Michael Ende: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
3. rida:
==Elust ja loomingust==
Ende isa oli sürrealistlik maalikunstnik Edgar Ende ja ema Luise Bartholomä. Ende varases lapsepõlves kolis perekond Münchenisse. 30. aastail tabas peret kriis, kui natsionaalsotsialistid keelasid ideoloogilistel põhjustel Ende isa teoste levitamise. Paljud isa sõbrad ja kolleegid, kelle hulgas oli mitmeid juute, arreteeriti. Ende õppis juba lapsena, et võõrastele ei tohi rääkida kodus kuuldud asjust. <ref>{{Internetquelle|url=http://www.michaelende.de/autor/biographie/edgar-ende-und-seine-kunst|titel=edgar Ende und seine Kunst|werk=michaelende.de|hrsg=AVA international GmbH|zugriff=2016-09-20}}</ref> Alates 1940 käis Michael Ende Müncheni Maximiliangymnasiumis, olles enda sõnul halb õpilane, kes jälestas kooli. <ref>{{Internetquelle|url=http://www.michaelende.de/autor/biographie/die-schulzeit|titel=Die Schulzeit|werk=michaelende.de|hrsg=AVA international GmbH|zugriff=2016-09-20}}</ref>
Sõja tõttu lõpetas Ende aga 1948 hoopis Stuttgarti waldorfkooli. Selle järel käis Ende Münchenis asuvas näitlejate koolis, ehkki tema põhieesmärk ei olnud saada näitlejaks, vaid näitekirjanikuks. <ref name="bio-erste-versuche" /> Kooli lõpetamise järel töötas ta mõned aastad kohalikes teatrites näitlejana, kirjutades paralleelselt kabareetekste, ning 1954-62 töötas ka Baieri ringhäälingus filmikriitikuna, mis oli tema esimene kindel sissetulekuallikas.
Tema enda kirjutatud enamasti dramaatilised näidendid talle edu ei toonud. 1950. lõpus kirjutas Ende oma raamatu „Jim Knopf und Lukas der Lokomotivführer“. Ta kirjeldab oma üsna ebaharilikku tööprotsessi nii: „Istusin kirjutusmasina taha ja kirjutasin: „Maa, kus vedurijuht Luukas elas, oli üsna pisike.“ See oli esimene lause, misjärel mul polnud õrna aimugi, kuidas võiks kõlada järgmine. Mul polnud loo kirjutamiseks vähimatki plaani ega ideed. Nii avastasin enda jaoks kirjutamise kui seikluse. Lugu aina kasvas ja kasvas, sellesse sekkus üha rohkem tegelaskujusid ning sündmuste ahelad hakkasid mu suureks üllatuseks omavahel põimuma.“<ref>{{Internetquelle|url=http://www.michaelende.de/autor/biographie/der-beruehmte-erste-satz-der-einen-ganzen-roman-nach-sich-zieht|titel=Der berühmte erste Satz, der einen ganzen Roman nach sich zieht|werk=michaelende.de|hrsg=AVA international GmbH|zugriff=2016-09-20}}</ref> Seda kummalist tööstiili võrdles Ende kunstnike töömeetodiga, mille käigus kasvab ähmasest ideest välja midagi hoopis paremat. <ref>http://www.3sat.de/page/?source=/kulturzeit/themen/183032/index.html</ref> Järgmise poolteise aasta jooksul lükkasid käsikirja tagasi kokku kaksteist kirjastust, kuna see olevat lasteraamatu jaoks liiga pikk. Raamat avaldati alles 1960. aastal ja see sai saksa noorsookirjanduse auhinna. Selle raamatu edu muutis Ende ka materiaalselt sõltumatuks. <ref>{{Internetquelle|url=http://www.michaelende.de/autor/biographie/rettung-wie-aus-dem-himmel|titel=Rettung wie aus dem Himmel|werk=michaelende.de|hrsg=AVA international GmbH|zugriff=2016-09-20}}</ref>
Näitlejanna Ingeborg Hoffmanniga abiellunud kirjanik elas 1965-71 Müncheni lähedal. Ende jaoks tõi suure pettumuse tema tragikomöödia „Die Spielverderber“ edutu lavastus, mille kriitikud maatasa tegid. Nad heitsid Endele ette eskapismi ja seda, et ta ei valmista oma positiivsete muinasjuttudega lapsi tõeliseks eluks ette. <ref>https://www.torial.com/tanja.josche/portfolio/47273</ref> Kriitikud nimetasid teda põlastavalt lastekirjanikuks. Eskapismi debatt oli üks põhjusi, miks Ende kolis perega Itaaliasse. Ende sõnul ei tõmmata Itaalias nii selget joont realistliku ja fantaasiakirjanduse vahele, seal on tähtis vaid kirjutatu kvaliteet. <ref>{{Internetquelle|url=http://www.michaelende.de/autor/biographie/die-eskapismus-debatte-in-deutschland|titel=Die Eskapismus-Debatte in Deutschland|werk=michaelende.de|hrsg=AVA international GmbH|zugriff=2016-09-20}}</ref>
Ende on öelnud: „Kirjanduslikku salongi tohib astuda igast uksest: vanglauksest, hullumajauksest või ka bordelli uksest. Ainult lastetoast ei tohi sa tulla. Seda kriitikud ei andesta. Omal nahal sai seda tunda juba Rudyard Kipling. Ma imestan ikka ja uuesti, kust on pärit see kummaline põlgus kõige suhtes, mis on seotud lapsega.“ <ref>{{Internetquelle|url=http://www.michaelende.de/autor/biographie/michael-ende-und-die-kritik|titel=Michael Ende und die Kritik|werk=michaelende.de|hrsg=AVA international GmbH|zugriff=2016-09-20}}</ref>
Itaalias kirjutas ta 1973. aastal muinasjutt-romaani „Momo“, mida on müüdud nüüdseks üle seitsme miljoni eksemplari ning mis on tema rahvusvaheliselt kõige edukam teos. Ende on aidanud kirjutada sellest ka samanimelise filmistsenaariumi ja loonud ooperilibreto.
