Temperatuur: erinevus redaktsioonide vahel

[[Termodünaamiline tasakaal|Termodünaamilise tasakaalu]] puhul on süsteemi kõigi osade temperatuur ühesugune. Temperatuuride erinevuse korral siirdub soojus kõrgema temperatuuriga osadelt madalama temperatuuriga osadele, kuni temperatuuride ühtlustumiseni.

Temperatuuri mõõtmise seadet nimetatakse [[termomeeter|termomeetriks]]. Lihtsaima võimaluse temperatuuri kvantitatiivseks iseloomustamiseks annab mitmesuguste [[termomeeter|vedeliktermomeetrite]] kasutamine ([[vedelik]]u [[soojuspaisumine|soojuspaisumise]] määr sõltub temperatuurist). SamasKuid kuna soojuspaisumistegur ise sõltub ka temperatuurist, mistõttuei saa sellist [[temperatuuriskaala]]t ei saa pidada universaalseks. Parema temperatuuriskaala annab [[gaasitermomeeter]] (põhineb gaasi paisumisel), sest reaalsed [[gaas]]id käituvad teatavatel tingimustel sarnaselt [[ideaalne gaas|ideaalse gaasiga]]. Temperatuuri kui [[füüsikaline suurus|füüsikalise suuruse]] täpne defineerimine osutub üllatavalt keeruliseks. Üks lihtsamaid teid absoluutse temperatuuriskaala defineerimiseks on [[soojusjõumasin]]a kasuteguri kaudu ([[termodünaamika]]s näidatakse, et mistahes ideaalse soojusjõumasina [[kasutegur]] on määratud ainult soojendaja ning jahutaja temperatuuride vahega ega sõltu töötava substantsi loomusest). Sellisel viisil defineeritud absoluutne temperatuur osutub võrdseks gaasitermomeetri temperatuuriga. Erinevalt teistest temperatuuriskaaladest langeb absoluutse temperatuuriskaala [[absoluutne nullpunkt|nullpunkt]] kokku selle temperatuuriga, kus aine sisemuses igasugune soojusliikumine lakkab (see on -273–273,15 °C).

Maailmas oli temperatuuri mõõtmiseks erinevate teadlaste poolt loodud väga erinevate ühiku väärtustega temperatuuriühikuväärtustega skaalasidtemperatuuriskaalasid, mida oli vaja mõõtetulemustest arusaamiseks pidevalt teisendada.

Praegu kehtiv praktiline temperatuuriskaala võeti vastukasutusele 1990. aastal (''International Temperature Scale of 1990'' ehk ITS-90), mis on järjekorras seitsmes.

Rahvusvaheline praktiline temperatuuriskaala ITS-90 annab ette 17 referentspunkti, millel on looduslikud etalonid ning mis jäävad vahemikku 3...13583–1358 K. Referentspunktideks on madalatel temperatuuridel gaaside kolmikpunktid ja kõrgetel metallide sulamistemperatuurid. Viimane vastuvõetud temperatuuriskaala defineerib nii rahvusvahelise Kelvini temperatuuri, mille tähiseks on '''<math>T_{90}</math>''' ja sümboliks '''K''', kui ka rahvusvahelise Celsiuse temperatuuri, mille tähiseks on '''<math>t_{90}</math>''' ja sümboliks '''&deg;C'''. Ühtlasi seotakse need kaks skaalat omavahel järgmiselt:

: '''<math>t_{90}</math>/&deg;C = <math>T_{90}</math>/K -– 273,15'''.