Redaktsioon: 30. august 2015, kell 16:32 redigeeri Kuriuss (arutelu \| kaastöö) Usaldatud kasutajad 186 901 muudatust P näpukas Märgis: Visuaalmuudatus ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 12. detsember 2015, kell 19:52 redigeeri eemalda Kuriuss (arutelu \| kaastöö) Usaldatud kasutajad 186 901 muudatust PResümee puudub Märgis: Visuaalmuudatus: ümberlülitus Uuem muudatus →
11. rida: === Keha ja käitumisviiside evolutsioon === [[Elusolend]]ite [[evolutsioon]]i tüüpilised näited on seotud kehaliste tunnustega. [[Geen]], mille tõttu [[gasell]]id jooksevad kiiremini, suurendab looma ellujäämisšansse, sest gasell saab jälitajate eest paremini põgeneda. Järelikult on tõenäoline, et vastav geen lööb gaselide [[populatsioon]]is aegamööda läbi ning muutub gasellide üldiseks tunnuseks. Evolutsioonipsühholoogide meelest on põhimõtteliselt sama lugu ka vaimsete tunnustega. Näiteks mõjutavad parem [[mälu]], [[taju]], probleemide lahendamise võime ja [[õppimine\|õppimisvõime]] [[isend]]ite ellujäämisšansse. Ka päranduvad soodsad vaimsed tunnused löövad populatsioonis läbi; [[kognitiivsed võimed]] on [[kohastumus]].<ref name="buller"> [[David Buller]]. ''Adapting Minds'', MIT Press, Cambridge, [[2005]], ISBN 0-262-02579-5, lk 50.</ref>. Sama argumenti saab kasutada [[käitumine\|käitumise]] kohta. Nii näiteks suurendab paljudel [[liik (bioloogia)\|liik]]idel esinev [[lõimetishoole]] järglaste ellujäämise ja soojätkamise tõenäosust, andes evolutsioonilise eelise. Need käitumismustrid võisid tekkida ka [[inimese evolutsioon]]i käigus. Inimene kogeb sellist käitumist suuresti kiindumusena ja oma laste pärast muretsemisena. Sellepärast püüavad evolutsioonipsühholoogid seletada sääraste [[emotsioon]]ide kujunemist evolutsiooniliselt. 21. rida: Teaduses on vaieldamatu, et ka inimese [[psüühika]] on evolutsiooni tagajärg. Vaieldav on aga, kui suurel määral olenevad inimese [[mõtlemine]] ja tunded evolutsioonis tekkinud kaasasündinud mehhanismidest ja kui palju õnnestub evolutsioonilisel psühholoogial vaimu evolutsiooni kohta teada saada. Tänapäeva evolutsioonilise psühholoogia juhtkujudel on selle kohta oma teesid. Tänapäeva evolutsiooniline psühholoogia lähtub sageli tähelepanekust, et paljud inimeste käitumisviisid on sellised, et nad ei taga üldse inimeste edukat paljunemist ja ellujäämist, vaid töötavad sellele mõnikord koguni vastu. Nii näiteks on [[spermapank]]a panustamine kulusid säästev võimalus oma paljunemisedukust suurendada. Ometi ei näita enamiku [[mees]]te käitumine, et neil oleks märkimisväärne [[vajadus]] spermapanka ~~oanustada~~panustada. Samuti oleks tänapäeva olusid arvestades näiteks autodekartus palju mõttekam kui madudekartus, vastikus alkoholi vastu oleks mõttekam kui vastikus sülje vastu. Ometi kardab enamik inimesi pigem madusid ja tunneb vastikust pigem sülje vastu. Sellistest tähelepanekutest võib jääda mulje, et inimeste vajadused ja tunded ei piirdu vahetult ellujäämist puudutavate huvidega. Evolutsioonipsühholoogid seletavad sääraseid tähelepanekuid kohastumuse keskkonna (''[[environment of evolutionary adaptedness]]'', EEA) teooriaga. Nad osutavad sellele, et inimesed on kujunenud põhiliselt [[Pleistotseen]]is (1,8 miljonit kuni 10 000 aastat tagasi). Pleistotseeni ajal elati suhteliselt väikestes [[kütid-korilased\|küttide-korilaste]] ühiskondades. Esimesed [[Agraarühiskond\|agraarühiskonnad]] tekkisid alles umbes 10 000 aastat tagasi, modernsed industriaalühiskonnad alles mõnesaja aasta eest. Evolutsioonipsühholoogid väidavad, et pilk inimkonna ajaloole näitab selgelt, et inimese vaim ei ole kohastunud modernse, vaid [[kiviaeg]]se keskkonnaga. Cosmides ja Tooby ütlevad: "Meie modernsetes koljudes elab kiviaegne vaim.