Keemiline plahvatus: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
PResümee puudub
3. rida:
'''Keemiline plahvatus''' on [[keemiline reaktsioon|keemilise reaktsiooniga]] kaasnev ülikiire [[energia]] vabanemine, mis põhjustab [[plahvatus]]e. Aine ja tema [[agregaatolek|oleku]] ülimalt kiire muutumine koos [[temperatuur]]i ja [[ruumala]] ülikiire kasvuga põhjustavad [[lööklaine]].
 
Ebastabiilse süsteemi plahvatuse põhjustab ülikiire energia eraldumine süsteemi kogu massis ja selle vallandab mingi energia impulss, kas leek, elektrisäde, mehhaanilinemehaaniline löök või muu. Tavaliselt põhjustab tugevajõulise plahvatuse [[radikaalreaktsioon|radikaalne]] [[ahelreaktsioon (keemia)|ahelreaktsioon]] ([[lagunemisreaktsioon|lagunemine]], [[põlemine]]) süsteemi kogu massis, kusjuures esineb kogu massi ruumala järsk suurenemine suure hulga kuumade [[gaas]]iliste produktidesaaduste tekke tulemusena. Seega reeglina ''keemilise plahvatuse korral on karakteerneiseloomulik ülikiire ahelreaktsioon kuumade gaasiliste produktidesaaduste moodustumisega piisava hulga süsteemisisese oksüdeerija osalusel.''
 
Plahvatusohtliku süsteemi olemuse põhjal võib välja tuua olulisemad keemilise plahvatuse tüübid:
 
