Korporatsioon Vironia ajalugu: erinevus redaktsioonide vahel

1890. aastatel, tänu majanduslike olude paranemisele ja eesti talupoegade jõukuse kasvule, hoogustus eestlaste õppimaminek Riia Polütehnikumi, mis oli tollal Baltimaades ainuke inseneri- ja majandusharidust andev kõrgem õppeasutus. Paljud Riias õppivad eestlased astusid seal saksa või vene korporatsioonidesse ja ümberrahvastusid ajapikku, minnes niimoodi eestlusele kaduma. Seetõttu tekkis 1895 grupil rahvusteadlikel üliõpilastel idee moodustada oma, eestlasi koondav, organisatsioon. Vaidlusi tekitas loodava organisatsiooni tüüp – kas Riia Eesti Üliõpilaste Selts või korporatsioon. Nõu otsustati küsida tollaselt autoriteedilt, Postimehe toimetajalt ja EÜSi vil! [[Jaan Tõnisson]]ilt, kes igati korporatsiooni loomist toetas. Nimeks otsustati võtta Vironia, millega varemalt seda nime kasutanud EÜS lahkelt nõus oli. Oli olemas EÜSi põhimõtteline nõusolek , et loodav korporatsioon võtab [[värvid|lipuvärvideks]] EÜSiEÜS-i sini-must-valgesinimustvalge, kuid see mõte ei leidnud heakskiitu ja lipuvärvideks valiti oliivroheline-must-valge, mis hiljem muudeti ümber violett-must-valgeks. Oma tegevuses võeti eeskuju poola aadlikorporatsioonist Arkonia, kus valitses rahvuslik vaim ja kus ei tunnistatud vana Tartust pärit ja eriti saksa korporatsioonides viljeletud joomakultust.

Ametlikuks asutamiseks vajalik liikmete arv (25) saadi täis sajandivahetuseks ja 1900. a.aasta veebruaris esitati ka avaldus Vironia loomise kinnitamiseks Chargierten Convent'ileConventile (C!C!), mis oli Riia korporatsioonide eestseisuste kolleegium. Riias tegutses tol ajal kolm saksa, kaks poola, üks vene ja üks läti korporatsioon. Vironia loomist toetasid poola, vene ja läti korporatsioonid, saksa korporatsioonid olid vastu. Eriti halvad suhted olid Vironial peamiselt eesti ja läti kadakasakslastest koosneva Fraternitas Concordia Rigensis'egaRigensisega, mille liikmetega toimus vironlastelviroonlastel arvukalt duelle ja kaklusi. 26. novembril 1900 kinnitas Riia Polütehnikumi direktor ametlikult Vironia. Esimene eesti korporatsioon oli sündinud.

EÜS, kes oli toetanud Vironia asutamise ideed, saatis avakommersile oma esinduse koosseisus: Esimeesesimees [[Lui Olesk]], kirjatoimetaja Bernard Steinberg ja laekahoidja [[Peeter Põld]] ning vil! [[Aleksander Paldrock]].<ref>Korp! Vironia 1900–1950: 1951:18)</ref> Sellest tulenevalt suheldi pärast asutamist Eesti üliõpilasorganisatsioonididestüliõpilasorganisatsioonidest just kõige rohkem EÜSigaEÜS-iga.

Ratsarügemendis võitlesid oma lugupeetud ja hiljem üldiselt tuntud ja kõrgelt hinnatud vilistlase Gustav Jonson'iJonsoni all kaheksateist viroonlast – nendest eskadroni ülematena ohvitserid Martin Holberg, Boris Jakob Leemann; sideülemana K. Riisikamp; nooremohvitserina A. Balin. Teised teenisid allohvitseridena ja reameestena peamiselt koondatult ühte kuulipildurrühma, nende hulgas ka pärast üldiselt tuntud kauaaegne rahaminister [[Leo Sepp]] ja arhitekt [[Edgar Kuusik]].

SelleaegneSel ajal kuulus Vironia koosseiskoosseisu – vilistlased, tegev- ja lihtliikmed, kõik kokku nimekirja järele – võrdus160 160-neleliiget. Nendest üle poole, igatahes kõik, kellel see oli võimalik, võtsid osa otsesest lahingtegevusest. Ülejäänud osa, kes seda ei saanud, kas tervislikel või ametkohagaametikohaga seoses olevail põhjuseil, töötasid innukalt kaasa tagala organiseerimisel ja noore Vabariigi sisemise elu korraldamisel. Tuleb veeb mainida seda, et mitte kõik nimekirja järgi Vironia perre kuuluvad liikmed ei viibinud kahjuks kodumaal, vaid mitmed olid alles Venemaal ja mujal, kust hiljem opteerusid Eesti kodakondsusse.

Tagala organiseerimises on tähtsa töö ära teinud pärastine minister [[Karl Ipsberg]], kes esimese raudtee ülemana kiirelt teostas suurte raskustega ja takistustega seotud raudtee ülevõtmise sakslasilt, kui ka selle tarvilise korrastamise. Kui mõelda selleaegsele raudtee halvale seisukorrale ja enamlaste poolt taganemisel purustatud sildadele, mis tulid kiirelt üles ehitada – ja seda ka tehti – siis väärib Karl Ipsberg'iIpsbergi kaastegevus sellel alal suurimat tunnustamist.

