Auguste Comte: erinevus redaktsioonide vahel

'''Isidore Auguste Marie François Xavier Comte''' ([[19. jaanuar]] [[1798]] [[Montpellier]] – [[5. september]] [[1857]] [[Pariis]]), rohkem tuntud nimega '''Auguste Comte''' ([oɡyst kɔ̃t]), oli prantsuse [[filosoof]], sotsioloogilise distsipliini rajaja ja [[positivism]]i õpetlane. Teda võib pidada esimeseks kaasaegseks teaduslikuks filosoofiks.

Ta on suuresti mõjutatud [[Henri de Saint-Simon]]i poolt. Comte arendas välja positiivse filosoofia ning püüdis sellega paremaks muutaleevendada [[Prantsuse revolutsioon]]i ajal tekkinud sotsiaalseid pingeid. Tema poolt välja pakutud uus sotsiaalne paradigma põhines teadusel. Comte'i ideed olid 19. sajandil märkimisväärselt suure mõjuga. Tema tööd mõjutasid suuri mõtlejaid nagu [[Karl Marx]] ja [[John Stuart Mill]].

Tema versioon sotsioloogiast ja tema arusaamad sotsiaalsest evolutsioonist, mis ehkki nüüdseks on aegunud, avaldasid mõju sotsiaal-teoreetikutelesotsiaalteoreetikutele ja antropoloogidele nagu [[Harriet Martineau]] ja [[Herbert Spencer]]. KaasaegneKaasaegse akadeemilineakadeemilise sotsioloogia onlõi ametlikult asutatud 1890. aastal [[Émile Durkheim]]'i poolt. Põhiline rõhkPõhirõhk asetati praktilistele ja objektiivsetele sotsiaalsetele uuringutele. Comte püüdis tutvustada sidusat "inimkonna religiooni". See oli küll suures osas edutu, kuid mõjukasaitas mitmete19. erinevatesajandil Ilmalikukaasa Humanistidemitme organisatsioonideilmaliku tekkelehumanistide 19.organisatsiooni sajandiltekkele. Auguste Comte määratles mõiste "[[altruism]]".

Auguste Comte sünnikohakssündis on19. jaanuaril 1798 Montpellier's, mis asub Lõuna-Prantsusmaal [[Hérault' departemang|Hérault' departemangus]], Lõuna-Prantsusmaa. Ta sündis 19. jaanuaril 1798. Comte osalesõppis [[Lycée Joffre]] ja [[Montpellier'i Ülikool|Montpellier' Ülikooli]]i tegevuses<nowiki/>s, mis oli üks vanimaidvanemaid Euroopa ülikoolidestülikoole. Seejärel võeti ta vastu [[École Polytechnique]] kooli Pariisis. École Polytechnique oli tähelepanuväärne selle poolest, et seal väärtustati Prantsuse vabariikluse ideaale ja arengut. École suleti 1816 ümberkorralduste tõttu ning Comte'l tuli lahkuda ning jätkatajätkas õpinguid meditsiinikoolis Montpellier'iss. Kui École Polytechnique taasavatiuuesti avati, siis ei taodelnudtaotlenud ta sinna tagasivõtulepinguttagasivõttu.

Pärast tema tagasipöördumist Montpellier'issesse ilmnesid Comte'lil ületamatud erimeelsused oma katoliikliku ja monarhistliku perega. Ta liikus uuesti Pariisi ning teenis raha töötades lühikestel tööotsadel. Augustis 1817 sai temast [[Henri de Saint-Simon]]i õpilane ja sekretär. Ta pakkus Comte'leile võimalust reaalseks kontaktiks intellektuaalse ühiskonnaga ning seeläbi mõjutas suuresti tema edasisi ideid. SellesSel ajaperioodisperioodil avaldas Auguste Comte oma esimesed esseed erinevatessellistes väljaannetes, milleks olid eesotsasnagu L'Industrie, Le Politique ja L'Organisateur (Charles Dunoyer ja Charles Comte's Le Censeur Européen). Ta ei avaldaavaldanud oma teost "La separation générale entre les opinions et les désirs" oma nime all kuni 1819. aastani. Aastal 1824 lahkus Comte lahkub Saint-Simon'iSimoni juurest. Põhjusteks on järjekordselt ületamatud erimeelsused. Comte avaldas 1822 teose ''Plan de travaux scientifiques nécessaires pour réorganiser la société''. Nurjusid tema tööotsingud leida akadeemilist töökohta. Aga ta ei saanud akadeemilise ametikohale. Tema igapäevane elu sõltubsõltus sponsorite ja sõprade rahalisest abist.

