Vikipeedia

Leedu suurvürstiriik: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
PResümee puudub
67. rida:
12. sajandi lõpust on teada umbes 700 [[maalinn]]a. [[Feodaalsuhted]] muutusid valitsevaiks [[13. sajand]]il. 13. sajandi algusest on teada 8 [[maakond]]a ([[Ceklis]], [[Dainava (muinasmaakond)|Dainava]], [[Deltuva]], [[Karšuva]], [[Lietuva]], [[Medininkai]], [[Nalšia]] ja [[Upyte]]), mille eesotsas olid [[vürst]]id. Aastal [[1219]] on nimetatud 22 vürsti.
 
[[Põhjala ristisõjad|Põhjala ristisõdade]] tulemusena jäi Leedu ainukeseks paganlikuks riigiks [[Läänemeri|Läänemere]] ääres, mis jäi [[roomakatoliku kirik]]u [[Rooma paavst]]i poolt suunatud ristisõdade käigus relva jõul vallutamata ja ristiusustamata. [[Saksa ordu]] vallutas ja alistas [[baltlased|balti hõimud]], [[preislased]] ning [[Mõõgavendade ordu]] [[Vana-Liivimaa|Liivimaa]]. Saksa ordu ja Mõõgavendade ordu/[[Riia peapiiskopkond|Riia peapiiskopkonna]] alasialasid eraldas [[baltlased|baltlaste]] [[žemaitid]]ega asustatud [[Žemaitija]] Lääne-Leedus.
 
== Leedu suurriigi moodustamine ==
83. rida:
Suurvürst [[Algirdas]]e valitsemise ajal ([[1345]]–[[1377]]) liideti [[Vitebski vürstiriik]], [[Brjanski vürstiriik]] (1356). Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi kontrolli all olid tänapäeva [[Smolensk]]i, [[Brjansk]]i, [[Kaluga]], [[Tula]], [[Orjol]]i, [[Moskva]], [[Pihkva]] ja [[Novgorod]]i alad. Suurvürst [[Kęstutis]] ([[1381]]–[[1382]]) laiendas riiki [[Puna-Vene]] ja [[Vene]] vürstiriikide arvel.
 
Suurvürst [[Vytautas]] ([[1392]]–[[1430]]) laiendas veelgi riiki, ühendas [[Smolenski vürstiriik|Smolenski vürstiriigi]] (lõplikult [[1404]]), korraldas [[1406]]–[[1408]] kolm sõjakäiku [[Moskva suurvürstiriik|Moskva suurvürstriigi]] vastu ja toetas Moskva-vastaseid [[Tveri vürstiriik|Tver]]i ja [[Rjazani vürstiriik]]i; sõdis [[tatarlased|tatarlastega]], [[1399]]. aastal toetas ta endist [[Kuldhord]]i khaani [[Tohtamõš]]i, uue khaani Timur Kutlugh vastu [[Vorskla jõe lahing]]us. Vytautas Suure väed, kuhu kuulusid suurvürstiriigi väed ning abijõud Poolast ja [[Saksa ordu]]st, kaotasid aga [[Vorskla]] jõel khaani Timur Kutlugh ja [[emiir]] Edigü vägedele. Aastatel [[1401]]–[[1404]] sõdis koos Poola kuningaga [[Saksa ordu]] vastu [[1409]]–[[1411]] ([[Grünwaldi lahing]]), [[1414]] ja [[1422]], sai [[Toruńi rahu]]ga [[1411]] (lõplikult [[Melno rahu]]ga [[1422]]) tagasi [[Žemaitija]].
 
