Redaktsioon: 8. november 2015, kell 13:34 redigeeri NOSSER (arutelu \| kaastöö) Usaldatud kasutajad 90 446 muudatust →‎Taani vallutus ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 22. november 2015, kell 18:05 redigeeri eemalda Kuriuss (arutelu \| kaastöö) Usaldatud kasutajad 186 841 muudatust P näpukaid Märgis: Visuaalmuudatus Uuem muudatus →
29. rida: Inglismaa kuningas [[Ethelred II]] valitsusajal (978–1013 ja 1014–1016), [[991]]. aastal alustasid [[taanlased]] taas konflikti inglastega, püüdes kogu Inglismaad (lisaks [[Danelaw]]' alale, mis juba nende käes oli), enda kontrolli alla saada. Eriti tõsiseks läksid asjad siis, kui Taanis sai võimule [[Svend Harkhabe]], kes hakkas isiklikult Inglismaa trooni taotlema. Lisaks temale rüüstasid Inglismaad ka [[Norra kuningas]] [[Olav Tryggvason]] ja väejuht [[Thorkell Pikk]]. Püüdes taanlaste ohust lahti saada, korraldas Ethelred [[1002]]. aastal Inglismaal elavate taanlaste [[massimõrv]]a (milles hukkus ka Svend Harkhabeme õde), ent sellestki polnud kasu. Taanlaste retked jätkusid ning [[1013]]. aastal Svend Harkhabeme ja tema poja [[Knud Suur\|Knudi]] invasiooni järel Inglismaale varises inglaste kaitse täielikult kokku. Ethelred pages eksiili, [[Normandia hertsogiriik\|Normandiasse]] ning [[Taani kuningas\|Taani]] ja [[Norra kuningas]] [[Svend Harkhabe]] kuulutati Inglismaa kuningaks (1013–1014). Kuid viimane suri juba järgmise aasta alguses ning tema nooruke poeg [[Knud Suur\|Knud]] ei suutnud Inglismaad oma kontrolli all hoida. Nii sai Ethelred trooni tagasi, kuid juba [[1015]]. aastal tungis Knud uuesti, venna Taani kuninga [[Harald II (Taani)\|Harald II]] ~~poolt~~ antud vägedega Inglismaale ning järgmisel aastal, kui Ethelred suri, oli suur osa Inglismaast juba tema kontrolli all. Inglastepoolset võitlust, Lõuna-Inglismaal jätkas veel Ethelredi poeg [[Edmund Raudkülg\|Edmund II]]. Edmund II sai sõjas taanlastelt mitu korda lüüa, ta suutis end siiski kindlustada [[Wessex]]is ning [[London]]i piiramisrõngast vabastada. Ent [[18. oktoober\|18. oktoobril]] kaotas Edmund otsustavalt [[Ashingtoni lahing]]us. Seejärel sõlmisid Knud ja Edmund rahu, millega Edmundile jäi [[Wessex]], Taani ja Norra kuningas [[Knud Suur]]ele aga kõik alad [[Thames]]i jõest põhja pool. Samuti lepiti kokku, et ühe valitseja surma korral pärib teine kõik tema valdused. Edmund II suri juba poolteist kuud hiljem, [[30. november\|30. novembril]] 1016. Knud Suur, kes oli pärast venna Harald II surma ka [[Taani kuningas\|Taani]] (1018–1035) ja [[Norra kuningas]] (1028–1035), abiellus Ethelred II lese ja [[Normandia hertsog]]i õe Emmaga ning oli aastatel 1016–1035 Inglismaa kuningas. Emma ja kuningas Knud Suure abielust sündinud [[Hardeknud\|Knud III]], Inglismaa kuningas (1040–1042) nimetas oma poolvenna (kuningas [[Ethelred II]]-e ja Emma poja) Edward Usutunnistaja enda troonipärijaks ning nõnda sai Edward [[1042]]. aastal Inglismaa kuningaks. Pärast [[Inglismaa]] lastetu kuninga (1042–1066) [[Edward Usutunnistaja]] surma oli Inglise troonile kolm nõudlejat: [[Normandia hertsog]] [[William Vallutaja\|William]], [[Wessex]]i hertsog [[Harold Godwinson]] ja [[Norra kuningas]] [[Harald III (Norra)\|Harald III]] Hardrada. [[1066]]. aasta jaanuaris kroonis peapiiskop Aldred, [[Earl]] Godwine poja Harold Godwinsoni [[Harold II]] nime all Inglismaa kuningaks. Harald III ja William tungisid oma sõjaväega Inglismaale. Harald III jõudis enne ja pidas Haroldi vägedega [[15. september\|25. septembril]] 1066 [[Stamford Bridge'i lahing]]u, milles ta lüüa sai ja ise hukkus. 