Aktiivsus- ja tähelepanuhäire: erinevus redaktsioonide vahel

'''Aktiivsus- ja tähelepanuhäire''' ('''ATH'''; [[inglise keel|inglisepäraseltinglispäraselt]] '''ADHD''' või '''ADD'''), üldtuntud kui '''hüperaktiivsus''', on [[neurobioloogia|neurobiloogiline]] arenguhäire.<ref name="ae4J6" /><ref name="h6r12" />

Tänapäeval on ATH väga levinud laste seas.{{lisa viide}} Sümptomeid võib täheldada rohkem kui 10%-l. 2,5 %-l neist on täidetud ka diagnostilised kriteeriumid. Sellele häirele on iseloomulik varane algus, tavaliselt avaldub see esimese viie eluaasta jooksul. See väljendub püsivuse puudumises ning süsteemitus, laialivalguvas ja liigses askeldamises. Hüperaktiivsed lapsed lähevad ühelt tegevuselt teisele, midagi lõpetamata. Selle häirega kaasneb sageli ka muid iseärasusi. Tihti on sellised lapsed hoolimatud, satuvad sageli õnnetustesse ning rikuvad seadusi. See kõik juhtub siiski mõtlematusest, meelega nad seda ei tee. Lapsed tegutsevad hetketujude ajel. Täiskasvanuga suheldes on nad pidurdamatud ning neil puudub ettevaatlikus ja vaoshoitus. Tihti on need lapsed ebapopulaarsed teiste laste hulgas ning võivad olla tõrjutud. Eakaaslastega võrreldes on hüperaktiivsed lapsed vaimselt nõrgemad ja lisaks võib olla keelearengu spetsiifilised ja ka motoorsed häired.<ref name="Liivamägi" />

19. sajandi lõpus märkasid lastearstid, et ajukahjustusega ja neuroloogiliste haigustega lapsed on sageli motoorselt väga rahutud. Sellest tulenevalt jõuti järeldusele, et hüperaktiivsus on kinnituseks ka kergema ajukahjustuse kohta, mida varem kasutusel olevate meetoditega ei olnud võimalik diagnoosida. Sel ajal kasutati mõistet „minimal brain disorder“ (MBD). Teaduskirjanduses seda mõistet enam ei kasutata. Hiljem muudeti lühendi tähendust, millest sai funktsioonihäire (dysfunction), kuna uuringud viitasid sellele, et väikesel osal hüperaktiivsetest lastest on eelnimetatud orgaaniline ajukahjustus. 20. sajandi alguses märgati, et sellised lapsed on üliaktiivsed ainult koolis või mingis kindlas keskkonnas/tingimustes, kus neile esitati suuri nõudmisi. Kodus ja igapäevamängudes võisid hüperaktiivsuse sümptomid puududa.<ref name="Liivamägi" />(Liivamägi, 2006: 236)

Selleks,Et ethüperaktiivsust hüperaktiivsustdiagnoosima diagnoosidahakaya, peab esinema vähemalt kolm sümptomit pikema aja jooksul (6 kuud). Sellised lapsed siblivad rahutult käte ja jalgadega või nihelevad toolil. Nad lahkuvad omavoliliselt oma kohalt, kus eeldatakse, et laps paigal püsiks. Samuti jooksevad ja ronivad ringi seal, kus ei ole sobilik. Need lapsed on mängudes lärmakad ega suuda vabategevusele vaikselt keskenduda. Nad on motoorselt väga aktiivsed ega suuda vastavalt olukorrale käitumist kontrollida (RHK-10).

Tähelepanuhäire diagnoosimisel on oluline, et keskendumisvõime puudulikkusele viitavatest sümptomitest on esindatud vähemalt kuus. Siia alla kuulub see, et laps ei mäleta tihti oma igapäevaseid tegemisi, kaotab tema jaoks vajalikke asju nagu näiteks koolitarbed. Ülesannete lahendamisel teeb tihti hooletusvigu. Tema keskendumist segavad välised ärritajad. Lisaks väldib ta pingutustnõudvaid ülesandeid. Ta ei oska planeerida oma tegevusi ning kui on midagi kavandanud, siis ta ei oska seda ellu viia. Ta ei kuula, mida talle räägitakse ja seetõttu on tal raske juhtnööre jälgida. Mängudele ja ülesannetele keskendumine on tema jaoks raske ning sageli jäävad tal tegevused pooleli. (RHK-10)

