Flööt: erinevus redaktsioonide vahel

'''Flööt''' ([[itaalia keel|itaalia keeles]] ''flauto (traverso)'') on [[puupuhkpillid]]e hulka kuuluv [[soolopillid|soolo]]- ja [[orkestripill]]. Tänapäeval kasutatakse flööti ka jazzdžäss- ja rockmuusikasrokkmuusikas -– neist viimase üks säravamaid esitajaid on näiteks Ian Anderson.

Flöödid jagunevad otsast puhutavateks pikiflöötideks ([[plokkflööt]]) ja küljelt puhutavateks [[põikflööt]]ideks ([[traaversflööt]]), millest arenes tänapäevane flööt. Tänapäeval on flööt ainuke puhkpill, millesse puhutakse mitte toru otsast, vaid küljelt, hoides pilli suu ees paremale põiki, sellest ka nimetus põikflööt (saksa keeles ''Querflöte''). Nüüdisaegse välimuse ja omadused andis flöödile saksa pillimeister [[Theobald Böhm]] ([[1794]]–[[1881]]). Plokkflöödi omapära võrreldes teiste puupuhkpillidega on ehituse lihtsus: tal puuduvad liikuvad osad.

Flöödil on ca.tavaliselt 15 auku, mida saab katta klappidega. Klapid on enamasti kinnised. Paljud mudelid on aga auguga, nön-ö brill- või ringklappidega, et võimaldada kaasaegses süva- ning levimuusikas kasutatavat [[glissando]]t. Klapimehhanismid on kinnitatud vedrutelgedele. Nende aukudeni, mille asukoht jääb sõrme tegevusulatusest välja, jookseb liigendülekanne. Mööda flöödi korpust kulgevad vedruteljed on ühtlasi flöödi amortiseerumise peapõhjusi, sest aastate jooksul avaldatud koormuse tõttu tõmbub flöödi sirge toru nende mõjul lõpuks kergelt kumeraks ning klappide padjad ei kata auke enam täpselt.

Madalas [[register (muusika)|registris]] on flöödi häälheli mahe ja sametine, keskmises õrn ja soe, kõrgemas registris säravalt kõlav. Flöödil on lihtsalt teostatavad ka mitmesugused [[flažolett|flažoletthelid]] ja [[multifon]]id. Flöödi tooni kvaliteeti hinnatakse muuhulgas kahina puudumise järgi, mis mängijalt eeldab huulikusse puhutava õhujoa optimaalset fokusseeritustfokuseeritust.