50. rida: Kuningas (1199–1216) [[John Maata]] kinnitatud [[konstitutsiooniõigus]] [[Magna Carta]]l oli pikaajaline mõju [[riigiõigus]]e arengule, samast perioodist pärineb ka [[Inglismaa parlament\|Inglismaa parlamendi]] institutsioon. [[Prantsusmaa kuningas\|Prantsusmaa kuninga]] [[Philippe II]] valitsusajal ([[1180]]–[[1223]]) õnnestus tal [[John Maata]] valitsusajal pärast [[Bouvinesi lahing]]u võitmist [[1214]]. aastal, kus prantslased võitsid inglasi ja Saksa-Rooma keisrit [[Otto IV (Saksa-Rooma keiser)\|Otto IV]], piirata Inglise kuningate valdusi Euroopa mandril. ====Šotimaa vallutamine==== [[1296]]. aastal anastas Inglismaa kuningas [[Edward I]] [[Suurbritannia]] saare põhjaosas asuva [[Šotimaa]], kuid juba [[1297]]. aastal lõid šotlased [[William Wallace]]'i juhtimisel [[Stirling Bridge'i lahing]]us ~~inglise~~Inglise vägesid. 1305. aastal alustasid šotlased Robert Bruce juhtimisel mässu Inglise võimu vastu Šotimaal ja [[1307]]. aastal Loudun Hillis ja [[1314]]. aastal lõid šotlased [[Bannockburni lahing]]us [[Robert Bruce]] juhtimisel inglasi, keda juhtis Inglismaa kuningas (1307–1327) [[Edward II]]. [[1316]]. aastal sai [[Iirimaa kuningas\|Iirimaa kuningaks]] Robert Bruce'i vend [[Edward Bruce]]. [[13. sajand]]il ühendati Inglismaa kuningriigiga [[Wales]]. [[Pilt:King Edward III from NPG.jpg\|pisi\|Inglismaa kuningas (1327–1377) [[Edward III]].]] 59. rida: Aastatel [[1337]]–[[1453]] [[Prantsusmaa kuningriik‎\|Prantsusmaa kuningriigi]] ja Inglismaa vahel toimunud pikaajalise sõja põhjuseks oli Inglismaa nõudmine Prantsusmaa trooni järele, mis oli tekkinud kuninglike abielude tagajärjel. Saja-aastase sõja algataja oli kuningas [[Edward III]], kelle arvates oli pärast [[Kapetingid]]e pealiini (1328. aastal Prantsusmaa kuningas [[Charles IV]]) väljasuremist Prantsusmaal temal suurim õigus troonile, kuna tema ema Isabella oli Charlesi õde, mitte aga [[Valois' dünastia]]l, mis tegelikult valitsema asus. Prantslased olid lähtunud [[Saali õigus]]est ja pannud troonile lähima meessoost sugulase, Edward taotles trooni aga [[Philippe IV]] tütrepojana. Tegelikult ei oleks tal olnud õigust Prantsusmaa troonile ka naisliini kaudu, kuna sel juhul oleks edestanud teda pärimisjärgluses [[Navarra kuningriik\|Navarra]] kuninganna [[Jeanne II]], [[Louis X]] ainus tütar. Sõja algul õnnestus väikesearvulisel Inglise väel, kus põhijõu moodustasid hästi väljaõpetatud vibukütid, anda [[1346]]. aasta [[Crècy lahing\|Crècy]] ja [[1356]]. aasta [[Poitiers` lahing\|Poitiers' lahing]]utes hävitav löök Prantsuse rüütliratsaväele. Seejuures langes Poitiers`' lahingus inglaste kätte vangi ka Prantsuse kuningas (1350–1364) [[Jean II Hea]], kes elas vangistuses kuni elu lõpuni. Sõjategevust pidurdasid 1348 Euroopasse jõudnud suur katkulaine (nn must surm, mis sõltuvalt piirkonnast viis ~~enesega~~ hauda ~~30 – 60~~30–60% elanikkonnast) ning talupoegade ülestõusud Inglismaal ([[Wat Tyleri ülestõus]] 1381) ja Prantsusmaal (nn [[žakerii]] 1358). Sõja esimene pool oli inglastele edukas ja seda eelkõige tänu inglise amburitele, kes prantsuse rüütlid juba kaugelt kahjutuks tegid, kuid sõja esimese etapi lõpuks õnnestus prantslastel uuesti suurem osa kaotatud aladest tagasi võita. [[1415]]. aasta [[~~Agincourt`i~~Agincourti lahing\|Agincourti lahingus]]us õnnestus peamiselt pikkvibudega varustatud inglastel taas hävitavalt purustada prantsuse rüütlivägi. Inglismaa liitlaseks ajavahemikul 1420–1435 sai seni ~~Prantuse~~Pranstuse kuningale allunud [[Burgundia hertsogkond]], kes vallutas antud perioodil suuri alasid Prantsusmaal ja [[Madalmaad]]es. Inglased vallutasid Pariisi ning asusid piirama [[Orleans]]`<nowiki/>i. Kuid inglased ei suutnud sõda enda kasuks ära lõpetada, hoopis prantslased hakkasid edu saavutama. [[Jeanne d'Arc]] juhtis mitmes edukas lahingus Prantsusmaa väeüksusi. [[1429]] krooniti [[Charles VII]] [[Reims]]is Prantsusmaa kuningaks. 