|
'''Peeter Parikas''' sündis [[16. aprill]]il [[1889]] [[Pilistvere kihelkond|Pilistvere kihelkonnas]] [[Kahala (Türi)|Kahala]] külas. Õppis alguses [[Põltsamaa]]l Pucki erakoolis, hiljem [[Eesti Aleksandrikool]]is (ei lõpetanud).
[[1904]] oli Parikaste jaoks sündmusterikas aasta. Suri pereisa ja Johannese hooleks jäi noorema venna ja ema eest hoolitsemine. Samal aastal haigestus vend Peeter kopsutõppe, pidi õpingud pooleli jätma ja talle tehti [[operatsioon]]. 1904. aastasse jääb ka esimese Johannese tehtud pildi „Vastseliina lossi varemed“ ilmumine saksakeelses aastaraamatus „[[Heimatstimme]]“. Edaspidi hakkasid tema pildid ilmuma ka teistes väljaannetes, nt [[Postimees]], [[Päevaleht]], [[Tallinna Teataja]].<ref name="Viide1"/> [[1906]]–[[1910]] elasid Parikased Põltsamaal. Johannes töötas Põltsamaal veskirentnikuna ja tegeles töö kõrvalt ka fotograafiaga. Peeter veetis aastad 1905–1909 [[Tallinn]]as, kus ta täiendas oma fotoalaseid oskusi tolleltol ajal kuulsa fotomeistri [[Alex Jurich]]i ateljees. Peetrit seob Jurichiga veel viimase poolt loodud esimene kutseliste fotograafide ühing „Päevapildikunsti Ettevõtjate Ühisus Eestis“, mille etteotsa Peeter asus, kui [[organisatsioon]] oli hääbumisohus.<ref name="Viide1"/> [[1909]]. aastal oli perel kogutud piisavalt raha, et Peeter sai minna [[Saksamaa]]le, kus ta õppis [[Berliin]]i linna fotograafia kutsekoolis (Stadtische Fachschule für Photographen), seejärel Lette ühingu fotograafia õppeasutuses (Photographe Lehranstaltdes Lette Bereins).<ref name="Viide2"group=>Ülle Lillak. [http://www.sirp.ee/archive/2000/24.11.00/Film/film1-1.html Ülle Lillak, Foto Parikas- Georg-Johannese ja Peetri lugu]. Sirp, 24. november 2000</ref> Ta töötas ka [[keisrikoda|keisrikoja]] fotograafi [[Erwin Raupp]]´i (1863–1931) ateljees assistendina. Pärast Berliini läks Peeter [[München]]isse, kus osales meistrikursusel (Lehr- und Versuchenanstalt für Photographie, Chemigraphie, Lichtdruck und Gravüre zu München), mille läbimise järel reisis Peeter ringi ja tutvus erinevate Saksa ja [[Austria]] fotograafide töömeetoditega. Ta täiendas oma teadmisi selliste meeste ateljeedes nagu [[Rudolf Dührkoop]] ja [[Nicola Perscheid]] Berliinist, [[Hermann Clemens Kosel]] Viinist, Erfurt Dresdenist.<ref name="Viide1"/>
== Vendade tegevus pärast kolimist Tallinna ==
==Fotoateljee==
[[12. august]]il 1910 andis [[Eestimaa kuberner]] välja loa avada [[Rüütli tänav (Tallinn)|Rüütli tänav]] 13 majas fotoäri. Samal aastal kolisid vennad oma ateljee ümber [[Kuninga tänav |Kuninga]] 1 asuvasse majja. Koos ruumidega pärisid vennad ka [[autoriõigus]]e eelmise omaniku fotograaf Spiendleri foto- ja negatiivikogule, mille hulgas leidis Peeter näiteks [[Heinrich Tiidermann]]i fotoplaadid peamiselt aastatel [[1890]]–1910 tehtud ülesvõtetega. Spiendler oli varem olnud „kojafotograaf“, kelle juures käis end pildistamas kohalik valitsev ladvik. Ateljee avati maja teisel korrusel. Ruumi mõõtmed olid 5 x 6 m ja sinna mahtus kuni 40 inimest. Valgustuseks kasutati kahte kaarlampi ja pildistamiseks oli plaatkaamera, millega tehti 24 x 36 cm klaasnegatiividele ülesvõtteid. Peale vendade töötas seal veel 2–3 inimest: abifotograaf, abilaborant, retušeerija-vastuvõtja. [[1918]] oli palgal kuus inimest ja keskmine kuupalk oli 300 [[Eesti mark|marka]]. Päevas tehti umbes 7 [[portree]]d. Esimeste portretreeritavate seas olid [[Aino Tamm]], [[Paul Raud]], [[Jaan Lintrop]]. 1920. aastatel hakati tellima rohkem klassipilte, klasside lennupilte, seltside pilte, aga ka perekonnpildid tulid moodi. Pildistati ka palju [[näitleja]]id, [[lavastaja]]id, [[sportlane|sportlasi]]. Piltide [[negatiiv]]id hoiti alles. [[Ateljee]]s oli eraldi ruum, kus säilitati kõiki fotosid ja negatiive, mis olid nummerdatud ja katalogiseeritud. Lisaks enda tehtud piltidele käisid Parikased mööda Eestit ringi laatadel ja turgudel, et täiendada oma fotoarhiivi. Neid fotosid, mida nad kokku ostsid, avaldasid vennad vahel ka oma nime all.<ref name="Viide1"/>
Kuigi piltidel oli ühine nimi, jaotasid vennad töö omavahel ära. Johannes tegi loomulikke elulähedasi pilte, ta ei soovinud lavastada. Peeter oli maailma näinud ja puutunud kokku ka kõrgseltskonnaeluga, talle meeldis rohkem teha glamuurseid fotosid.
