Aatomorbitaal: erinevus redaktsioonide vahel

'''Aatomorbitaal''' on ühe [[elektron]]i [[lainefunktsioon]]. Selle funktsiooni abil saab leida [[tõenäosus]]e, mis iseloomustab elektroni paiknemist [[aatom]]is. Täpsemalt öeldes on aatomorbitaalid üksikute elektronide võimalikud, diskreetsed [[kvantolek]]ud aatomi [[elektronkate|elektronkattes]], mis on määratud elektroni lainefunktsiooniga. Erinevatel orbitaalidel on erinev [[energia]]. [[Aatomituum]]ale lähemal on orbitaali energia kõige madalam, eemaldudes tuumast energia suureneb kvantide võrra.

Orbitaaliks nimetatakse sellist ala (ruumiosa) aatomis, kus elektroni leidumise tõenäosus on suur. Orbitaal näitab elektroni liikumisel tekkiva [[elektronpilv|elektronpilve]] kuju. See kuju on selguse huvides tavaliselt näidatud lainefunktsiooni piirpinnana, ruumiosana, kus elektroni leidumise tõenäosus on suur - 90..95%. Tegelikult võib elektron asuda suuremas ruumiosas aga selle tõenäosus on väike. Elektron liigub põhiliselt vaid orbitaaliga määratud alas, kui pidada orbitaali all silmas lainefunktsioonile vastava suuruse tõenäosusega üldistatud orbitaali piirpinna ruumilist kuju. VäljapooleVäljaspoole seda orbitaali üldistust satub ta üsna harva. (Orbitaal on tegelikult pilve moodi ähmase äärealaga ruumiline kujund, mille kujutamine oleks väga ebamäärane). Elektron ei saa aga asuda piirkonnas, kus lainefunktsiooni väärtus on null. Näiteks p-orbitaalide puhul võib vaadelda tasapinda, mis eristab orbitaali kahte poolt. Seda tasapinda nimetatakse [[nodaalpind|nodaalpinnaks]] ehk [[sõlmpind|sõlmpinnaks]]. Seda pinda aatomi tuuma kohal läbides muutub p-orbitaali lainefuntsiooni märk vastupidiseks. <ref>Orgaaniline keemia : õpik kõrgkoolidele / Francis A. Carey, Robert M. Giuliano ; [tõlge eesti keelde Kristin Lippur ... jt. ; toimetaja Tõnis Kanger ; kaanekujundaja Tiia Eikholm ; kaanefoto: Heiti Paves], Tallinna Tehnikaülikooli Kirjastus, 2014 1296 lk. http://www.ester.ee/record=b3084143*est (vaata lk 4 ja 5)</ref>