Comte abiellus prostituut Caroline Massin'igaMassiniga ning lahutas temagatemast 1842. aastal. 1826 viidi ta vaimse tervise raviasutussepsühhiaatriahaiglasse, kuid lahkus sealt ilma tulemusteta (märgitimärkega "uncured"). Ta tahtis uuesti naastataas oma plaanigaplaani töötamisekallal juurdetöötama hakata. 1827. aastal teebtegi suitsiidikatseenesetapukatse, hüpates alla Pont des Arts'ilt. SuitsiidikatseEnesetapukatse ningja abielulahutuse vahel avaldab Comte kuus Cours'iCoursi väljaannet.

Comte'il arenesid tihedad sõprussidemed John Stuart Mill'igaMilliga. Alates 1844. aastal armus Comte'l Clotilde de Vaux'i, kes oli ühe vangi nainanaine. Naine oli katolikkatoliiklane ningja lükkas Comte'i armastuse tagasi, kuid nõustus temaga suhtlema. Pärast tema surma 1846. aastal sai see armastus tema jaoks kvaasi-religioosse tähenduse. Comte tegi tihedat koostööd Mill'igaMilliga (kes tegeles oma süsteemi välja arendamisegaväljaarendamisega) ning nad töötasid koos välja uue "inimkonna religiooni". Comte'i pooldaja John Kells Ingram külastas teda 1855 Pariisis.

Ta on avaldanud neli köidet ''Système de politique positive'' (1851–1854). Tema lõplik töö oli esimene köide "La Synthèse Subjektiivne" ("Subjektiivne süntees"), mis ilmus aastal 1856.

Comte suri maovähi tõttumaovähki 5. septembril 1857 Pariisis. Ta maeti kuulsasse surnuaeda [[Cimetière du Père Lachaise]]' jasurnuaeda, tedakus ümbritsevadtema mälestusmärgidhauda temaümbritsevad emastta ema Rosalie Boyer'ist,Boyeri ja Caroline de Vaux'ist hauatähised. TemaKorterit, korterkus ta elas aastatel 1841–1857, oneksponeeritakse nüüdseks säilitatudnüüd kui Maison d'Auguste Comte (AugustAuguste Comte'i kodu); jasee asub Pariisi 6. linnaosas aadressil Monsieur-le-Prince 10, Pariisi 6. linnaosas.

== Comte'i positivism ==

Comte kirjeldas esimesena [[epistemoloogia|epistemoloogilist]] positivismi vaatenurka töös "The Course In Positive Philosophy", mis oli 1830–1842 avaldatud tekstide sari. Nendele tekstidele järgnes töö 1848. aastal "The General View of Positivism" (avaldatud inglise keeles 1865. aastal). Esimesed kolm kursuse köidet käsitlesid peamiselt juba olemasolevaid reaalteadusi ([[matemaatika]], [[astronoomia]], [[füüsika]], [[keemia]], [[bioloogia]]). Kusjuures kahe viimase kohta rõhutas ta seoseid sotsiaalteadustega. Comte'i võib pidada esimeseks filosoofiks teaduse kaasaegses tähenduses. Comte oli ka esimene, kes eristas selgelt omavahel tavafilosoofia ning teadusliku filosoofia. Tema jaoks oli tingimata oluline mõista enne reaalteadusi kui hakata hindama keerukat ja kompleksset inimühiskonda. Tema vaatenurgast aitab see määratleda üksikasjalikult sotsioloogiliste meetodite empiirilised eesmärgid.