Johannes pildistas [[maastik]]ke, kohalikku eluolu ja tundis erilist huvi [[arhitektuur]]i vastu. Portreesid ta eriti ei teinud, sest talle tundusid, et need jätavad inimesest võltsi mulje. Peeter tegeles portreefotodega. Ta oli harjunud seltskonnas suhtlema ja ta oli osav inimestega kontakti saamises. Peetrit huvitasid kõige rohkem teatrifotod. [[1912]] said vennad loa [[Eesti teater|Eesti teatris]] ülesvõtete tegemiseks ja seal väljapanekute [[ainuõigus]]e. Peeter käis pildistamas ja Johannes tegi laboritööd.
Mõlemad vennad võtsid sõna ka ajalehe veergudel. Johannes oli [[kodu-uurija]]. Ta koostas oma sugupuu, mille avaldas [[1929]]. aastal Päevalehes, kirjutas pildistamise kõrvalt märkmeid erinevate Eestimaa paikade kohta. Samuti oli ta novellikirjanik. Peeter kirjutas fotograafia-alaseidfotograafiaalaseid artikleid ja argumenteerisarutles selle üle, kas fotograafia on [[kunst]] või ei ole.<ref name="Viide1"/>
==Õpikud==
1911 andsid vennad Parikased välja oma esimese [[teos]]e „Fotograafia õpperaamat“. 204-leheküljelise [[õpik]]u peamine põhiskeemi ja sisu [[autor]] oli vanem vend Johannes, kes lisaks oma teadmistele fotograafiast uuris varem nii [[eesti keel|eesti]], [[vene keel|vene]] kui [[saksa keel]]es väljaantud õpikuid. Peeter lisas omalt poolt juurde Euroopas õpitud teadmisi. Õpik oli väga menukas, sai Tallinnas toimunud fotonäitusel hõbeauraha ja sellest anti välja neli [[trükk]]i, millest viimane ilmus [[1936]] juba 320-leheküljelisena.
Õpiku sisusÕpikus on juttu fotograafia ajaloost ja arengust, fotoaparaatide ja lisatarvikuteabivahendite ülesehitusestehitusest ja erinevatest pildistamistingimustest. Pakutakse hulgaliselt [[lahus]]te [[retsept]]e ja tutvustatakse pildi [[restaureerimine|restaureerimist]]. Eraldi räägitakse tol ajal uuest võttest, [[värvifoto]]st, ja antakse ülevaade portree-, arhitektuuri- ja looduspiltide [[Kompositsioon (kunst)|kompositsioon]]idest. Lisas on [[reklaam]]id ja teksti [[illustreerimine|illustreerimiseks]] kasutati umbes 100 fotot.
Parikased andsid [[1924]] välja ka uue teose „Väike fotoamatöör“, millest ilmus kolm trükki, neist viimane [[1937]]. [[1929]] koostasid nad ka mahukama raamatu „Fotoamatöör“, millest omakorda ilmus kolm trükki, viimane 1937. Nendele teostele lisaks ilmus [[1931]]. aastal raamat „1-he tunniga fotograaf“, mille teine trükk ilmus 1937.<ref name="Viide1"/>
|