==13. sajand==
89. rida:
[[Image:Teutonic Order 1260.png|thumb|250px|Leedumaa ja Saksa orduriik ca. 1260]]
:''Vaata'' [[Leedu suurvürst]]id: [[Mindaugas]] ([[1246]]–[[1254]], ka [[kuningas]] [[1254]]–[[1258]], [[Vaišvilkas]] ([[1254]], [[1258]]–[[1263]]), [[Treniota]] ([[1263]]–[[1264]]), [[Švarnas]] ([[1264]]–[[1267]]), [[Wolk]] ([[1267]]–[[1270]]), [[Traidenis]] ([[1270]]–([[1281]]/[[1282]]), [[Narimantas]] ([[1281]]?), [[Daumantas]] ([[1281]]–[[1285]]), [[Butigeidis]] ([[1285]]–[[1291]]), [[Butvydas]] ([[1283]] ([[1291]])–[[1293]]), [[Vytenis]] ([[1293]]–[[1316]])
[[13. sajand]]il [[preislased|preislaste]] maa alistamise järel [[Preisimaa]]l, kiirendas [[Saksa ordu]] agressiooni ähvardus paganliku Leedu ühendamist. [[Mongolite invasioon Euroopasse]] ei ulatunud Leedu aladeni ning säästis Leedu resursseressursse. [[Aukštaitija]] vürst [[Mindaugas]] ([[Leedu suurvürst]] [[1253]]–[[1263]], teistel andmetel [[1254]]–[[1258]]) hakkas võimu enda kätte koondama ning ühendas Leedu üheks riigiks. Kuidas tal see õnnestus, see ei ole teada. [[Ruteenia]] kroonikate järgi [[mõrv]]as või [[pagendus|pagendas]] ta mitu vürsti, sealhulgas oma sugulasi. Mindaugas ühendas [[1230. aastad|1230. aastail]] Aukštaitija, [[Žemaitija]] ja teisi maid ning osa [[jatvingid]]e ja [[kurelased|kurelaste]] alu. Ta ühendas sajandi keskpaiku maa-ala, mida on nimetatud [[Must-Vene]]ks, [[Polotski vürstiriik|Polotski vürstiriigi]] osad, [[Turovi-Pinski vürstiriik|Turovi-Pinski vürstiriigi]] lääneosa, vürstiriigid [[Prõpjats]]i jõe ülemjooksul ja osa [[Volõõnia]]maast.
 
Kõige suuremat ohtu Leedule kujutas endast [[Liivi ordu]], mis oli [[Põhjala ristisõjad|Baltimaade sõjalist vallutust]] alustanud [[1201]] [[Riia]] linnast. Esmalt vallutas ordu tänapäeva [[Läti]] ja seejärel [[Eesti]] maa-ala, aga Leedu vallutamise katsed tõid suure tagasilöögi. Sõdades [[Saksa ordu]] ja [[Mõõgavendade ordu]]ga tegid Leedu väed sõjakäike [[13. sajand Eestis#Sõjad Leedu vürstidega|Vana-Liivimaale]] ja pidasid liitlastega võidukad [[Saule lahing]], kui ordu [[22. september|22. septembril]] [[1236]] [[Saule lahing]]us otsustavalt lüüa sai. Saule lahing toimus praeguse [[Läti]] ja [[Leedu]] piirialadel, kus leedulased (koos [[semgalid|semgalitega]]) lõid hävitavalt [[Leedu]]st rüüsteretkelt naasvat [[Mõõgavendade ordu]] väge; surma sai ka ordumeister [[Volquin]]. Seejärel liideti Mõõgavendade ordu riismed [[Saksa ordu]]ga ning moodustus selle Liivimaa haru ehk [[Liivi ordu]]. Saule lahingus saadud võit aitas säilitada paganliku Leedu iseseisvust, selle mõjul puhkes sakslastevastaseid ülestõuse [[Zemgale]]s, [[Kuramaa]]l ja [[Saaremaa]]l. Viimane allutati ordu ja piiskopi võimule uuesti alles [[1241]]. aastal.
95. rida:
[[1246]]. aastal võttis Mindaugas vastu [[õigeusk|õigeusu]], mis oli suurvürstiriigi elanike [[litviinid]]e usuks. Leedulased olid tollal ristimata. Seda kasutasid ära Mindaugase vennapojad, kes olid tema kõige tulisemad vastased. Nad olid loonud sidemed [[Riia peapiiskop]]iga ja lasknud end ristida [[katoliku kirik]]us ja said Mindaugase vastases võitluses endale liitlaseks [[roomakatoliku kirik]]u. Mindaugas asus omakorda otsima sõprust [[Saksa ordu]] [[Liivimaa ordu|Liivimaa haru]] [[Liivi ordu maameistrite loend|meistrilt]]. [[1251]]. aastal läks ta [[roomakatoliku kirik|katoliku usku]], aga leedulaste üldist ristimist veel ei toimunud. [[Pilt:Navahradak - Rekanstrukcyja (Viktar Staščaniuk) 3.jpg|thumb|left|270px|Mindaugase linnus <br>(Viktar Staščaniuki rekonstruktsioon)]]
 