Comte pakkus välja, et ühiskond läbib kolm arenguetappi. See idee on mingilmääralmingil määral sarnane Marx'iMarxi ideedega, et inimühiskond areneb kommunistliku kõrgpunkti suunas. Nii Comte kui Marx on saanud kusjuures mõlemad mõjutusi Henri de Saint-Simon'iltSimonilt. Samuti tahtsid mõlemad teaduslikult arendada uue ideoloogia, et sellega mõjutada Euroopa ilmalikustamist.

Comte väitis, et ta on leiutanud uue teadussotsioloogia ning see saab olema teadus, mis hoiab kõiki teisi teadusi koos. Positiivsest sotsioloogiast peab enne aru saama, et mõista üldse teisi teadusi. Tema raamatu köide nr 47 muutis nimenimetuse "sotsiaalse füüsika" "sotsioloogiaks". Comte'i kolme seaduse idee oli üks esimesi sotsiaalse evolutsionismi teooriaid. Uus filosoofia levis edasi Inglismaale ning ka teistesse Euroopa maadesse. Kuulsamate positivistlike filosoofidena võib veel nimetada inglasi John Stuart Mill'iMilli (1806-18731806–1873) ja Herbert Spencer'itSpencerit (1820-19031820–1903). Pärast Peale temaComte'i surma (05.09.1857),sõltus Comtetema mõju sõltus rohkem teisitimõtlevatestteisiti mõtlevatest järgijatest nagu, näiteks [[Piesse Lafitte|Piesse Lafitte'ist]], [[Richard Congreve|Richard Congreve'ist]] ningja [[Frederic Harrison|Frederic Harrisonist]].

Ühte universaalset seadust nimetas ta "entsüklopeediliseks seaduseks". Ta kombineeris seadusi ja arendas välja süstemaatilise ja hierarhilise kõikide teaduste klassifikatsiooni. Sinna olid kaasa arvatud ka anorgaaniline füüsika (astronoomia, geoteadus ja keemia) ja orgaaniline füüsika (bioloogia; ja esimest korda ka sotsiaalfüüsika, mis hiljem nimetati ümber sotsioloogiaks). Sõltumatult [[Emmanuel Joseph Sieyès]]'ist võttis Comte 1780 kasutusele sotsioloogia termini. Ta taasleiutas sotsioloogia ningja tutvustas seda kui [[neologism]]i (uudissõna) 1838. aastal. Varem oli Comte kasutanud terminit "sotsiaalne füüsika".

Idee erilisest teadusest -– mitte humanitaarteadustest ega metafüüsikast -– oli 19. sajandil silmapaistev ja mitte unikaalne vaidainult Comte'lei peas tekkinud. Hiljuti on avastatud, et mõiste "sotsioloogia" – termin, mida omistati Comte'ile – oli juba kasutusele võetud aastal 1780, kuigi erinevateistsuguse tähendusega. Seda terminit kasutas prantsuse esseist Emmanuel Joseph Sieyès (1748–1836). Sotsioloogia terminile uue tähenduse omandamist peetakse ikkagi unikaalseks. Comte pidas sotsioloogiat viimaseks ja suurimaks kõikide teaduste hulgas kokku. Tema meelest hõlmab see kõiki teisi teadusi, ningühendab integreeribneid ja seob need ühtseks tervikuks.

Comte'i selgitused positiivsest filosoofiast tutvustasid olulist seost teooria, praktika ja inimese arusaamast maailmast vahel. Leheküljel 27 1855. aasta trükiseltrükise (tõlge Harriet Martineau' poolttõlkes) Auguste Comte'i positiivse filosoofia teoses on kirjutatudkirjas tema järgnevjärgmine tähelepanek: "Kui on tõsi, et iga teooria peab põhinema vaadeldud faktidel, siis on samaväärselt ka tõsi, et fakte ei ole võimalik vaadelda ilma mõne teooria abita. Ilma sellise abita oleksid meie faktid seosetud ja kasutud; me ei suudaks neid säilitada: enamasti ei suuda me neid isegi tajuda."

