoks pärast Ludwigi surma, [[843]]. aastal [[Verduni lepe|Verduni leppega]].

Kui Pippin aastal 838 suri, kroonis Ludwig [[Karl Paljaspea|Karli]] Akvitaania kuningaks, samas aadel valis Pippini poja [[Pippin II (Akvitaania)|Pippin II]], konflikt lahenes alles 860. aastal koos Pippini surmaga. Kui Ludwig Vaga 840. aastal lõpuks suri, taotles Lothar kogu keisririiki olenemata jaotamisest.

* [[Karl Paljaspea]] sai lääneosa, millest hiljem kujunes [[Prantsusmaa]]. Karl sai kõik maad [[Rhône]] jõest läänes, mida kutsuti [[Lääne-Frangi riik|Lääne-Frangi riigiks]] ja osa alasialasid [[Saône]]'i jõest läänes, mida kutsuti ametlikult ''regnum burgundiae'' (Burgundia kuningriik), kuid kuna Prantsusmaa kuningas delegeeris administreerimise hertsogitele, sai territoorium tuntuks kui [[Burgundia hertsogkond]].

[[Karl III]], [[Ludwig Sakslane|Ludwig Sakslase]] poeg, [[Ida-Frangi kuningas]] [[882]]–887, oli viimane valitseja, kes suutis taastada ajutiselt Frangi keisririigi ühtsuse (välja arvatud [[Provence'i ajalugu#Frangi riik, Merovingid ja Karolingid|Provence'i]] [[Provence'i kuningriik|kuningriik]]), [[Lääne-Frangi kuningas]] [[884]]–887 ja [[Frangi keiser]] [[879]]–887.