1. Ebapüsivad keemilised ühendid lagunevad väga kergesti plahvatusega
*mitmete [[lõhkeaine]]te lagunemine gaasilisteks [[oksiidid]]eks aine enda koostises oleva [[hapnik]]u (süsteemisisese hapniku) arvel. Keemilise reaktsiooni käigus aset leidev [[detonatsioon]] saab toimuda ainult lõhkeaine koostises oleva hapniku arvel, sest protsess on väga kiire ja õhuhapniku juurdevool väljastpoolt ([[difusioon]]) on aeglane ning tühine. Näiteks [[nitroglütseriin]] (täpsemini trinitroglütseriin, [[molekulivalem]] C<sub>3</sub>H<sub>5</sub>N<sub>3</sub>O<sub>9</sub>), [[trinitrotolueen]] (TNT, C<sub>6</sub>H<sub>2</sub>(NO<sub>2</sub>)<sub>3</sub>CH<sub>3</sub>), [[nitrotselluloos]], [[atsetoonperoksiid]] on kergesti [[detonatsioon|detoneerivad]] lõhkeained
*orgaanilised [[peroksiidid]] lagunevad plahvatuslikult soojendamisel. Tahked peroksiidid (näiteks [[bensoüülperoksiid]]) võivad plahvatada kuumutamisel, löögi või hõõrdumise toimel. Oht esineb ka pikemat aega valguse käes seisnud [[eetrid|eetrite]] ([[dietüüleeter]], [[tetrahüdrofuraan]]) korral, kuna need võivad moodustada hapniku osalusel vastavaid peroksiide. Seetõttu tuleb pikemat aega seisnud eetrite [[destillatsioon]]il olla väga ettevaatlik, eelnevalt kontrollida peroksiidide võimalikku sisaldust ja mitte destilleerida lõpuni
2. Põlevainete ja tugevate [[oksüdeerija]]te (näiteks [[nitraadid]], [[kloraadid]] või [[perkloraadid]], mis on hapniku doonorid) segude [[plahvatuspõlemine|plahvatuspõlemise]] tulemusel moodustuvad kuumad gaasilised oksiidid.
*[[pürotehnika|pürotehnilised]] segud nagu must [[püssirohi]] ([[kaaliumnitraat]], [[puusüsi]] ja [[väävel]]) või [[ammonaal]] ([[ammooniumnitraat]] ja [[alumiinium]]ipulber); ka [[tuletikk|tuletikud]]. [[oksülikviit|Oksülikviidid]] on vedela hapnikuga immutatud põlevained ([[tahm]], alumiiniumipulber, puidujahu); neid kasutatakse lõhkeainetena ja nende eeliseks on see, et kui nad ei lõhke, siis hapnik aja jooksul aurab ära ja plahvatusoht kaob
*[[raketikütus]]ed on enamasti tahke või vedela põlevaine ja tugeva oksüdeerija mitmesugused segud, mille põlemisgaaside suure rõhu all väljumine mootorist tekitab reaktiivjõu
3. [[lenduvus|Kergestilenduva]] vedeliku aurude või tahke põleva aine peene tolmu ja õhuhapniku (süsteemisisene hapnik) segu plahvatuslik põlema süttimine sädemest või leegist. Kõige ägedam plahvatus toimub, kui aine ja hapniku vahekord on ligilähedane [[Ekvivalent (keemia)|ekvivalentsuhtele]], kuigi plahvatusohtlik suhe võib muutuda üsna laiades piirides
18. rida:
*plahvatusmootor ehk [[sisepõlemismootor]] on kindlalt reguleeritud töötsükliga jõumasin, milles kütuse ja õhu segu plahvatuslik põlemine toimub kinnises muudetava mahuga kambris
4. Kergestisüttivate gaaside ja (õhu)hapniku segu plahvatuslikul põlemisel moodustuvad külmadest põlevatest gaasidest kuumad gaasilised oksiidid. Eriti ohtlik on hapnikurikas keskkond. Vastavalt [[Avogadro seadus]]ele on gaaside moolruumalad sarnastes tingimustes võrdsed. Reaktsiooni [[stöhhiomeetria]] mõju võib puududa, aga see võib olla ka positiivne või negatiivne. Oluline faktor on gaaside järsk [[soojuspaisumine]]
*[[paukgaas]]i – [[vesinik]]u ja [[hapnik]]u segu plahvatusel 2 mooli H<sub>2</sub> + 1 mool O<sub>2</sub> annab 2 mooli veeauru. Siin „teeb pauku” temperatuuri järsk tõus ja sellest tulenev gaaside järsk paisumine. Vesinik on plahvatusohtlik , kui seda on õhus 4–74 mahu[[protsent]]i
*kivisöekaevandustes tekkiv [[kaevandusgaas]], mis on kergestisüttivate gaaside segu (põhikomponent on [[metaan]]) on plahvatusohtlik, kui seda on õhus 4–16 mahuprotsenti. Kaevandusgaasi plahvatuslik põlemine (oluline faktor siin on soojuspaisumine) võib vallandada hoopis suurema purustusjõuga söetolmu plahvatuse
*õnnetusi on esinenud [[maagaas|majapidamisgaasi]] (põhiliselt metaan) ja balloonigaasi ([[propaani ja butaani segu]]) lekkimisel ruumi
26. rida:
*tuleohutusest on teada, et vett ei tohi kallata pannil põlevale [[rasv]]ale, sest kokkupuutel väga kuuma rasvaga "plahvatab" vesi keema ja pritsib ka põleva rasva laiali (pannile pane potikaas!)
 
Keemilise plahvatuse reaktsioonides, mille vallandab mingi initsiaator, on enamasti tegu hapniku osalusel moodustuvate gaasiliste oksiidide tekkega kiireltkulgevas ahelreaktsioonis. Seejuures täieliku oksüdatsiooni (põlemise) kõrval esineb ka mittetäielik [[oksüdatsioon]], näiteks nii CO<sub>2</sub> ja NO<sub>2</sub> kui ka CO ja NO moodustumine. Põhimõtteliselt võivad osaleda ka mitte-hapniku-põhised oksüdeerijad. Plahvatus saab võimalikuks, kui oksüdeerija on süsteemisisene, sest selle juurdevool väljastpoolt ([[difusioon]]) on aeglane protsess.
==Vaata ka==
*[[Plahvatus]]