Telefon: erinevus redaktsioonide vahel

Telefoni leiutajaks peetakse [[šotlased|šotlast]] [[Alexander Graham Bell]]i, kelle patendiavaldus seadmele, mis suutis elektrisignaalist taasluua selgelt arusaadavat inimhäält, rahuldati [[1876]]. aastal<ref>[http://www.uspto.gov/sites/default/files/documents/Inventing%20in%20America%20Press%20Release.pdf Smithsonian and USPTO Present “Inventing in America”]</ref>. Seda seadet on hiljem täiustanud paljud teised leiutajad. Telefon oli esimene seade, mis võimaldas inimestel omavahel rääkida pikkade vahemaade tagant. See muutus kiiresti asendamatuks. Tänapäeval on telefon üks kõige laiemalt kasutatavaid väikeseadmeid.

Tavaline lauatelefon on ühendatud telefoniliiniga, mis koosneb ühest keerupaarist ehk kahest üksteise ümber keerutatud isoleeritud [[vask]]juhtmest. Skeemil on see juhtmepaar tähistatud C-ga. Aparaat koosneb kolmest põhikomponendist: kellukekellukesest, lülitilülitist ja numbrilauadnumbrilauast või -kettaskettast. Kellukese helin, harvem ka märgutuli või sumisti (summer) (A7) teavitabannab märku sissetulevast kõnest. Ümberlüliti teavitab kõnekeskust (telefonijaama), et kasutaja on telefonitoru hargilt tõstnud kõnele vastamiseks või kõne alustamiseks. Numbrivalimis-seadisega saab kasutaja valida numbri, mis edastatakse telefonijaama. Kuni [[1950. aastad|1950. aastateni]] kasutati numbrivalimisel peaaegu ainult numbriketast, hiljem lisandus sellele ka sõrmiste (klaviatuuri) abil valimine (A4). Vanade pulssvalimisega automaat telefonikeskjaamade asendamine hilisemate, toonvalimisega telefonikeskjaamadega võimaldas telefoniaparaadil numbrit valida ainult klaviatuuri abil.

Lauatelefoniteenuse peamine kulu on telefonitugijaamad, kus kõned kommuteeritakse. Telefon on telefonijaamaga ühendatud vaid ühe juhtmepaari abil. Juhtmepaari mõlemad sooned on teineteise ümber keerutatud, et vältida [[elektromagnetiline kiirgus|elektromagnetilist]] [[interferents]]i ehk kõne ülekostvust (''crosstalk'') mitmepaarilises kaablis ja elektrilist mahtuvust paremini kui keerutamata juhtmepaar või üksainus juhe võimaldaks. Mikrofoni edastatav signaal ei kostu telefonitoru kuularis liiga kõvasti tänu hübriid[[induktiivpool]]ile (A3) ja teistele skeemiosadele, mis signaalide tugevusi ühtlustavad. Ühenduskarp (B) toimib [[piksekaitse|piksekaitsmena]] (B2) ja reguleerib telefoniliini [[takistus]]t (B1), et maksimeerida signaali tugevust liini pikkust arvestades, sama toimub telefonis (A8) sõltuvalt liini pikkusest. Telefoniliinide pinge on maa suhtes negatiivne, et vähendada [[Galvaanielement|galvaanilist]] [[korrosioon]]i. Negatiivne pinge tõmbab kaablite poole positiivseid metalli[[ioon]]e.<ref>[http://electronics.howstuffworks.com/telephone1.htm How Telephones Work]</ref><ref>[http://www.explainthatstuff.com/telephone.html Telephones]</ref>

Esimesed telefonid olid üksteisega füüsiliselt traadi kaudu otseühenduses ühest majast teise. Kuna see on väga ebapraktiline, hakati kiirelt kasutama käsitsi kommuteeritavaid kõnekeskusi, kus operaator kõne tellija vastava soovi esitamisel kaks telefoniliini omavahel ühendas. Sellest said alguse esimesed lauatelefoniteenuse pakkujad. 20. sajandi alguses arendati välja kõnede ühendamise täielikult automatiseeritud telefonikeskjaamade võrk. Alates [[1930. aastad|1930. aastatest]] töötati välja mitmesuguseid raadiotelefoni-keskjamadekeskjaamade süsteeme, et edastada telefonikõnesid [[laev]]adele ja sajandi keskpaiku ka [[auto]]desse. Raadiotelefonisüsteemid arenesid ülemaailmseteks juhtmevabadeks telefonivõrkudeks ja [[1973]] tutvustastõi [[Motorola]] esimestturule pihutelefoniesimese [[mobiiltelefon]]i. 1970-ndate keskpaigaks oli maailmas juba mitu mobiilsidevõrku. [[1983]]. aastal arendati USA-s ja seejärel võeti kasutusele ka mujalgi maailmas ''Advanced Mobile Phone System'', mis pakkus tagasiühilduvat standardiseeritud tehnoloogiat, et kasutaja saaks helistada oma piirkonnast palju kaugemale. Nii tekkisid analoogmobiilsidevõrgud, mis hiljem arenesid digitaaltelefonivõrkudeks pakkudes paremat konfidentsiaalsust, teenindusvõimekust, [[leviala]] ja madalamat hinda. Avalik tugijaamadega telefonivõrk, mis on hierarhiliselt ühendatud kõnekeskusteks, ühendab tänapäeval telefone üle maailma. Vastavalt E.164 standardile on igal telefonil oma indentifitseeriv automaat-telefonijaama number, millele saab helistada ükskõik milliselt teiselt samas võrgus olevalt telefonilt.

* [http://patft1.uspto.gov/netacgi/nph-Parser?patentnumber=0174465 US 174,465] --– ''Telegraphy'' (Belli esimene telefonipatent) --– Alexander Graham Bell

* [http://patft1.uspto.gov/netacgi/nph-Parser?patentnumber=0186787 US 186,787] --– ''Electric Telegraphy'' (püsimagnetiline vastuvõtja (kuular)) --– Alexander Graham Bell

* [http://patft1.uspto.gov/netacgi/nph-Parser?patentnumber=0474230 US 474,230] --– ''Speaking Telegraph'' (süsimikrofon) --– Thomas Edison

* [http://patft1.uspto.gov/netacgi/nph-Parser?patentnumber=0203016 US 203,016] --– ''Speaking Telephone'' (nööbikujuline süsimikrofon) --– Thomas Edison

* [http://patft1.uspto.gov/netacgi/nph-Parser?patentnumber=0222390 US 222,390] --– ''Carbon Telephone'' (süsimikrofon) --– Thomas Edison

* [http://patft1.uspto.gov/netacgi/nph-Parser?patentnumber=0485311 US 485,311] --– ''Telephone'' (''solid back'' süsimikrofon) --– Belli insener Anthony C. White. Sellist mikrofoni kasutati 1925. aastast kuni 1940-ndate. aastateni.

* [http://patft1.uspto.gov/netacgi/nph-Parser?patentnumber=3449750 US 3,449,750] --– ''Duplex Radio Communication and Signalling Apparatus''—G – G. H. Sweigert

* [http://patft1.uspto.gov/netacgi/nph-Parser?patentnumber=3663762 US 3,663,762] --– ''Cellular Mobile Communication System''—Amos – Amos Edward Joel (Bell Labs)

* [http://patft1.uspto.gov/netacgi/nph-Parser?patentnumber=3906166 US 3,906,166] --– ''Radio Telephone System'' (DynaTAC cell phone) --– Martin Cooper jt. (Motorola)