Barbara Cartland: erinevus redaktsioonide vahel

Barbara Cartland oli äärmiselt viljakas [[armastusromaan]]ide autor, kuid ta kirjutas ka [[biograafia]]id, lastejutte, [[kuuldemäng]]e, ilu- ja majapidamisnõuandeid ning [[etikett|etiketiraamatuid]]. 1983. aastal kanti ta [[Guinnessi rekordite raamat]]usse, kuna tal ilmus ühe aasta jooksul 26 teost. Elu jooksul avaldas ta 723 raamatut, mida müüdi 38 keeles enam kui miljard eksemplari. Pärast surma jäi Cartlandist maha 160 käsikirja, mida tema poeg Ian on hiljem kirjastanud.<ref name="Arter" /> Barbara Cartland on maailmas kuuesenim enimtõlgitudtõlgitud autorautoritest kuues ning müüginumbritelt kolmas; temast eespool on vaid [[William Shakespeare]] ja [[Agatha Christie]]. Ehkki algseltalgult julgemad, muutusid Cartlandi romaanid ajapikku üha leebemaks ning vaated konservatiivsemaks. Enamik ta teostest on ajaloolised, mis võimaldas tal kujutada sugulist karskust usutavamalt. Ta võttis korduvalt sõna [[abielurikkumine|abielurikkumise]] ja [[lahutus]]te vastu, ehkki tunnistas, et on ise mõlemaga kokku puutunud.

Abielus oli Cartland kaks korda: esimesel korral 1927-19331927–1933 Alexander McCorquodale'iga, kellega sai tütre nimega Raine (1929), ning teisel korral oma esimese mehe nõo Hugh McCorquodale'iga, kellega sai kaks poega, Iani (1937) ja Gleni (1939). Cartlandi tütar oli Briti [[printsess Diana]] kasuema.<ref name="Arter" />

Kirjutamise kõrvalt tegeles Cartland ka heategevuse ja sotsiaalteemadega, võideldes näiteks mustlaste õiguste eest ja nõudes medõdedelemeditsiiniõdedele palgatõusu. 1978. aastal lindistas ta koos Kuningliku Sümfooniaorkestriga plaaditäie armastuslaule.<ref name="Arter" /> Ta oli üks Londoni silmapaistvamaid seltskonnategelasi ja Suurbritannia populaarsemaid meediapersoone. Silmatorkavalt roosasse rõivastatuna esines ta sageli avalikel üritustel ja televisioonis armastuse, tervise, ühiskonna ja poliitika teemadel.