Kolhoos: erinevus redaktsioonide vahel

Ametliku versiooni järgi oli tegemist vabatahtlikul ühinemisel põhineva ühistuga, kus tootmisvahendid ja töö olid formaalselt ühiselt kolhoosnike omand ja ainult maa kuulus riigile. Sisuliselt määrati kolhoosi esimees ikka kõrgemalt poolt ja kõikvõimalike määruste abil juhtijuhiti kolhoosi samuti riiklikult, ehkki pisut vähem kui sovhoose -– ja see pisut suurem iseseisvus võimaldas hilisemal perioodil kolhoosi liikmel paremini elada kui samasugust tööd tegeval sovhoosi töötajalsovhoositöötajal.

Kolhooside loomine toimus Nõukogude Liidus aastatel [[1929]]–[[1933]] [[kollektiviseerimine|kollektiviseerimise]] teel. Ametlikult oli kolhoosi minek vabatahtlik. Selle käigus hukkus nälja ja repressioonide tagajärjel ligikaudu 6 miljonit inimest. [[Küüditamine|Küüditati]] kümneid miljoneid. Küüditamise tagajärjel otsustasid paljud kolhoosi astuda. Kes küüditamistele ja repressionidelerepressioonidele vaatamata kolhoosidega ei ühinenud, ootasid ees repressioonid.

[[Eesti]]s loodi esimene kolhoos [[22. september|22. septembril]] [[1940]]. aastal. Pärast sõda ja saksaSaksa okupatsiooni kolhoose kohe ei taastatud. Esimene kolhoos asutati 1947. aastal Saaremaal. Massiline kollektiviseerimine toimus pärast [[märtsiküüditamine|märtsiküüditamist]] aastatel [[1949]]–[[1952]].

Kolhoosi liikmetele -– kolhoosnikele -– varem kuulunud maa ja vara läks kolhoosi omandisse. Isiklikuks kasutamiseks tohtis jääda vaid osa hooneid, piiratud hulgal koduloomi ja väike (0,5 ha) aiamaa. Veoauto, traktori ja teiste põllumajandusmasinate omamine oli keelatud. (Öeldu kehtib Eesti kohta, mujal Nõukogude Liidus võisid tingimused mõnevõrra erineda.)

Kolhoosi kui majandusüksuse peamine ülesanne oli täita riiklik plaan ning müüa riigile kehtestatud hindadega põllumajandustooteid. Plaani täitmise eest vastutas kolhoosi juhtkond eesotsas esimehega. Plaani korduva mittetäitmise puhul rakendati repressiivseid abinõusid (viidi lühiajaliselt üle madalamale ametikohale, veidi hiljem sai tavaliselt kõrgema ametikoha).

Kolhooside juhtimine ja valitsemine oli vastava [[rajoon]]i ja/või [[oblast]]i Töörahva Saadikute Nõukogu (hiljem Rahvasaadikute Nõukogu) täitevkomitee põllumajandusosakonna või -valitsuse haldusalas. Neid valitsesid ja juhtisid omakorda [[liiduvabariik]]ide põllumajandusministeeriumid (varem rahvakomissariaadid) ning neid omakorda valitses ja juhtis NSV Liidu Põllumajandusministeerium (varem Põllumajanduse Rahvakomissariaat). Samaaegselt toimus kolhooside juhtimine ja valitsemine ka ainuvalitseva [[Kommunistlik partei|kommunistliku partei]] kaudu. Igas kolhoosis oli oma parteiorganisatsioon, mille eesotsas oli kohalik parteisekretär. Reeglina pidid kõik kolhoosiesimehed ja kolhoosi juhtkond kuuluma parteisse. Kohalik parteisekretär oli kolhoosiesimehe jaoks partei liinis ülemus. Parteisekretär vastutas kolhoosiesimehe tegude ja ettevõtmiste eest ning andis aru vastavates partei rajoonikomiteede põllumajandusosakondades, kes omakorda vastutasid liiduvabariikide partei keskkomiteede põllumajandusosakondade ees, keda omakorda juhtis ja valitses [[NLKP]] (varem ÜK(b)P) Keskkomitee põllumajandusosakond. Selline mitmekordne ja mitmeastmeline juhtimine oli omane kogu Nõukogude Liidu majandusele.

Algul olid kolhoosid väikesed. Partei seisukoha muutudes pidi kolhooside ühinemine rikkuse tooma ja siis sunniti kolhoose vastavalt kõrgemalt poolt tulnud korraldusele ühinema. Kui toimusid päriskommunistide vahetamine uue põlvkonna vastu ja juhtideks pääsesid majanduslikult mõelda oskavad inimesed, siis muutusid kolhoosid rikkamaks. Osavamad esimehed organiseerisid kolhoosides abimajandite nime all ja seadusandluse aukude ning bürokraatia saamatuse vahel laveerides ning ka altkäemaksude abil sisuliselt tööstust.

Eesti esimest arvutit "[[Juku (arvuti)|Juku]]" toodeti samuti ühes kolhoosis. Eestis elasid mõnede kolhooside kolhoosnikud nõukogude perioodi lõpupoole jõukamalt kui töölised linnades.