[[1252]]. aastal mainiti Navahrudakki Leedu suurvürsti [[Mindaugas]]e residentsina. [[Navahrudak]]i linn kujunes samanimelise [[Navahrudaki vürstiriik|vürstiriigi]] keskuseks, mida valitses Mindaugase ja [[Morta (Leedu kuninganna)|Morta]] poeg [[Navahradak|Novogorodoki]] [[vürst]] [[1239]]–1254, Leedu suurvürst 1254, 1258–[[1263]] [[Vaišvilkas]]. Mindaugase ja Morta tütar [[Mindowhowna]] ([[1201]]–[[1264]]), oli abielus [[Galiitsia vürstiriik|Galiitsia vürstiriigi]] vürsti [[Daniil Romanovitš]]i poja [[Galiitsia-Volõõnia vürstiriik|Galiitsia-Volõõnia vürstiriigi]] vürsti [[Švarn Danilovitš]]iga ning oli [[Galiitsia-Volõõnia vürstiriik|Galiitsia-Volõõnia]] kuninganna [[1255]]–1264.
 
Mindaugas oli osav valitseja, kes ei valinud vahendeid oma eesmärkide saavutamiseks. [[6. juuli]]l [[1253]] krooniti ta [[Rooma paavst]]i [[Innocentius IV]] õnnistusel [[Kulmi piiskopkond|Kulmi piiskopkonna]] [[Chełmno piiskop]]i [[Dominiiklased|dominiiklase]] [[Heidenreich]] poolt esimeseks [[Leedu kuningas|Leedu kuningaks]].
 
{{Vaata|Preisi ristisõda}}, ''[[Saksa ordu]], [[Mõõgavendade ordu]], [[Liivimaa ordu]]''
Mindaugase valitsusajal oli Leedu sõjas edukas. [[1259]]. aastal võitis Vykintase juhitud Leedu vägi Liivi ordut [[Skuodase lahing]]us, kus langes 33 ordurüütlit ja võitis (1260) [[Durbe lahing]]us [[Burchard von Hornhausen]]i juhitud Liivi ordu sõjaväe. Durbe lahing oli ordurüütlite kõige suurem kaotus [[13. sajand]]il. Lahingu tulemusena aeti ordurüütlid [[Žemaitija]]st minema. [[Zemgale]]s, Kuramaal, [[Saaremaa]]l ja [[Preisimaa]]l puhkes ülestõus. [[Leedu kuningas]] [[Mindaugas]], kes oli hakanud kalduma ristiusu vastuvõtmise poole, loobus sellest plaanist ja jäi [[pagan]]aks. [[1263]]. aastal [[Nalšia]] vürst [[Daumantas]] liitus Mindaugase vastase, paganliku [[Žemaitija vürst]]i [[Treniota]]ga ja tõenäoliselt tappis [[1263]]. aastal Mindaugase ja tema kaks poega. Treniota sai järgmiseks Leedu suurvürstiks, kuid juba järgmisel aastal tappis Mindaugase vanim poeg [[Vaišvilkas]] Treniota janing Daumantas koos mitmete teiste [[Mindaugas]]e-vastaste ülikutega põgenes [[Pihkva vürstiriik|Pihkvasse]], kus ta võitis ta Pihkva vastu tulnud leedulasi ja valiti järgmisel aastal [[Pihkva vürst]]iks.
 
