Leprosooriumid saidhakkasid laialaialt levikulevima [[keskaeg|keskajal]], eriti [[Euroopa]]s ja [[India]]s. Neid pidasid tihti mungaordud. Ajalooliselt on leeprat kardetud kui ravimatut ja väga nakkavat haigust. Leepra leviku piiramiseks kasutati kuni 20. sajandini haigete isoleerimist leprosooriumidesse. Leprosooriume rajati mägedesse või teistesse kõrvalistesse kohtadesse, et tagada eraldatusteraldatus, või just suuremate teede lähedale, et koguda annetusi nende ülalpidamiseks. Tänapäeval arvatakse, et leepraks liigitati ajalooliselt ka paljusid teisimuid, nüüdseks eristatud nahahaigusi, seega võis leprosooriumitesleprosooriumides olla ka muude haiguste all kannatajaidpõdejaid.
20. sajandi alguses tegutses Eestis viis leprosooriumi:<ref>[[Ken Kalling]]. [http://www.loodusajakiri.ee/horisont/artikkel612_588.html Pidalitõbi -– vari minevikust. Horisont, 1, 2006], lk 10–15</ref>