<ref>''Our modern skulls house a Stone Age mind.'' [[Leda Cosmides]], [[John Tooby]]. The Modular Nature of Human Intelligence. – Scheibel, Schopf. ''The Origin and Evolution of Intelligence'', Jones and Bartlett, Sudbury, [[1997]], ISBN 0-7637-0365-6, lk 85.</ref>. Evolutsioonipsühholoogid väidavad, et käitumisviisid, mis on kiviaegse keskkonnaga hästi kohastunud, ei pruugi olla hästi kohastunud modernse keskkonnaga. Sellepärast võib tänapäeva kultuurides täheldada käitumisviise, mis tõsiselt takistavad edukat paljunemist ja ellujäämist. ~~Evolutsioonipsühholoogilised~~Evolutsioonipsühholoogia teooriad kognitiivsete tunnuste tekkimise kohta peavad lähtuma kiviaegsetest keskkonnatingimustest. === Vaimu modulaarsus === 32. rida: Evolutsioonipsühholoogid lähtuvad sellest, et [[peaaju]] koosneb arvukatest kognitiivsetest süsteemidest, millest igaüks on spetsialiseerunud informatsiooni töötlemisele teatud piiritletud valdkonnas või teatud [[ärritaja]]te klassi puhul. Evolutsioonilises psühholoogias on kasutusel [[moodul (tunnetusteadus)\|mooduli]] mõiste. Eeldatakse, et on olemas näiteks [[nägude äratundmine\|nägude äratundmise]] moodul, [[hirm]]u moodul ja ruumisuhete hindamise moodul. Evolutsioonipsühholoogid postuleerivad, et need spetsialiseeritud moodulid võimaldasid meie esivanematel ellu jääda, keskkonna väljakutsetele kiiresti ja tõhusalt reageerida. Sellepärast selekteeriti ebaspetsiifilise mitmeotstarbelise intellekti asemel, mis evolutsioonipsühholoogide arvates töötab aeglasemalt ega ole evolutsioonis läbi löönud, sellised moodulid.<ref>[[Richard Hamilton]]. [http://researchonline.nd.edu.au/cgi/viewcontent.cgi?article=1002&context=phil_article&sei-redir=1&referer=http%3A%2F%2Fscholar.google.com%2Fscholar%3Fhl%3Den%26q%3DDarwinian%2Bcage%2Bevolutionary%2Bpsychology%26btnG%3D%26as_sdt%3D1%252C5%26as_sdtp%3D#search=%22Darwinian%20cage%20evolutionary%20psychology%22 The Darwinian cage: Evolutionary psychology as moral science]. – ''[[Theory, Culture and Society]]'', [[2008]], 25, nr 2, lk 105–125.</ref><ref name="Ward">[[Chuck Ward]]. ''Evolutionary Psychology and the Problem of Neural Plasticity''. – [[Kathryn S. Plaisance]], [[Thomas A. C. Reydon]]. ''Philosophy of Behavioral Biology'', Springer, Dordrecht [[2012]], ISBN 978-94-007-1950-7, lk [http://books.google.ca/books?id=HmzkqhurhjgC&pg=PA235 235–254].</ref> Tänapäeva evolutsiooniline psühholoogia on seega seotud teatud teooriaga vaimu ehituse kohta: lähtutakse sellest, et vaim ei ole üldine, mittespetsiifiline intellektuaalne võime, vaid vaim koosneb olulises osas spetsiifiliste ~~ülesanetega~~ülesannetega kognitiivsetest mehhanismidest. [[Pilt:Noam chomsky.jpg\|pisi\|[[Noam Chomsky]] [[nativism]] on evolutsioonilise psühholoogia üks keskseid toetuspunkte.]] See nn [[vaimu modulaarsus]]e teooria on saanud alguse [[nativism]]ist, mille töötas välja [[Noam Chomsky]] seoses oma [[universaalne grammatika\|universaalse grammatika]] teooriaga. Chomsky väitis, et inimese [[keelevõime]]t (eriti [[keele omandamine\|keele omandamist]]) saab seletada ainult juhul, kui eeldada [[loomulik keel\|loomulikele keeltele]] omaseid kaasasündinud grammatikaprintsiipe.<ref name="chomsky">[[Noam Chomsky]]. ''[[Aspects of the Theory of Syntax]]'', MIT Press, Cambridge: [[1965]], ISBN 0-262-53007-4- </ref> Tunnetusteadlane [[Jerry Fodor]] laiendas Chomsky lähenemise üldiseks vaimu modulaarsuse teooriaks.<ref name="fodor">[[Jerry Fodor]]. ''[[The Modularity of Mind: An Essay on Faculty Psychology]]'', MIT Press, Cambridge, [[1983]], ISBN 0-262-56025-9.