Pärast Leedu suurvürst ja kuningas [[Mindaugas]]e tapmist 1263 jagunes Leedu vürstiriikideks, [[Leedu suurvürst]]i võim säilis ainult nimeliselt. Suurvürstid [[Traidenis]] ([[1270]]–[[1282]]), [[Vytenis]] ([[1293]]–1316) ja [[Gediminas]] ([[1316]]–[[1341]]) taastasid ühtse riigi.
119. rida:
Aastal [[1359]] vallutas suurvürst [[Algirdas]] [[Mscisłaŭ]], kes andis selle oma pojale [[Karigaila]]le, kes rajas sinna oma dünastia ([[Mstislavski]]d). Aastal [[1386]] üritasid smolensklased suurvürst [[Jogaila]] kroonimist ära kasutades linna tagasi vallutada. Üksteist päeva kestnud piiramise järel jõudsid kohale [[Vytautas]]e ja [[Skirgaila]] juhitud leedu väed, mis lõpetasid piiramise ja purustasid Smolenski sõjajõud; [[Smolenski vürstiriik]] tunnustas aga leedulaste ülemvõimu.
 
[[1362]]. aastal lõid Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi väed otsustavalt [[Kuldhord]]i [[Siniste Vete lahing]]us [[Lõuna-Bug]]i ääres, misjärel liideti tänapäeva [[Ukraina]] [[Podoolia]] piirkonnad kuni [[Dnepr]]i suudmeni ja [[Kuldhord]] lakkas endast Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigile ohtu kujutamast. Algirdas ([[1345]]–[[1377]]) liidendas suurvürstiriigiga [[Tšernigov-Severskimaa]], [[Volõõnia]], [[Podoolia]] ja [[Kiievimaa]], luues [[Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik|Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi]] [[impeerium]]i, mis ulatus [[Läänemeri|Läänemerest]] [[Must meri|Musta mereni]] ja 50 [[miil]]i kaugusele Moskvast ning oli üks Euroopa suuremaid riike. Valduste laienemise järel [[Dnepr]]i ülem- ja keskjooksul asuvate alade üle moodustus järgnevaks 200 aastaks piir Leedu ja hilisema [[Poola-Leedu]] riigi ning [[Kuldhord]]i ja hilisema [[Krimmi khaaniriik|Krimmi khaaniriigi]] vahel.
 
Püüdes takistada [[Moskva vürstiriik|Moskva vürstiriigi]] tugevnemist, toetas Leedu suurvürst [[Tveri vürst]]e ja suurvürst [[Algirdas]] korraldas [[Moskva-Leedu sõda (1368–1372)|kolm sõjakäiku]] [[Moskva vürstiriik|Moskva vürstiriigi]] vastu ([[1368]], [[1370]], [[1372]]). Sõjas Moskva vürstiriigiga sõlmisid suurvürstid sõjalisi liite ka tatarlastega ning Jogailo sõlmis sõjalise liidu tatarlaste sõjaretkes osalemises, mis lõppes [[Kulikovo lahing]]u (1380) ja [[Moskva suurvürst]]i [[Dmitri Donskoi]] vägede võiduga.
140. rida:
:Vaata Leedu suurvürstid: [[Vytautas]] ([[1392]]–[[1430]]), [[Švitrigaila]] ([[1430]]–[[1432]]), [[&#381;ygimantas I K&#281;stutaitis]] ([[1432]]–[[1440]]), [[Kazimierz IV|Kazimieras I Jogailaitis]] ([[1440]]–[[1492]]), [[Aleksander Jagiellończyk|Aleksandras II]] ([[1492]]–[[1506]])
 
[[1409]]. aasta [[6. august]]il kuulutas [[Saksa ordu]] [[Saksa ordu kõrgmeister|kõrgmeister]] [[Ulrich von Jungingen]] sõja Poolale ning vallutas osa Poola ja Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi piirialasipiirialasid, välja kuulutatud maakaitsväe kogunemise järel vallutasid poola väed tagasi [[Bydgoszcz]]i kuid 1409. aasta sügisel sõlmiti orduga vaherahu.
 
