Vesi: erinevus redaktsioonide vahel

Puhas vesi, mis ei sisalda ioone, on hea elektri isolaator, aga isegi deioniseeritud vesi ei ole täielikult ioonidest vaba. Vedelas vees toimub [[Ionisatsioon|autoionisatsioon]], mida kirjeldab järgmine võrrand: <math>\mathsf{2H_2O \rightleftarrows H_3O^+ + OH^-}</math>. Kaks vee molekuli moodustavad ühe hüdroksüüliooni (OH−) ja ühe [[hüdrooniumioon]]i ( H₃O+). Selle pöörduva reaktsiooni kiiruskonstanti nimetatakse vee dissotsiatsioonikonstandiks ja tähistatakse Kw. Kw väärtus on 10⁻¹⁴ 25 °C juures. Puhtas vees tekitab autoionisatsioon ioone, mis põhjustavad nõrka [[Elektrijuhtivus|voolujuhtivust]] 0,055 µS/cm (25 °C). Seda on võimalik tuvastada tundliku aparatuuriga. On teada, et vee [[elektritakistus]]e teoreetiline maksimum on 182 kΩ·m 25 °C juures. Kui soola kontsentratsioon ületab piiri 100 "ppt" (üks osa lahustunud ainet triljon osa lahusti kohta), siis see hakkab märkimisväärselt alandama vee elektritakistust (kuni paari kΩ·m-ni). See juhtub tänu selle, et sool dissotseerub vees ioonideks, mis mängivad laengute kandjate rolli.<ref name="Якименко" /> Jääs on laengu kandjateks prootonid.<ref name="Crofts" />

 

Voolu kulgemine läbi vee põhjustab selle lagunemise järgnevateks koostisosadeks: [[Molekulaarne aine|molekulaarseks]] [[vesinik]]uks (H₂) ja [[hapnik]]uks (O₂). Seda nähtust nimetatakse [[elektrolüüs]]iks. [[Katood]]il (miinus-[[elektrood]]) toimub kahe [[prooton]]i [[redutseerumine]] ja H2 eraldumine gaasilisel kujul.