Erinevus lehekülje "Eduard Wiiralt" redaktsioonide vahel

resümee puudub
P (näpukas)
 
=== Pariisis ===
1925. aastal määras vastloodud [[Eesti Kultuurkapitali Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsus]] Wiiraltile aastase stipendiumi enesetäiendamiseks [[Pariis|Pariisis]]. Paraku pummeldati sõiduraha pärast kättesaamist Tallinnas koos sõpradega maha. Septembris määrati talle stipendium uuesti tingimusel, et ta viibiks kuus kuud välismaal. 4. novembril algas Tartust sõit üle [[Berliin|Berliini]] ja [[Köln|Kölni]] Pariisi poole, kuhu kunstnik saabus 8. novembril 1925.<ref name=":0" /> Tema esimeseks elukohaks sai Pariisi Eesti saatkonna poolt üüritud korter ning tööd leidis ta esialgu [[Odessa|Odessast]] pärit skulptori Vladimir Izdebsky ateljees. Aastatel [[1925]]–[[1939]] elas ta Pariisis. Montparnasse'l kujundes 1920.aastate keskpaiku taas omamoodi eesti koloonia, nagu enne Esimest Maailmasõda. Seal elasid ja õppisid lühemat või pikemat aega maalijad Kuno Veeber, Adamson-Eric, Kristjan Teder, Aleksander Vardi, Jaan Grünberg, Juhan Mukst ja taised. Sukelduti internatsionaalses kunstnikeseltskonnas peaaegu et kohustuslikuks peetavasse boheemlasellu, trotsides rahanappust. Nii ka Wiiralt, kes aga säilitas seejuures imetlusväärse töövõime. <ref>EKMA 10.8.5.52</ref>Eesti kunstnikest läbis Wiiralt Pariisis eriti tihedalt [[Jaan Grünberg|Jaan Grünbergiga]], kes elas seal aastail 1926–1933 ning 1937–1939. Ka aastail 1931–1933 Pariisis viibinud skulptor [[Aleksander Ipsberg]] ning 1928 ja 1932–1933 seal töötanud Ferdi Sannamees kuulusid Wiiralti lähimate seltsiliste hulka. Iseäranis tormilisteks kippusid kujunema koos Sannamehega veedetud õhtud. Isegi nii tormilisteks, et märtsis [[1933]] ilmnes Wiiraltil maksahaigus, mille tagajärjel ta 13. mail kokku varises. Arst keelas kunstnikul surma ähvardusel alkoholi pruukimise ja kõikide imestuseks loobus Wiiralt sealtpeale alkoholi tarvitamisest.<ref name=":0" /> Sama aasta aprillis oli surnud ka Eduard Wiiralti isa Anton, see sündmus kujunes kunstnikule nii vaimseks kui kunstiliseks murdepunktiks.
 
1926. aasta juunis tegi Wiiralt kolmenädalase reisi [[Itaalia]]sse ning pärast seda seisis ees raske talv Pariisis. Stipendium oli lõppenud, kodumaised [[honorar]]id kasinad ja kohapealsed tellimused esialgu veel kasinad. Et leivaraha saada, maalis Wiiralt siidirätikuid ja värvis nukke, mis oli vaeste kunstnike tüüpiline sissetulekuallikas Pariisis. Mais [[1927]] toimus Wiiralti isikunäitus, kus ta eksponeeris umbes 40 [[litograafia|litot]], [[puugravüür]]i, [[ofort]]i, [[monotüüpia]]t ja [[joonistus]]t. Näitusel oli hea müügiedu. See aitas kaasa tema valimisele [[Sügissalong]]i liikmeks samal aastal ning tõi talle edaspidi illustratsioonide tellimusi kirjastuselt Editions du Trianon<ref name=":0" />. [[1928]]. aasta aprillis toimus teine isikunäitus Pariisis A.-G. Fabre'i galeriis, kus oli väljas 40–50 tööd, peamiselt monotüüpiad ja [[õlimaal]]id. On märkimisväärne, et kunstnik tegi tollal palju monotüüpiaid ning koguni maalis; tuli orienteeruda ostjatele<ref name=":0" />.
 
Wiiralti tuntuimate teoste hulka kuuluvad mitmed virtuooslikud ja väljendusrikkad loomagravüürid. Koduloomade kujutamist alustas kunstik juba kodukohas Varangul ja Lammaskülas, joonistades nii kassi kui hobuseid. Stipendiaadina Dresdenis õppides avastas ta kohalikus loomaaias enda jaoks eksootilised loomad, nagu lõvid, tiigrid ning jõehobud. Õpilaspõlvest peale armastas ta joonistada inimesi, portreteerida oma lähedasi, koolikaaslasi, tüüpe turgudel ja tänavatel. Wiiralti lemmikžanriks oli kahtlemata "fantastilised portreed" – sageli grotesksed üldistused mõnest inimtüübist või inimlikust joonest.
Dresdeni-perioodil muutus Wiiralti graafika suurejoonelisemaks, stiililt jõulisemaks ja kindlapiirilisemaks. Ta sattus verismi mõjuorbiiti, mille kiindumus [[Grotesk|groteski]] ja detailinaturalismi nakatas teda seda enam, et need jooned olid juba ilmnenud tema loomingus. Kohati sarnanevad Wiiralti Dresdeni-lehed väga [[Otto Dix|Otto Dixi]] omadele, keda imetlesid tollal teisedki noored pallaslased.<ref>EKMA 10.8.5.52</ref>
 
Järgneval perioodil oli ta viljakas eelkõige raamatugraafikas. Aastatel 1923–1925 illustreeris Wiiralt [[Juhan Jaik|Juhan Jaigi]] "Võrumaa jutud", 1925 [[Jakob Kõrv]]i "Muinasjutud", [[1924]]–1925 [[Eduard Tennmann]]i [[usuõpetus]]e [[lugemik]]ud, [[1926]] koguteose "Eesti. Maa. Rahvas. Kultuur" ja [[1928]] [[Aleksandr Puškin]]i "[[Gabrieliidid]]", [[Marie Under]]i "Rõõm ühest ilusast päevast". Võimeka graafikuna töötas ta puulõikes ([[kõrgtrükk|kõrg]]- ja [[sügavtrükk|sügavtrükis]]), ofordis, [[akvatinta]]s (ka kõrgtrükis), [[litograafia]]s ja [[monotüüpia]]s.
 
1925. aasta sügisel, olles saanud [[Kultuurkapitali Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsus]]e üheaastase stipendiumi, sõitis Wiiralt enesetäiendamiseks Pariisi. Wiiralti esimese Pariisi-perioodi ja kogu noorusaegse loomingu tippteosed on "Põrgu" ([[1930]]–[[1932]], ofort, [[vasegravüür]]), "Kabaree" ([[1931]], ofort, vasegravüür), "Jutlustaja" ([[1932]], [[litograafia|lito]]) ja realistlikumad "Neegripead" ([[1933]], [[kuivnõel]]), "Claude" ([[1936]], puugravüür) ning "Lamav tiiger" ([[1937]], [[pehmelakk]]).
171

muudatust