1979. aastal kirjutas Ende oma teise kuulsama lasteraamatu „Die unendliche Geschichte“ („Ilma lõputa lugu“), mida on tõlgitud rohkem kui neljakümnesse keelde ja müüdud üle kümne miljoni eksemplari. „Die unendliche Geschichte“ põhjal valminud film aga pahandas Endet väga. Kirjanik nimetas seda „hiiglaslikuks melodraamaks, mis koosneb kitšist, kommertsist, plüüsist ja plastikust“ “.<ref>{{Internetquelle |url=http://www.spiegel.de/spiegel/print/d-65917115.html |titel=Ende gegen die „Unendliche Geschichte“ |werk=Der Spiegel|datum=1984-04-02|zugriff=2016-09-16|zitat=gigantisches Melodram aus Kitsch, Kommerz, Plüsch und Plastik}}</ref> Tema sõnul puudub filmil sisemine loogika ning see ei anna edasi raamatu põhisõnumit. <ref>{{
80. aastail saavutas Ende ka oma populaarsuse kõrgpunkti ning oli Saksamaa raamatumüügi edetabelites esindatud paljude raamatutega. <ref>http://www.people.com/people/archive/article/0,,20088527,00.html</ref>
1983. aastal avaldas Ende eeskätt täiskasvanuile mõeldud jutukogu „Der Spiegel im Spiegel“, üritades läbi lüüa ka tõsiseltvõetava täiskasvanute autorina. Kuid saksa kirjanduskriitikud (välismaised vähem) jäid Ende suhtes endiselt tõrjuvaks. <ref name="spiegel-13508136">{{Internetquelle |url=http://www.spiegel.de/spiegel/print/d-13508136.html|titel=Das Millionen-Märchen ohne Ende|werk=Der Spiegel|datum=1984-02-04|zugriff=2016-09-16}}</ref> 1989 ilmunud lasteraamat „Der satanarchäolügenialkohöllische Wunschpunsch“ („Satanakardinalkohõlepusapörgulik võlujook ehk Vunšpunš“) tõi talle aga kirjandusauhinna La vache qui lit. 1994 ilmunud raamatus „Zettelkasten“ („Märkmete karp“) avaldas Ende märkmeid oma arhiivist ning kirjutas esimest korda otseselt enese elust. <ref name="Thienemann-Biographie">{{Internetquelle |url=http://www.thienemann-esslinger.de/thienemann/autoren-illustratoren/michael-ende/biografie/|titel=Michael Ende: Biographie|werk=thienemann-esslinger.de|zugriff=2016-09-16}}</ref>
1985 pöördus Ende pärast abikaasa ootamatut surma Münchenisse tagasi. Ta abiellus 1989. aastal jaapani tõlkija Mariko Satoga. Ende armastas väga jaapani kultuuri ning käis Jaapanis korduvalt.<ref name="Mariko Sato und Japan" /> Ende suri 1995. aastal Filderstadtis maovähki. Ta on maetud Müncheni Waldfriedhofi kalmistule.
==Maailmavaade==
Ende teoseid on oluliselt mõjutanud Rudolf Steiner ja antroposoofia põhimõtted. <ref>Peter Boccarius, Michael Ende: Der Anfang der Geschichte, München: Nymphenburger, 1990. ISBN 3-485-00622-X</ref>Ende jaoks oli kirjanduse ja kunsti ülesanne anda inimese elule mõte. <ref>{{Internetquelle|url=http://www.michaelende.de/autor/biographie/suche-nach-einer-bewohnbaren-welt|titel=Suche nach einer bewohnbaren Welt|werk=michaelende.de|hrsg=AVA international GmbH|zugriff=2016-09-20}}</ref>
„Olen veendunud, et väljaspool füüsiliste meeltega tajuvata maailma on olemas veel teinegi reaalne maailm, kust inimene on pärit ja kuhu ta jälle tagasi läheb. Loodus ei ole minu meelest lihtsalt keemia ja füüsika summa. (…) Minu jaoks näeb maailm välja selline, et kogu kosmos on otsekui hiiglaslik amfiteater täis jumalaid ja deemoneid, kes vaatavad hinge kinni hoides, mida inimesed siin teevad. Pean meid universumi keskpunktiks. Kui ma enma sellesse uskuda ei suudaks, siis ei teaks ma, miks üldse elada.“ <ref>{{Internetquelle|url=http://www.a-e-m-gmbh.com/andremuller/interview%20mit%20michael%20ende.html|autor=André Müller|titel=Interview mit Michael Ende 1983|datum=1983-10-00|zugriff=2016-11-22}}</ref>
| |||