1430. aastal langes Jeanne d`'Arc reetmise tulemusena burgundlaste kätte vangi ning ta hukati tuleriidal ketseri ja nõiana. 1436–1441 vallutasid prantslased tagasi [[Île-de-France]]'i. 1451. aastal vallutasid nad tagasi [[Bordeaux]], [[Cherbourg]]i ja [[Bayonne]]'i. Prantslased lõpetasid sõja 1453 [[Castilloni lahing]]uga, milles inglased kaotasid 4000 meest. 1453. aastaks, kui sõjategevus rauges, oli Inglismaa kontrolli alla jäänud ainult Calais`' kindlus koos lähiümbrusega Prantsusmaa põhjarannikul, mis jäi [[1559]]. aastani inglaste valdusse. [[Pilt:King_Richard_III.jpg\|thumb\|Inglismaa kuningas (1483–1485) [[Richard III]]]] 103. rida: {{Vaata\|Stuartid}}, ''[[James I (Inglismaa)\|James I]], Inglismaa ja Iirimaa kuningana ja James VI, [[Šotimaa kuningriik\|Šotimaa kuningana]] (1603–1625), [[Charles I]] (1625–1649)'' ====James I==== James I valitsusaja (1603–1625) esimene periood kuni ~~kantlser~~kantsler [[Robert Cecil, 1. Salisbury krahv\|Robert Cecil]]i surmani aastal [[1611]] oli küllaltki edukas, sest viimane oli osav ~~ning~~ja edukas riigimees, kes suutis ka teiste favoriitide mõju kuningale minimeerida. Tema ajal allutati [[Iirimaa]] kindlamalt keskvõimule, sundides sealseid mässulisi krahve põgenema ning rajades sinna protestantide asundusi, samuti algas Inglismaa asunduste rajamine Uues Maailmas, silmapaistvamaks asunduseks kujunes [[Jamestown (Virginia)\|Jamestown]]. Pärast Cecili surma muutus Jamesi poliitika üha heitlikumaks, favoriitide mõju üha kasvas ning reaalne riigivalitsemine jäi unarusse või hakati seda kuritarvitama. Kuninga vastuolud parlamendiga üha suurenesid, kuid et James end reaalselt saadikute üle enamasti kehtestada ei suutnud, siis ei muutunud need niivõrd ohtlikuks kui 30 aastat hiljem, mil Charles I ja parlamendi vastuoludest sugenes [[Inglise kodusõda]], aastatel [[1642]]–[[1651]]. 112. rida: Inglise kodusõda võib jagada kolmeks eraldi sõjaks või vähemalt etapiks: esimene ([[1642]]–[[1646]]) ja teine ([[1647]]/[[1648]]–[[1649]]) toimusid kuningas Charles I ja parlamendi vahel ning kolmas ([[1649]]–[[1651]]/[[1652]]) [[Charles II]] toetajate ja parlamendi vahel. Paralleelselt toimusid sisesõjad ning rahutused ka Iirimaal (1641–1652, nn Kaheteistaastane sõda) ja Šotimaal ([[Esimene piiskoppide sõda]] [[1639]], [[Teine piiskoppide sõda]] [[1640]], šotlaste osalemine kodusõjas parlamendi poolel [[1642]]–[[1646]] ning rojalistide poolel 1647/1648 ja [[1650]]–1652). ===~~Hollandi–Inglise~~Hollandi-Inglise sõjad=== {{Vaata\|Hollandi–Inglise sõda (1652–1654)}}, ''[[Hollandi–Inglise sõda (1664–1667)]]'', ''[[Hollandi–Inglise sõda (1672–1674)]]'' ~~Laiaulatusliku~~Ulatusliku ja piiranguteta kaubanduse ~~läbiviimiseseks~~arendamiseks propageeris Holland piiranguteta meresõiduõigust ''Mare Liberum'' ([[Hugo Grotius]], [[1609]]), [[Inglise kuningriik]] aga, olles saavutanud ülemvõimu [[Atlandi ookean]]il, deklareeris, et kõik veed, mis asuvad Inglismaa ja vastasasuva ranniku vahel on Inglise laevastikule "Inglise lipule kuulsuse toomiseks kõigi teiste laevade üle" <ref>C.R. Boxer, [http://www.historytoday.com/cr-boxer/public-opinion-and-second-anglo-dutch-war-1664-1667#sthash.iPxekzCb.dpuf Public Opinion and the Second Anglo-Dutch War, 1664-1667], History Today Volume 16 Issue 9 September 1966</ref> ([[John Selden]], ''Mare Clausum Seu Dominum Maris'' 1635). Lisaks riiklikule vastuseisule toetasid sõjategevust ka konkureerivad [[Hollandi Lääne-India Kompanii]] ja [[Inglise Lääne-India Kompanii]]d. Põhimõtteline vastasseis viis korduvate sõdadeni protestantlike Hollandi ja Inglise kuningriigi vahel. [[Pilt:Cooper, Oliver Cromwell.jpg\|thumb\|[[Lordprotektor]] (1653–1658) [[Oliver Cromwell]]]]

Inglismaa kuningriik: erinevus redaktsioonide vahel