Märtsipleenum: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P näpukaparandus |
P näpukaparandusi |
||
2. rida:
'''EK(b)P Keskkomitee VIII pleenum''' toimus 21. – [[26. märts]] [[1950]] ja on tuntud peamiselt Eesti [[kunstnik]]e, kirjanike ja haritlaste massilise kodanlikuks natsionalistiks nimetamise ja selle eest karistamise poolest. Arreteeriti ka mitmed juhtivad [[juunikommunistid]], nagu [[Nigol Andresen]] ja [[Hans Kruus]] ning isegi vanad Eesti Vabariigis vangis istunud kommunistid nagu [[Hendrik Allik]] ja [[Arnold Veimer]]. [[EKP KK I sekretär]] [[Nikolai Karotamm]] sunniti ametist lahkuma ja tema asemele asus [[Johannes Käbin]], kes juhtis parteid kuni [[1978]]. aastani.
Kaheksanda pleenumi toimumise põhjuseks oli [[NLK(b)P KK|ÜK(b)P KK]] Poliitbüroo
Selles otsuses sai Eesti
==Pleenumi eel==
1949. aastal alustas [[Jossif Stalin]] uut puhastuslainet Nõukogude võimuladvikus, et distsiplineerida kohalikku juhtkonda, keda võis kahtlustada püüdes saavutada keskvõimust suuremat iseseisvust.
Tunnustatud vene ajaloolane [[Jelena Zubkova]] on Kremli sõjajärgses Baltikumi poliitikas väljatoonud kaks perioodi. Esimene hõlmas aastaid
Nn Eesti süüasja tekke formaalseks ajendiks said avalikkusele tundmatu Anna Brandti kaebekirjad kõikvõimalikele Kremli võimukandjatele, kus süüdistati Karotamme ja tema lähikondlasi kõikvõimalikes poliitilistes möödalaskmistes (oma kirjades nimetas ta Karotamme Rajk[[# ftn2|[2]]]-Karotammeks). 1949. aasta
1949. aasta detsembris saatis ÜK(b)P KK Eestisse järjekordse kontrollkomisjoni, kuhu kuulusid Ivan Jagodkin ja Vassili Kossov. Nende lõpparuande järgi jättis neile sügavaima mulje Johannes Käbinilt saadud informatsioon. Viimase sõnul olla ta korduvalt vabariigi juhtkonna ja konkreetselt Karotamme tähelepanu juhtinud tõigale, et vabariigi eesotsas on hulgaliselt sobimatuid kodanlik-natsionalistlikult meelestatud inimesi. Oma ettekandes jõudsid Jagodkin ja Kossov järeldusele, et „Sm Karotamm käitub ebaparteilaslikult, oma töös toetub ta vanale,
Mõistes asja tõsidust pöördus Karotamm kirjaga esmalt Malenkovi, seejärel Stalini poole. Kirjades tunnistas ta end süüdi kaadri vales valikus, kuid ei tunnistanud end süüdi kulakute kaitsmises. Tõestusena EK(b)P KK pingutustest võitluses kodanliku natsionalismiga oli tema sõnul see, et kolme aasta jooksul jäi Eestis poliitilistel põhjustel tööst ilma 1022 õpetajat ja mitukümmend kõrgkoolide õppejõudu. Oma saavutustena tõi ta veel välja 12000 inimese, kui nõukogudevastase natsionalistliku elemendi arreteerimise ja süüdimõistmise, kulaklik-natsionalistliku
18. veebruaril 1950 esitas ÜK(b)P KK komisjon uue ettekande, kus oli ilmselt arvestatud ka Karotamme patukahetsust. Siin ei tooda välja ainult Eesti NSV juhtkonna puudusi, vaid ka teatavaid edusamme vabariigi sõjajärgses ülesehitustöös. Viimases ettekandes ei süüdistata Karotamme enam kulakute kaitsmises, vaid selle eest, et ta ei taganud kulakute väljasaatmisel range poliitilise joone järgimist. Samuti ei süüdistatud teda enam kodanlike natsionalistide mahitamises, vaid vähese tähelepanu osutamises kodanliku natsionalismi ilmingutele.[[# ftn6|[6]]]
20. veebruaril kuulas ÜK(b)P KK Orgbüroo ära Karotamme ja ÜK(b)P KK komisjoni ettekanded. Arutelu järel võeti vastu otsus „Vigadest ja puudustest EK(b)P KK töös“, mille 7. märtsil 1950 kinnitas ka ÜK(b)P KK Poliitbüroo. Eesti NSV juhtkonda süüdistati ebapiisavas võitluses kodanliku natsionalismiga, vales kaadripoliitikas, ebapiisavas kriitikas ja enesekriitikas, puudustes kolhoosikorra ülesehitamisel ning mitmetes teistes möödalaskmistes. Konkreetselt süüditati Karotamme kodanlike natsionalistide (peeti silmas Nigol Andresenit, Johannes Semperit, Hans Kruusi jt) soosimises. ÜK(B)P KK kohustas Eesti NSV juhtkonda arutama seda otsust EK(b)P KK pleenumil, mis kutsuti kokku 21. märtsil 1950.