Comte'i peetakse üldiselt esimeseks Lääne sotsioloogiks (talle eelnes neli sajandit tagasi [[Ibn Khaldūn]] Põhja-Aafrikas). Comte'i rõhuasetus sotsiaalsetel elementidel oli eelkäija kaasaegsele funktsionalismile. Paljusid Comte'i teooriate teatavaid osasidosi vaadeldakse tänapäeval ekstsentriliste ja ebateaduslikena. Tema suur nägemus sotsioloogiast kui kõikide teaduste keskpunktist ei täitunud.

Tänapäevani on Comte kuulus suuresti täna Emile Littré'ile, kes rajas 1867 "The Positivist Review". Jätkuvalt on päevakajased raevukad arutelud sellest, kui palju avaldas Auguste Comte'i töödele mõju tema juhendaja Henri de Saint-Simon.

Hilisemas elus arendas Comte positivistlike ühiskondade jaoks välja "inimkonna religiooni". Aastal 1849 esitas ta kalendri reformi nimega "positivistlik kalender". Lähedase kaastöötaja John Stuart Mill'iMilli jaoks oli võimalik eristada "head Comte'i" (kui positiivse filosoofia autorautorit) ja "halba Comte'i" (kui uue ilmaliku-religioosse süsteemi autorautorit). See süsteem oli ebaedukas, kuid avaldas sellegipoolest 19.sajandil mõju mitmetele ilmalik-religioossetele religioonidele (peamiselt läbi George Holyoake'i ja Richard Congreve'i tööde). Comte'i inglastest pooldajad (sealhulgas George Eliot ja Harriet Martineau) ei võtnud Comte'i süsteemi ideid, kuid neile meeldis idee inimkonna religioonist ja tema ettekirjutusest "vivre pour autrui" ("ela teistele"). Viimasest tuleneb ka mõiste altruism.

"Seadus on järgnevjärgmine: iga meie arusaam, iga meie teadmise osa läbib järjestikuliseltjärjest kolme erinevatkolm teoreetilist tingimust: Teoloogiliseteoloogilise või näilise; Metafüüsilinemetafüüsiline või abstraktse; ning Teaduslikuteadusliku või positiivse. "- – Comte

Comte'i ühiskonna arengustaadiumid olid seega (1) teoloogiline, (2) metafüüsiline (ja 3) positiivne.

1. Teoloogilises staadiumis olev inimmõistus seletab nähtusi teatud olendite -– vaimude, hingede, jumalate jne -– tahtega. Alguses peetakse kõiki asju hingestatutekshingestatuks. Hiljem arvatakse, et on olemas teatud kindel arv jumalaid (polüteism) ning lõpuks jõutakse veendumusele, et on olemas vaid üks jumal (monoteism).

3. Positiivses staadiumis püüdleb mõistus täpsete teadmiste poole nähtuste kohta. Teaduse ülesandeks on jälgida ja kirjeldada seda, mis on meile antud kogemuses (st mida me tajume) ning avastada seaduspärasusi. Seadus on korduv seos või suhe nähtuste vahel. Seadustest lähtudes võime seletada üksikfakte ningja näha ette tulevasi sündmusi.

Kolme staadiumi arengut peetakse ka suuresti M. O. Sanduk'iSanduki filosoofiliste saavutuste ja tema filosoofilise mõtlemise tulemuseks. Toimusid tohutud saavutused teoreetilise füüsika vallas. Eelmise sajandi esimesel kolmel aastakümnel aitas selle arengule kaasa Gaston Bachelard. Uus teaduslik filosoofia sai tekkida ka tänu kvantmehhaanika arengule.

