Zen: erinevus redaktsioonide vahel

[[Pilt:BodhidharmaYoshitoshi1887.jpg|thumb|Zen-budismi Hiinasse tooja Bodhidharma. Yoshitoshi, 1887.]]

'''Zen-budism'''i eesliide '''zen''' tuleneb sanskrtikeelsest[[sanskriti keel|sanskritikeelsest]] sõnast ''dhyanadhyāna'', mis tähendab mõtlust. Budismi[[Budism]]i levides Indiast[[India]]st Hiinasse[[Hiina]]sse tekkis hiina ''chan'' ja jaapani ''zen''. Zen-budism (hiina ja jaapani keeles kirjutatakse mõtlusele keskenduv budismi suund põhimõtteliselt sama [[kanji]]-märgiga 禅 , mida võiks tõlkida: miski näitab ühte, osutab lihtsale) on üks [[mahajaana]]-[[budism]]ibudismi harusid.

[[Budism]]iBudismi paremaks mõistmiseks tuleks silmas pidada, et see [[India]]stIndiast alguse saanud maailmausund peab tähtsaimaks õiget eluviisi ja vaimseid praktikaid, mitte abstraktset [[filosoofia]]t või [[kvietism]]i. Budismis puudub õhtumaa mõtteloos religiooniga samastatavseostatav jumala[[Jumal]]a mõiste.

Zeni''Chan''<nowiki>'</nowiki>i Hiinasse toonud rajajaindialane [[Bodhidharma]] rõhutas ''[[dharma]]'' [[praktika]]s kõige olulisemana meele märkamist, mõtlust, sisemist [[distsipliin]]i, jättes [[riitus]]tele teisejärgulise koha. Aastaks 1000 m.a.j.[[pKr]] oli zenist''chan''<nowiki>'</nowiki>ist saanud üks kahest [[Hiina]] tuntuimast budismi koolkonnast. Zeni''Chan''<nowiki>'</nowiki>i (''zen''<nowiki>'</nowiki>i) edasine areng seondub kahe [[jaapan]]i usu-uutjaga. [[Eisai]] (1141–1215) rajas Jaapanis [[Rinzai]] koolkonna, kusmilles peetakse tähtsaimaks spekulatiivse mõtlemise ületamist ja kirgastumise[[virgumine|virgumise]] saavutamist eriliste vaimsete praktikatega. Tänaseni elujõulises Rinzai koolkonnas on vali distsipliin ja kesksel kohal [[koankōan]]ide ehk mõistuülesannetemõistatuste lahendamine, näiteks "Kus sa olid, kui su vanemad polnud veel sündinud?" või "Kõik teavad, kuidas kõlab kahe käega plaksutamine, aga ühe käega plaksutamine?" Rinzai koolkonnas on zazeni''zazen''<nowiki>'</nowiki>i, mõtluseistumismõtluse praktikal samuti tähtis roll. Aga erinevalt [[Sōtō]] koolkonnast ei otsita ühegi mõtteta, lihtsalt istumist, vaid keskendutakse mõnele kindlale koani`le''kōan''<nowiki>'</nowiki>ile.

Jaapani [[munk]] [[Dōgen]] (1200–1253) asetas põhirõhu zazenile''zazen''<nowiki>'</nowiki>ile, istumismõtlusele , mille ta nimetas lihtsalt mõtluses istumiseks (shikan taza''shikantaza''). [[Meditatsioon]]i, dharma praktikaipraktika ühendamises inimese igapäevaelu ülesannetega on tema silmis võti meelerahu juurde. DogeniltDōgenilt pärineb sentents: „Igapäevane elu on parim zen-praktika.“ Tema poolt Hiinast Jaapanisse edasipärandatud zen-koolkonna nimetus on [[Sōtō]] shū. Hiina keeles([[hiina keel|hiina]] 曹洞宗; [[pinyin]]: Cáodòng Zōng).

Zen toetub kahele jalale ehk tehnikale: koaanid''kōan''<nowiki>'</nowiki>id ja mõtluspraktika.

Zeni nurgakiviks on tõdemus, et [[sansaara]] ületamiseks (kannatustest vabanemiseks) tuleb igapäevast elu mõtestada ja elada häirimatu, eetilise, virge olendina. Zen treenibharjutab inimeses, kes temagasellega totaalseltpühendunult tegeleb, spontaan-intellektuaalsespontaanse reaktsioonreaktsiooni täiuslikkuseni. Zeni meistrite loetelu, kes on silma paistnud täpsuse ja lihtsusega enda mõtete väljendamisel, on pikk. Zeni meistrid ehk õpetajad eelistavad isiklikku ja individuaalset paradoksaal[[loogika]]t tavatõdesid ja -väärtusi pakkuvale [[formaalloogika]]le, kuna see blokeerib selliseniisuguse psüühilise funktsiooni meis nagu [[intuitsioon]].

hn[[hiina kkeel|hiina]] '''Wú'''; jp[[jaapani kkeel|jaapani]] '''Mu''']]

Zen on levinud peamiselt Hiinas, [[Korea]]s ja Jaapanis. Hiinas kannab ta nime '''''chan''''', Koreas '''''seon''''', Jaapanis ''zen''. Nimi tuleneb [[sanskrit]]i sõnast ''dhyāna'' 'meditatsioon, mõtlus'. Zen-budism pöörab tähelepanu tõe otsimisele filosofeerimise ehk filosoofilise meditatsiooni kaudu ning rõhutab seetõttu mediteerimist kui vajadust teel virgumisele. Läänes on rohkem tuntud Jaapani zen. Jaapani zenil on erandlik positsioon, sest seal saavutas zen oluliselt laiema kandepinna kui Hiinas või Koreas. [[1960. aastad|1960. aastatel]] sai zen populaarseks ka läänemaailmas, suuresti tänu [[DaisetzDaisetsu TeitaroTeitarō Suzuki]] (Suzuki Daisetsu) loengutele ja raamatutele.

Jaapanis oli zen-budism tugev võitluskunstide arengu mõjutaja ja kujundaja. [[Morihei Ueshiba]] oli mõjutatud [[taoism]]ist ja zenist. [[Aikidō]]s on ühendatud taoismi ja zeni filosoofilisi ja religioosseid [[aspekt]]e, mis omakorda juurdusid keerukasse uus[[šinto]] müstiliste mõistete ja uskumuste struktuuri. Psühhofüüsiline muundumine aikidō [[treening]]ute abil erineb psühhofüüsilisest muundumisest [[karate]]s, [[kyudokyūdō]]s ja [[teetseremoonia]]s. Kõigil neil on ühine joon, mis on suunatud samale eesmärgile: sisendada õpilastesse tunnetuslikku meelerahu, tegevuse ja selle vastureaktsiooni käigus [[spontaansus]]t ja austust asjade olemuse vastu sellistena, nagu nad on ([[shinnyo]]).

*Püüd säilitada meeles vaikusvaikust – mõelda sõnades ja arutlustes just sel määral kui tarvilik, vältides aru iseeneslikku mäletsemist (kavatsemist, unistamist, probleemide kallal urgitsemist, muremõtete mõlgutamist).

*Sügav usk tähendab dharmaõpetuse järgimist nii sõnas kui ka teos, samuti seda, et usust osataks hingejõudu ja [[eluenergia]]t ammutada ning kogetaks ühtsust millegi kõrgemalseisvagakõrgemalolevaga, saamata sealjuures oma usuobjekti sõltlaseks.

Valgustumise idee ja traditsioon jätkus kaheksakümne kaheksas patriarhiaspatriarhis, Zeni kujul realiseerus see õpetajas Bodhidharmas.