Ametist kõrvaldamised ei alanud aga mitte partei, vaid julgeoleku juhtkonnast. 1950. aasta jaanuaris saabus Tallinna Eesti NSV julgeoleku tööd kontrollima NSV Liidu MGB komisjon eesotsas MGB 5. valitsuse (varjatud jälgimine ja riigivastases tegevuses kahtlustatavate läbitöötlemine) ülema Aleksandr Volkoviga. Komisjoni aruande tulemusena tegi Poliitbüroo 24. jaanuaril 1950 otsuse vabastada Boris Kumm
----[[# ftnref1|[1]]] Jelena Zubkova „Baltimaad ja Kreml 1940–1953“ Tallinn, 2009. Lk 248
28. rida:
[[# ftnref4|[4]]] Zubkova lk 223–224
[[# ftnref5|[5]]] Zubkova lk 224; Meelis Saueauk "Propaganda ja terror. Nõukogude julgeolekuorganid ja Eestimaa
[[# ftnref6|[6]]] Zubkova lk 225
== Pleenumi ja pleenumi järgsed otsused ==
Eesti ajaloos väga negatiivse kuvandiga EKP KK VIII pleenum leidis aset 21.–26. märtsil 1950 Tallinnas. ÜK(b)P KK nimel esines seal süüdistuskõnega senise Eesti NSV juhtkonna aadressil [[Panteleimon Ponomarenko]]. Ka kõik teised sõnavõtjad kritiseerisid Eesti NSV juhtkonda eesotsas Karotammega. Põhiliseks süüdistuseks oli ebapiisav võitlus kodanliku natsionalismiga ja kodanlike natsionalistide, nagu Andresen ja Kruus soosimine. Süüdistused kodanlikus natsionalismis esitati ka teistele „vanade revolutsionääride“ hulka kuulunud Eesti kommunistidele: [[Dmitri Kuzmin]]ile, Arnold Veimerile, Hendrik Allikule, Boris Kummile jt. Ka mitmeid Venemaalt tulnud tippkommuniste ([[Eduard Päll]], [[Konstantin Boitsov]]) süüdistati kodanlike natsionalistide seisukohtade võtmises. Pleenumil üritati tõestada, et Andresen ja Kruus üritasid Eestit Nõukogude Liidu koosseisust välja viia. Julgeolekutöötaja [[Dmitri Taevere]] nimetas Kruusi „Eesti Nõukogude Liidust lahutamise initsiaatoriks“. Tule alla sattusid ka mitmed loovintelligenti esindajad. Pleenumi sõnavõttudes süüdistati heliloojaid [[Tuudur Vettik]]ut, [[Alfred Karindi]]t ja [[Riho Päts]]i, kes olid küll pleenumi ajaks juba arreteeritud. Heliloojad olid ka loomeinimeste hulgast esimesed, kes 1950. aasta vangistamislaine ajal arreteeriti. Pleenumil käsitleti ka 1949. aasta märtsiküüditamise ebatõhusat läbiviimist. Hulk inimesi jäi
Kohe pärast pleenumit algas Eesti juhtkonnas puhastus. Juba 24. märtsil arreteeriti Nigol Andresen.[[# ftn1|[1]]] Parteist visati välja ja seejärel vahistati Hans Kruus, Hendrik Allik, kohtuminister Aleksander Jõeäär jt. Detsembris 1950 vallandas Käbini juhitud EK(b)P KK büroo
Nikolai Karotamm pääses arreteerimisest ja saadeti mais 1950 Moskvas asuva Ühiskonnateaduste Akadeemia aspirantuuri. Käbini vastuseisu tõttu ta enam ei naasnudki Eestisse. Käbin ei rahuldunud ka Arnold Veimeri jäämisega Ministrite Nõukogu esimeheks. Kohe pärast VIII pleenumi lõppu moodustas ta salajase rühma, mis kogus Veimeri kohta kompromiteerivat materjali. Veimerit süüdistati vales juhtimisstiilis ja vales majanduspoliitikas, samuti tema väidetavates sidemetes trotskistidega. EK(b)P KK büroo otsusega 19. märtsist 1951 vallandati Veimer Ministrite Nõukogu
„Eesti süüasja“
See "Eesti süüasi" ja EKP KK VIII pleenum oli mõeldud ka näidisprotsessina ja hoiatuseks teiste liiduvabariikide juhtkondadele, et kõiges ja alati tuleb vastu vaidlemata täita Kremlist tulevaid juhiseid. Ajaloolased pole siiski tänaseks ammendavalt selgitanud, miks selliseks ohvriks valiti just Eesti NSV juhtkond.
|