* Henri Gouhier, La vie d'Auguste Comte, Gallimard, 1931 ;

* Jean Delvolvé, Réflexions sur la pensée comtienne, Félix Alcan, 1932 ;

* John Stuart Mill, Auguste Comte and Positivism,[17] Trübner, 1865 ;

* Laurent Fedi, Comte, Les Belles Lettres, 2000, réédition 2005 ;

* Laurent Fedi, L’organicisme de Comte, in Auguste Comte aujourd’hui, M. Bourdeau, J.-F. Braunstein, A. Petit (dir), Kimé, 2003, pp. 111–132 ;

* Laurent Fedi, Auguste Comte, la disjonction de l’idéologie et de l’Etat, Cahiers philosophiques, n°94, 2003, pp. 99–110 ;

* Laurent Fedi, Le monde clos contre l’univers infini : Auguste Comte et les enjeux humains de l’astronomie, La Mazarine, n°13, juin 2000, pp. 12–15 ;

* Laurent Fedi, La contestation du miracle grec chez Auguste Comte, in L’Antiquité grecque au XIXè siècle : un exemplum contesté ?, C. Avlami (dir.), L’Harmattan, 2000, pp. 157–192 ;

* Laurent Fedi, Auguste Comte et la technique, Revue d’histoire des sciences 53/2, 1999, pp. 265–293 ;

* Henri Gouhier, La jeunesse d'Auguste Comte et la formation du positivisme, tome 1 : sous le signe de la liberté, Vrin, 1932 ;

* Henri Gouhier, La jeunesse d'Auguste Comte et la formation du positivisme, tome 3 : Auguste Comte et Saint-Simon, Vrin, 1941 ;

* Henri Gouhier, Oeuvres choisies avec introduction et notes, Aubier, 1941 ;

* Georges Canguilhem, « Histoire des religions et histoire des sciences dans la théorie du fétichisme chez Auguste Comte », Études d'histoire et de philosophie des sciences, Vrin, 1968 ;

* Angèle Kremer-Marietti, Auguste Comte et la théorie sociale du positivisme, Seghers, 1972 ;

* Angèle Kremer-Marietti, Auguste Comte, la science sociale, Gallimard, 1972 ;

* Angèle Kremer-Marietti, Le projet anthropologique d'Auguste Comte, SEDES, 1980, réédition L'Harmattan, 1999 ;

* Angèle Kremer-Marietti, L'anthropologie positiviste d'Auguste Comte, Lib. Honoré Champion, 1980 ;

L'Harmattan,1999 ;

* Angèle Kremer-Marietti, Le positivisme, Coll."Que sais-je?", PUF, 1982 ;

* Angèle Kremer-Marietti, Le concept de science positive. Ses tenants et ses aboutissants dans les structures anthropologiques du positivisme, Méridiens Klincksieck, 1983 ;

* Angèle Kremer-Marietti, Le positivisme d'Auguste Comte, L'Harmattan, 2006 ;

* Angèle Kremer-Marietti, Auguste Comte et l'histoire générale, in Auguste Comte, Sommaire appréciation de l'ensemble du passé moderne, L'Harmattan, 2006 ;

* Pierre Macherey, Comte. La philosophie et les sciences, PUF, 1989 ;

* Gertrud Lenzer, Auguste Comte: Essential Writings (1975), New York Harper, Paperback, 1997 ;

* Raquel Capurro, Le positivisme est un culte des morts: Auguste Comte, Epel, 1999 (traduit en français en 2001) : l'étude la plus récente sur la vie d'Auguste Comte, la vision sans complaisance d'une psychanalyste de l'école de Lacan ;

* Auguste Comte, Positive Philosophy of Auguste Comte, Part I (1855), translated by Harriet Martineau, Kessinger Publishing, Paperback, 2003 ;

* Pierre Laffitte (1823-19031823–1903): Autour d'un centenaire, in Revue des Sciences et des Techniques en perspective, 2ème série, vol. 8, n°2, 2004, Brepols Publishers, 2005 ;

* Zeïneb Ben Saïd Cherni, Auguste Comte, postérité épistémologique et ralliement des nations, L'Harmattan, 2005 ;

* Mary Pickering, Auguste Comte: An Intellectual Biography, Cambridge University Press (1993), Paperback, 2006 ;

* Meos, I. Kaasaja filosoofia. Peatükke filosoofia ajaloost. Tallinn, 2000, lk 30-3730–37.

* Encyclopedia of psychology, Vol. 2. Kazdin, Alan E. (Ed.); pp. 240-242240–242. Washington, DC, US: American Psychological Association; New York, NY, US: Oxford University Press, 2000. 502 pp.