</ref> Fodori järgi on olemas arvukalt kaasasündinud ja evolutsiooniliselt tekkinud kognitiivseid mehhanisme, näiteks [[taju]] ja [[mälu]] vallas. Need [[moodul (tunnetusteooria)\|moodul]]iteks nimetatavad mehhanismid on spetsialiseerunud spetsiifilisele [[sisend]]ile, mida nad kiiresti ja teadvustamatult analüüsivad. Kõrgemad tunnetusfunktsioonid ei ole Fodori järgi modulaarselt organiseeritud, vaid on olemas tsentraalne töötlemisüksus informatsiooni teadlikuks ja kompleksseks analüüsimiseks. Evolutsioonipsühholoogid väidavad Fodori eeskujul, et inimese vaimul on suurelt jaolt modulaarne ehitus. [[Kohastumine\|Kohastumise]] teel olevat välja kujunenud arvukad kaasasündinud kognitiivsed mehhanismid, mis täidavad spetsiaalseid ülesandeid. Tooby ja Cosmides väidavad: "meie kognitiivne arhitektuur meenutab ~~kobföderatsiooni~~konföderatsiooni, kuhu ~~kuukuvad~~kuuluvad sajad või tuhanded funktsionaalselt spetsialiseerunud arvutid (mida sageli nimetatakse mooduliteks)."<ref>''our cognitive architecture resembles a confederation of hundreds or thousands of functionally dedicated computers (often called modules)''. Barkow, Tooby, Cosmides 1992:xiv.</ref> Evolutsioonilise psühholoogia eesmärk on teha kindlaks need moodulid ja nende päritolu. Eelajaloolase [[Steven Mithen]]i arvates on anatoomiliselt modernse [[inimene\|inimese]] (''Homo sapiens'') mõtlemise modulaarsusel see iseärasus, et moodulid ei tööta täiesti eraldi, vaid nad on omavahel seotud. ===Kokkuvõte=== 51. rida: === Seletussuunad === Evolutsioonilises psühholoogias on võimalikud erinevad [[seletus]]suunad. Esiteks saab alustada mingi psüühikatunnuse (näiteks [[ruumitaju]], [[armukadedus]] või [[vastikus]]) kirjeldamisest. Teise sammuna töötatakse välja kohastumis[[hüpotees]]: kirjeldatakse, millised keskkonnatingimused võisid esile kutsuda selle tunnuse kujunemise. Lõpuks tuleb kaitsta seda hüpoteesi alternatiivide vastu. Evolutsioonilise psühholoogia klassikalised uurimused pööravad aga selle seletusstrateegia ümber. Nad ei alusta mitte psüühikatunnuste kirjeldamisest, vaid kiviaegsete keskkonnatingimuste kirjeldamisest, ja püüavad selle kirjelduse baasil ennustada teatud psüühikatunnuseid. Näiteks väidetakse, et sugudevaheline [[tööjaotus]] kiviajal esitas naiste ja meeste ruumilise kujutlemise võimele erinevaid nõudmisi ning sellepärast tuleb arvata, et [[tunnetus (psühholoogia)\|tunnetus]] on arenenud soospetsiifiliselt. Järgnevalt püütakse neid erinevusi tänapäeva inimestel [[kognitiivne psühholoogia\|kognitiivpsühholoogiliselt]] tuvastada (vt ~~alajaotust~~jaotist [[Evolutsiooniline psühholoogia#Ruumitaju\|Ruumitaju]]). [[Metodoloogia]] seisukohast on keskkonnatingimuste kirjeldamisest alustamisel kaks otsustavat eelist. Esiteks saab evolutsioonilise psühholoogia teese [[ennustus]]te abil kinnitada, ning see annab evolutsioonipsühholoogidele argumendi selle vastuväite vastu, et nende teooriad ei ole põhimõtteliselt kontrollitavad ([[verifitseeritavus\|verifitseeritavad]] ega [[falsifitseeritavus\|falsifitseeritavad]]). Teiseks võivad need ennustused viia uute vaimutunnuste avastamiseni. 59. rida: === Kiviaja keskkonna määramine === Evolutsioonipsühholoogid eeldavad, et inimese vaim kujunes kohanemisel kiviaegse keskkonnaga. Nad püüavad rekonstrueerida tänapäevase inimese kujunemist alates algsetest oludest. Nad toetuvad nii arheoloogia ja paleontoloogia andmetele kui ka teadmistele tänapäeva [[kütid-korilased\|küttide-korilaste]] kultuuride kohta, tehes [[analoogiajäreldus]]e kiviaja inimese elutingimuste kohta. Selle järelduse õigsus jääb siiski vaieldavaks, sest tänapäeva küttide-korilaste kultuurid omon 10 000 aasta jooksul muutunud. Kõiki tänapäeva kultuure on mõjutanud näiteks kaubandus, kaasatoodud haigused, orjastamine, rändesurve ja koloniaalpoliitika.