1410. aasta sügiseks kogusid mõlemad tugeva sõjaväe ning [[1410]]. aastal sügisel asusid Poola ja Leedu, Vene ja Žemaitija ühine sõjavägi sõjakäigule senise võimsama sõjalise jõu vastu Ida-Euroopas [[Saksa ordu]]le, kelle väed purustati [[Grünwaldi lahing]]us Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi suurvürsti [[Vytautas]]e ja Poola kuninga Wladyslaw II juhtimisel. Langesid ordu kõrgmeister Ulrich von Jungingen, suurkomtuur, suurmarssal, suurvarahoidja jt. Nädal pärast lahingut suundusid Leedu ja Poola väed saksa ordu keskuse [[Marienburgi loss]]i piirama, kuid lõpetasid selle [[18. september|18. septembril]]. Grünwaldi ehk Tannenbergi lahing nõrgestas Saksa ordut.
{{Vaata|Saksa ordu–Poola sõda (1409–1411)}}, ''[[Grünwaldi lahing]]''
[[Saksa ordu–Poola sõda (1409–1411)|Saksa ordu ja Poola vahelise sõja]] lõpetas [[1411]]. aastal sõlmitud [[Thorn]]i [[Thorni rahu|rahu]]. Vytautas Suur sõdis [[1414]] ja [[1422]] [[Saksa ordu]]ga, sai [[Toruńi rahu]]ga [[1411]] (lõplikult [[Melno rahu]]ga [[1422]]) tagasi [[1398]]. aastal loovutatud [[Žemaitija]]. [[Vytautas Suur]] sõlmis ka dünastilise abielu, naites [[1391]]. aastal oma tütre Sofia, [[Moskva suurvürst]]i [[Vassili I|Vassili]], pojaga. Aastatel 1425–1462 oli Moskva suurvürsti troonil, Vytautase tütrepoeg [[Vassili II]] Pime.
 
Vytautas Suur laiendas riigi valdusi, lisaks [[Valge-Vene]] ja [[Must-Vene]]le, ida suunas: ühendas [[Smolenski vürstiriik|Smolenski vürstiriigi]] (lõplikult [[1404]]), korraldas [[1406]]–[[1408]] [[Moskva-Leedu sõda|kolm sõjakäiku]] [[Moskva suurvürstiriik|Moskva suurvürstriigi]] vastu ja toetas Moskva suurvürstiriigi vastaseid [[Tveri vürstiriik|Tver]]i ja [[Rjazani vürstiriik]]e.
150. rida:
1413. aastal sõlmiti [[Gorodlo unioon]], millega [[Leedu suurvürst]] [[Vytautas]] ja [[Poola kuningas]] [[Władysław II Jagiełło]] moodustasid liidulepingu Poola-Leedu riigi liitmiseks. Leedu suurvürst tunnistas Poola kuninga ülemvõimu, osa Jogaila valdustest Leedus läksid Poola kuningriigi valdusse, Leedu suurvürsti tiitel kuulus järgnevalt Poola kuninga tiitlisse. Leedu suurvürsti tiitel muudeti päritavaks. Leedus viidi sisse analoogne haldusjaotus Poolaga, asutati ka Vilno, Trakai vojevoodide ja kastellaanide ametikohad; leedu aadlikele anti samad õigused poola šlahtaga.
 
[[Leedu suurvürst]] [[1440]]–1492 [[Kazimierz IV]] püüdis Poola kuningriiki ja Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriiki omavahel lähendada, kuid mitte liita. Kazimierz IV sai ta oma venna [[Wladyslaw III]] hukkumise tõttu aastal 1444 sõjas türklastega Poola kuningaks.
 