Õpiraskused, mis on tingitud aju arengu iseärasusest aga mitte lapse laiskusest või vaimsete võimete vähesusest. Lastel võivad esineda spetsiifiliste õpiraskusi lugemise omandamisel, õigekirjas või matemaaikas

==PsüühhilistePsüühiliste protsesside häirumine==

Tegemist on multifaktorilise etioloogiaga. See tähendab, et võimalikke tekkepõhjuseid on palju. Peamisteks hüperaktiivsuse tekkepõhjusteks peetakse raseduse patoloogiat, probleemset sünnitust ja sellega seotud patoloogiaid, nt infektsiooni teke lapse esimesel eluaastal ja alakaalulisus sündides<ref name="1LGty" />(Nõmme, 2009; 14). Kindlasti mõjuvad hüperaktiivsuse teket ka psühhosotsiaalsed tegurid, mis põhjustavad varajaste kiindumussuhete puudumisest, psüühhilisestpsüühilisest tasakaalutusest või vähestimuleerivast keskkonnast<ref name="Toomla" /> (Toomla, 2001). Alkoholi ja/või ravimite kuritarvitamine, suitsetamine , kehvveresus, mitmesugused keemilised mürgid, alatoitlus, psühhotraumeerivad tingimused raseduse ajal võivad tekitada hüperaktiivsust. Hüperaktiivsus võib olla geneetilist päritolu<ref name="Nõmme" /> ( Nõmme, 2005; 9).

Uuringud on näidanud, et esimesel eluaastal on imikud rahulikud ja kergesti hooldatavad. Nad on veidi passiivsed ja aeglustunud on motoorne areng. Samas on selliseid lapsi, kes juba selles vanuses on hüperaktiivsed. Sellised lapsed võivad hakata juba väga varakult käima.<ref name="Liivamägi" />(Liivamägi, 2006:241)

Aktiivsus- ja tähelepanuhäirega lapsed on kohmakad ja aeglased, millest tulenevalt on neil raske õppida puhtuse pidamist ja potilkäimist. Paljud lapsed on väga julged ja seetõttu saavad palju viga. Nad ei kuula sõna ning ei mõista korduvat seletust. Sageli on neil endal selline tunne, et jäsemed ei allu nende tahtele. Peenmotoorikat nõudvad ülesanded nagu nööpimine, kingapaela sidumine ja riidessepanemine valmistavad neile raskusi kauem kui normaalse arenguga lapsele. Eelkooliealistel lastel avaldub aktiivsus- ja tähelepanuhäire peamiselt motoorselt. Nad on püsimatud ja ülemäära liikuvad. Rühmas ei suuda need lapsed mängudele keskenduda. <ref name="Liivamägi" /> (Liivamägi, 2006: 241–242)

Sümptomid, mis avalduvad varases lapseeas, on hilisemale isiksusearengule ohtlikumad, kui need, mis avalduvad hiljem. Väga tähtis on, et saadakse võimalikult varakult teada, millega on tegu ning alustatakse raviga. Kui ravi ei saa õigeaegselt, võib lapsel tekkida enesehinnanguhäired, depressioon ja süütunne. Küll aga on võimalik õigeaegselt alustatud raviga võimaldada lapsel koolis edukalt hakkama saada. Uuringud on näidanud, et aktiivsus- ja tähelepanuhäirega lastel on kõige enam probleeme noorukieas, eelkõige neil, kes pole õigel ajal abi saanud. Sageli jäetakse kool pooleli, lisanduvad käitumishäired ning satutakse halba seltskonda. Sellised noored vajavad psühiaatrilistpsühhiaatrilist abi. Kõige halvema prognoosi kohaselt võivad abita jäänud lapsed täiskasvanueas kannatada isiksusehäirete all. Kui probleemidele on õigeaegselt jaole saadud, siis on võimalik keskendumisraskustest tingitud kahjud minimeerida.<ref name="Liivamägi" />(Liivamägi, 2006: 245)

==Toimetulek hüperaktiivse lapsega==

Hüperaktiivsel lapsel kujuneb sageli madal enesehinnang, mis tuleneb sellest, et ta satub sagedasti pahandustesse ning saab pidevalt riielda. Et vältida enesehinnangu langemist, on tarvis last tunnustada ja kiita. Kiita ja tunnustada tuleks ka lapse püüdlusi midagi head korda saata, kuigi tema kohmakuses ja impulsiivsuses on oht, et kavatsuse teokstegemine ei õnnestu. Kiita tuleks vahetult pealepärast tegevust, nii kujuneb lapsel seos oma tegevuse ja positiivse tagasiside vahel.