Ajalooline koolkond: erinevus redaktsioonide vahel

Saksa '''ajalooline koolkond''' on [[19. sajand]]i intelektuaalneintellektuaalne liikumine saksa õigusteaduses. Romantismi taustal on see rõhutanud seaduste ajaloolisi piire, vastandudes loomuõiguse koolkonnale (''Vernuftschaft''), mille liikmed arvasid, et õiguse sisu on tuletatav ratsionaalsel teel inimloomusest.

Ajalooline kool baseerubpõhineb [[Gustav Hugo]] ja [[Friedrich Carl von Savigny]] kirjutistel.

Ajaloolise seaduste kooli peamiseks eesmärgiks oli, et seadus ei oleks vaid juhuslik kogum võimude poolt kirja pandud norme, vaid inimeste tõekspidamiste väljendus sarnaselt [[keel (keeleteadus)|keel]]e ja [[tava]]dega. Seadus pidavat baseerumapõhinema "rahva vaimul" (''Volksgeist'').

Kuigi autorid võivad seaduseidseadusi mõjutada, arenevad need tavaliselt siiski orgaanilisel kombel läbi aja ilma võimuorganite sekkmuiseta. Alalises muutumises olevad praktilised vajadused mängivad väga suurt rolli selles orgaanilises arengus väga suurt rolli.

Õigussüsteemi arendamine on profesionaalseteprofessionaalsete [[jurist]]ide kohus -– mingis mõttes tööjaotus ühiskonnas. Nende akadeemlineakadeemiline töö seisneb "rahva tahte" kindlaks tegemiselkindlakstegemises. Nõnda kehastavad juristid üldist rahva tahet.

Saksa ajalooline koolkond jagunes '''romanistideks''' ja '''germanistideks'''. RomanistideRomanistid, kelle hulka kuulus ka Savigny, arvasid, et ''Volksgeist''i tulenes [[rooma õigus]]est. Germanistid, nagu [[Karl Friedrich Eichhorn]], [[Jakob Grimm]], [[Georg Beseler]], [[Otto von Gierke]], nägid Saksa seadusi Saksa enese ''volkgeisti'' väljendusena.

Saksa ajalooline koolkond omas arvestatavat mõju akadeemliseleakadeemilisele õigusõppele Saksamaal.

[[Georg Friedrich Puchta]] andja [[Bernhard Windscheid]] jätkasid romanistide suunda, luues '''pandektilise koolkonna''' (''Pandektenwissenshaft''), mida peetakse mõistejurisprudentsiks (''Begriffsjurisprudenz'').