[[1454]]. aastal alustasid Poola ja Leedu, Vene ja Žemaitija ühine sõjavägi [[Kolmeteistkümneaastane sõda|Kolmeteistkümneaastast sõda]] [[Saksa ordu]]ga, mis lõppes Poola kuningale eduka [[Thorni teine rahu|Thorni teise rahu]]ga, millega Saksa ordu loovutas Poolale [[Kuninglik Preisimaa|Kuningliku Preisimaana]] poole oma territooriumist (Ida-[[Pommeri]] ja [[Lääne-Preisimaa]]) ning [[Saksa ordu kõrgmeister]] tunnistas end Leedu suurvürsti ja Poola kuninga [[Kazimierz IV]] vasalliks.
156. rida:
Kazimierz IV toetas ta [[Moskva suurvürstiriik|Moskva suurvürstiriigi]] vastast poliitikat, kus [[Moskva suurvürst]] [[Ivan III]] valitsemisajal ([[1462]]–[[1505]]) liidendati [[1478]]. aastal [[Novgorodi Vabariik]], [[1456]] sõlmiti Moskva ja [[Novgorodi vabariik|Novgorodi vabariigi]] vahel leping, millega [[välispoliitika]] allutati Moskvale ja [[Moskva suurvürst]] sai endale kõrgeima kohtuvõimu. Kazimierz püüdis Leedu mõjuvõimule allutada nii [[Novgorodi vürstiriik|Novgorodi]] kui ka [[Pihkva vürstiriik]]e. Kui Novgorod hakkas välismaalt, eriti [[Leedu suurvürst]]ilt kaitset otsima, pidas Moskva seda lepingu rikkumiseks ja tungis oma sõjaväega Novgorodimaale. [[1478]]. aastal vallutas [[Ivan III]] lõpuks Novgorodi ja Novgorodimaa sai osaks Moskva suurvürstiriigist. [[1485]]. aastal liideti Moskooviaga ka [[Tveri vürstiriik]].
 
1470. aastatel algasid [[Oka|Oka jõe]] ülemjooksul asuvate Verhovski vürstiriikide vürstide üleminekud koos oma valdustega Moskva ja [[Vladimiri-Suzdali vürstiriik|Vladimiri]] [[Vladimiri suurvürst|suurvürsti]] teenistusse. Moskva suurvürsti alamaks minekut soodustas ka nende riikide vürstide vene ([[Rjurikovitšid]]) päritolu, vene õigeusutunnistus). Lisaks sõlmisid riike pidevalt sõjaretkedega rüüstanud [[Krimmi khaaniriik]] ja Moskva [[1474]]. aastal liidulepingu, mille tulemusel suutis Moskva riik vältida rüüsteretki nendele maadele. 1480. aastal uues liidulepingus määratlesid osapooled konkreetselt oma sõjalised vastased: Suurhord ja Leedu suurvürstiriik. [[Osastisvürstiriik]]ide üleminekuprotsessid tugevnesid vastavalt Moskva suurvürstiriigi järjekordsetele välispoliitilistele õnnestumistele ([[Novgorodi Vabariik|Novgorodi Vabariigi]], [[Pihkva vürstiriik|Pihkva vürstiriigi]], [[Tveri vürstiriik|Tveri vürstiriigi]] jm ühendamine, vabanemine [[Kuldhord]]i sõltuvusest) ja massilise iseloomu võttis aastal [[1487]], kui Ivan III saavutas võidu [[Kaasani khaaniriik|Kaasani khaaniriigi]] üle.
{{vaata|Moskva-Leedu sõda (1492–1494)}}
 
172. rida:
[[File:Europa Jagellonica.svg|pisi|right|250px|[[Jagelloonid]]e valitsedud riigid Euroopas]]
{{Vaata|Moskva-Leedu sõda (1500–1503)}}, ''[[Liivimaa-Moskva sõda]]''
Leedu suurvürsti Žygimantas II Senasise ja Poola kuningas [[Zygmunt I]] valitsemisajal ([[1505]]–[[1548]]) valitsesid [[Jagelloonid]] [[Kesk-Euroopa]]s. Tema vanim vend [[Ulászló II|Vladislav]] valiti [[Tšehhi kuningriik|Böömimaa]] (1471–1516) ja siis ka [[Ungari kuningriik|Ungari]] kuningaks (1490–1516).
 