Käsitledes viroonlaste tegevust Vabadussõjas, ei tohiks üleliigne olla tuletada meelde lühidalt ka nende viroonlaste tegevust, kes juba Esimese maailmasõja lõppedes Vene valitsuse ajal Eesti rahvuslikkude väeosade asutamist õhutasid ja nende tegelikust loomisest aktiivselt osa võtsid. Esimeseks Eesti rahvusväkke astujaks osutub kaasvõitlejate hulgas Nikolai Viitak, kes juba [[12. aprill]]il [[1917]]. a. noore [[lipnik]]una tõi [[Krasnoje Selo]]ost [[Tallinn]]a Eesti Polku ühe terve roodu (umbes 250 meest) eestlasi täie varustusega. Teeninud 1. Eesti polgus Rakveres ja Haapsalus, määrati Nikolai Viitak arvates 24. detsembrist 1917. a. Viljandisse, sinna koondunud Eesti ratsapolgu adjutandiks, kus tema tegutses polgu laialisaatmiseni enne sakslaste sissetulekut. Eesti iseseisvuse väljakuulutamisel oli [[Nikolai Viitak]], muidugi ainult mõni päev, Pärnus miilitsaülema abiks, kuna ülemaks oli pärastine põllutööminister [[Nikolai Talts]].

Oktoobris 1920 jätkus tegevus Tartus Eesti Vabariigi tingimustes. Oma tegevuses püüti lähtuda samadest põhimõtetest, mis olid olnud Riias. Esimestel sõjajärgsetel aastatel pöörati Vironias siiski põhitähelepanu aktiivse üliõpilaselu elamisele, mistõttu paljudel õppetöö unarusse jäi. Hiljem olukord muutus ja taas tõsteti ausse töökus ja vaimuharimine. Olgugi et Vironia tegevus oli kandunud Riiast üle Tartusse, säilisid sõprussidemed Riia C!C!-sse kuulunud korporatsioonidega. Eriti tihe oli läbikäimine läti korporatsioonide Selonia ja Talavia'gaTalaviaga. 1930. aastal sõlmiti sõprusleping Helsingi Ülikooli Karjala osakonnaga. 1936 kirjutati alla sõprusleping Riiast Varssavisse siirdunud Poola korporatsiooni Velecia'gaVeleciaga. Paksu verd tekitasid teistes eesti korporatsioonides Vironia juba Riia aegadest pärinenud head suhted EÜSiga ja sõpruslepingu sõlmimine Tartu saksa Chargierten Convent'igaConventiga (Ch!C!). 5. mail 1928 sõlmiti EÜSi ja Vironia vahel „vahekorraleping” ehk kartell-leping.,<ref>Vahekorraleping 5. mai 1928.</ref> Sõprussuhteid häiris 1931. aasta aset leidnud vahejuhtum, kui vironus Begmann keeldus EÜSi liikmele Valkile satisfaktsiooni andmast. EÜS teatas seepeale Vironiale lepingu lõpetamisest. Näiteks võttis Vironia osa 1934. aasta juuni alguses toimunud Seltsi lipu 50. juubeli pidustustest Otepääl, millesse teised EKLi korporatsioonid hästi ei suhtunud.<ref>Korp! Rotalia 1913–1944, 1981. Lk. 209.</ref> Samuti jätkus ka kahe organisatsiooni vahel 1931. aastal alguse saanud rändkarika peale jalgpalli mängimine. EÜS võitis 1931 3:1, 1932 1:0, 1934 1:0 ning Vironia võitis 1933 4:1.<ref>Üliõpilasleht Nr. 9. 1934:270.</ref>

Tihedalt käidi läbi ka Ratsarügemendiga, kus sõja ajal olid teeninud paljud vironlasedviroonlased. Kaitseliidus, kuhu kuulumine oli kõikidele liikmetele kohustuslik, moodustas Vironia ühe kolmerühmalise kompanii.

1987–881987/1988. aasta vahetusel tekkis grupil valdavalt Tallinna Tehnikaülikoolis (toonases Tallinna Polütehnilises Instituudis) õppivail ja Tallinna Reaalkooli lõpetanud üliõpilastel idee luua oma organisatsioon, mille raames oleks võimalik ellu äratada unustusehõlma vajumas rahvuslikud aated, vanad tudengitraditsioonid ja seltskondlik elu. Tegevust otsustati alustada Üliõpilasselts Reaal'iReaali nime all.

1988. aasta lõpul tekkisid loodaval Ü/S Reaalil kontaktid korp! Vironia vilistlaskoguga, mille tulemusena langetati ühine otsus taastada Ü/S Reaal'iReaali liikmeskonna baasil korp! Vironia tegevus Eestis. 23. veebruaril 1989 kinnitas Tallinna Linna RSN TK korp! Vironia põhikirja, pidulik lipu pühitsemine ja avalik taasasutamine toimus Tallinnas 13. mail 1989.