Redaktsioon: 23. september 2015, kell 18:27 redigeeri Kuriuss (arutelu \| kaastöö) Usaldatud kasutajad 186 928 muudatust P Vahemeremaad > Vahemere maad Märgis: Visuaalmuudatus ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 3. detsember 2015, kell 20:13 redigeeri eemalda Voorits (arutelu \| kaastöö) 1140 muudatust P võibolla > võib-olla Uuem muudatus →
31. rida: Gallia provints omas ainulaadset kohta läänegootide kuningriigis, kuna see oli ainus provints väljaspool Pürenee poolsaart, Püreneedest põhja pool ja külgnes tugeva võõrrahvaga, antud juhul [[frangid\|frankidega]]. Pärast Alarich II eelistasid kuningad pealinnana Narbonne'i, kuid kaks korda (611 ja 531) võitsid neid frangid ja nad sunniti tagasi [[Barcelona]]sse, enne kui Theudis kolis pealinna lõplikult sinna. Theoderichi ajal oli Septimaania frankide rünnakute eest kaitstud, kuid [[Childebert I]] rüüstas seda kaks korda (531 ja 541). Kui [[Liuva I]] järgnes aastal 568 troonile, oli Septimaania ohtlik piiriprovints ja Pürenee poolsaar oli mässudest lõhestatud. Liuva andis Pürenee poolsaare oma pojale Leovigildile ja võttis endale Septimaania. [[Hermenegild]]i mässu ajal (583–585) oma isa Leovigildi vastu tungis Septimaaniasse [[Burgundia kuningriik\|Burgundia kuningas]] [[Guntram]], ~~võibolla~~võib-olla Hermenegildi mässu toetuseks, kuna viimane oli abielus tema vennatütre [[Ingundis]]ega. Frankide rünnaku aastal 585 tõrjus Hermenegildi vend [[Rekkared I]], kes valitses Narbonensist allkuningana. Hermenegild suri samal aastal [[Tarragona]]s ja on võimalik, et ta põgenes vangistusest [[Valencia]]s ja püüdis ühineda oma frangi liitlastega. Teise võimalusena võis sissetung toimuda vastuseks Hermenegildi surmale. Rekkared võttis vahepeal [[Beaucaire (Gard)\|Beaucaire]]'i (Ugernum) [[Rhône]]'i jõel [[Tarascon]]i lähistel ja [[Cabaret]]' (kindlus nimega "Rami pea"), mõlemad kuulusid Guntrami kuningriiki. Guntram eiras aastal 586 kahte rahuettepanekut ja Rekkared võttis vastuseks ette ainsa läänegootide sissetungi Frangi riiki. Siiski ei olnud Guntram motiveeritud vaid usulisest liidust katoliikliku Hermenegildiga, sest ta tungis aastal 589 taas Septimaaniasse, kuid Lusitaania hertsog [[Claudius (Lusitaania hertsog)\|Claudius]] võitis ta kohe Carcassonne'i lähistel. On selge, et frangid ihkasid läbi kogu 6. sajandi Septimaaniat, kuid olid võimetud seda võta ja 589. aasta sissetung oli viimane katse. 7. sajandil sai Gallia sageli oma kubernerid või ''duces'' (hertsogid), kes tavaliselt olid läänegoodid. Enamus avalikke teenistujaid olid ka goodid, mis oli kaugelt üle proportsioonist nende osakaalule rahvastikust. 55. rida: Aastal 731 oli [[Berberid\|berberist]] [[Cerdanya]] piirkonna isand [[Munuza\|Uthman ibn Naissa]], keda frangid kutsusid "Munuza", Akvitaania hertsogi [[Eudes d'Aquitaine\|Eudes Suur]]e liitlane pärast oma mässu Córdoba vastu, kuid mässaja võideti ja tapeti [[Abd ar-Rahman ibn Abd Allah al-Gafiqi]] poolt, avades nii Akvitaania Umaijaadidele. Pärast [[Bordeaux]]' vallutamist hertsog [[Hunald]]'i põgenemiskatse kiiluvees pööras [[Karl Martell]] oma tähelepanu Septimaaniale ja [[Provence]]'ile. Kuigi tema põhjused juhtida sõjakäik lõunasse jäävad selgusetuks, näib, et ta tahtis pitseerida oma äsja kinnistunud haaret Burgundias, mida nüüd ohustas Umaijaadide okupatsioon mitmes linnas Rhône'i alamjooksul, või ~~võibolla~~võib-olla pakkus see vabanduse, mida ta vajas sissetungiks sellele territooriumile, mida valitseti gootide ja Rooma õigusega, kaugel eemal frankide keskusest Gallia põhjaosas. Aastal 737 läks frankide juht [[Narbonne'i lahing (737)\|Narbonne'i ründama]], kuid linn seisis kindlalt, seda kaitsesid goodid ja juudid Abd ar-Rahmani pärija, kuberner Yusufi juhtimisel. Karl pidi minema tagasi põhja ilma Narbonne'i alistamata, jättes endast maha purustatud linnu: Avignon, Nîmes ja teised Septimaania kindlused. [[Pilt:Septimania 752-759.jpg\|thumb\|450px\|Septimaania Pippini sõjakäigu ajal (752–759)]]

Septimaania: erinevus redaktsioonide vahel