1507–1508 aastate Moskva-Leedu sõjale eelnes [[1507]]. aasta veebruaris, Moskva suurvürst Vassili III keeldumine täita Leedu uue suurvürsti [[Zygmunt I]] [[ultimaatum]] [[Blagoveštšenski vaherahu]]ga saadud maade tagastamise kohta, millele järgnes Leedu, Vene ja Žemaitija [[seim]]i otsus sõda alustada. Sõjategevus algas [[1507]] suvel üheagsete rünnakutega leedulaste poolt [[Tšernigov]]i ja [[Brjansk]]i maadele ning [[Krimmi khaaniriik|krimmitatarlaste]] poolt Verhovski vürstiriikidesse. Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi idaosa slaavlastest elanikkond oli moskvameelne. Üheks põhjuseks oli religioosne pinge, slaavlastest [[õigeusk]]likud püüdlesid õigeuskliku riigi koosseisu. Moskva toetas õigeuskliku elanikkonna väljaastumisi. Selles olukorras teatasid vürstid Glinskid ja teised [[šlahta]] liikmed üleminekust moskva valitseja teenistusse koos oma valitsetavate maavaldustega. Rahuleping allkirjastati [[1508]]. aastal ning selle järgi tunnistas Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürst kõiki eelnenud Moskva suurvürsti Ivan III vallutusi.
{{Vaata|Moskva-Leedu sõda (1507–1508)}}
{{Vaata|Moskva-Leedu sõda (1512–1522)}}, ''[[Moskva-Leedu sõda (1534–1537)]]''
199. rida:
Meesjärglasteta 1430. aastal surnud [[Vytautas]] Suure surma järel toimunud võimuvõitluse järel, ja tema vendade ja lühiajalise valitsemise ([[Švitrigaila]] ja [[Žygimantas Kęstutaitis]])järel, sai Leedu suurvürstiks ([[1440]]–1492) [[Władysław II Jagiello]] (Jogaila) noorim poeg, [[Kazimierz IV]]. Kazimierast peetakse viimaseks Leedu suurvürstiks, kes oskas [[leedu keel]]t. 1444. aastal hukkus tema vend, [[Poola kuningas]] [[Wladyslaw III]] [[Varna ristisõda|sõjas türklastega]] ning 1447. aastal ta valiti ka Poola kuningaks. Enne Poola kuningaks valimist andis suurvürst Kazimiers IV välja Leedu suurvürstiriigi autonoomiat kinnitava privileegi, mis oli ka hilisema Leedu iseseisva valitsuskorralduse aluseks, ühise valitseja võima all.
 
[[1447]]–[[1492]] ja [[1501]]–[[1569]] olid Leedu ja Poola personaalunioonis. 1499. aastal võeti Vilno sejmil vastu otsus, mille kohaselt ei võinud valida edaspidi Leedu suurvürsti ilma poola šlahta nõusolekuta ja samuti ka Poola trooni valitsejat ei võidud valida ilma leedupoolseLeedu-poolse nõusolekuta. 1499. aasta mais, enne [[Moskva-Leedu sõda (1500–1503)]] uuendati ja kinnitati Leedu suurvürst [[Aleksander (Poola kuningas)|Aleksandrase]] ja Poola kuningas [[Jan Olbracht]] poolt Gorodlo uniooni põhimõtteid.
 
[[Lublini unioon]]iga (1569) liitusid Leedu ja Poola üheks riigiks [[Rzeczpospolita]]ks, kus võim kuulus Poola-Leedu ühisele [[seim]]ile, kuid Leedu säilitas esialgu omaette haldus- ja kohtuorganid, sõjaväe ning riigikassa. Alates [[Lublini unioon]]ist 1569 oli Leedu Rzeczpospolita osa. Suurvürstiriigil oli liitriigis oma seadusandlus, omaette [[seim]], sõjavägi ja riigikassa. Liitriigi kuningas valiti Poola ja Leedu ühisel seimil, mille moodustasid Leedu ja Poola aadlikud ([[šlahta]]).
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/wiki/Leedu_suurvürstiriik"