<ref name="kelly"> [[Robert Kelly]]. ''The Foraging Spectrum.'', Washington D.C., Smithsonian [[1995]], ISBN 1-56098-466-X, lk 25jj. </ref> See, kas olemasolevatest empiirilistest andmetest ikkagi piisab evolutsioonipsühholoogiliste hüpoteeside tuletamiseks ~~empiirilistest andmetest~~, sõltub ka konkreetsest teemast. Nii näiteks võib eeldada, et täiesti sõltumatult elutingimustest ohustasid enamikku kiviaja inimesi ja nende esivanemaid [[kiskja]]d. == Ajalugu == 78. rida: === Sotsiobioloogia === Aastal 1975 arendas [[Edward Osborne Wilson]] Lorenzi ja Tinbergeni teoseid ühendades loomade käitumise, sotsiaalset käitumise ning evolutsiooniteooria oma raamatus ''"Sotsiobioloogia: Uus süntees''". Wilsoni raamat sisaldab peatükki inimeste käitumise kohta. Wilsoni evolutsiooniline analüüs seletamaks inimeste käitumise tekitas kibedat arutelu<ref>Pinker, Steven. The Blank Slate. New York: Penguin. 2002</ref><ref>Diamond, Jared. The Third Chimpanzee</ref>. Kui raamat "Sotsiobioloogia" avaldati, sai evolutsiooniline mõtteviis esmakordselt koha psühholoogia valdkonnas<ref>Schacter, Daniel L, Daniel Wegner and Daniel Gilbert. 2007. Psychology. Worth Publishers. pp. 26-27</ref>. Wilsoni arvates on evolutsioonilise psühholoogia valdkond sisuliselt sama kui "inimeste sotsiopsühholoogia"<ref>Wilson, EO (2000). Sociobiology. Belknap Press of Harvard University Press. ISBN 978-0-674-00235-7</ref>. [[Edward H. Hagen]] kirjutab raamatus ''"Handbook of Evolutionary Psychology''", et sotsiobioloogia on vaatamata lahkarvamustest teooria rakendatavusest inimestele, "üks teaduse triumf kahekümnendal sajandil". "Sotsiobioloogia on nüüd osa teadus- ja õppekavasid peaaegu igas bioloogia osakonnas ning see on peaaegu iga bioloogi töö aluseks". Sotsiobioloogilised uuringuid loomadel on tohutult kasvanud ja on pidevalt maailma tipp ajakirjades nagu Nature ja Science. === Termini modernne kasutus === Ameerika bioloog [[Michael Ghiselin]] kasutas mõistet "evolutsiooniline psühholoogia" ajakirjas [[Science]] aastal 1973 avaldatus artiklis<ref>Ghiselin MT (1973). "Darwin and Evolutionary Psychology: Darwin initiated a radically new way of studying behavior". Science 179 (4077): 964–968. doi:10.1126/science.179.4077.964. PMID 17842154.</ref>. Jerome Barkow, Leda Cosmides ja John Tooby populariseerisid terminit oma 1992. aastal avaldatud raamatus "''The Adapted Mind: Evolutionary Psychology and The Generation of Culture"''<ref name="The Adapted mind" />. Erinevalt sotsiobioloogiast ja käitumisökoloogiast rõhutab evolutsiooniline psühholoogia, et organismid on "kohanemise täitjad" selle asemel, et olla "kohanemise maksimeerijad"<ref>Buss, D. M. (1995). Evolutionary psychology: A new paradigm for psychological science. Psychological Inquiry, 6, 1-30</ref>. Teisisõnu kohandavad organismid enda emotsiooni, motivatsiooni ja kongitsiooni, mis varem kasvatas indiviidi sobilikust, aga modernses kontekstis vanadel käitumisinstinktidel ei ole sarnast väärtus muutunud keskkonna tõttu. Selle vahe tegemine võib selgitada mõningaid kahjulike käitumisviise, mis on tingitud muutunud keskkonnast ja uutest kohanemise jaoks vajalikest nõudmistest. Näiteks põhjustab meie soov rasva, suhkru ja soola järele sageli terviseprobleeme kaasaegses keskkonnas, kus need ained on saadaval hõlpsasti ja suurtes kogustes.

Evolutsioonipsühholoogia: erinevus redaktsioonide vahel