Ulme: erinevus redaktsioonide vahel

Ulmežanri alamžanride ajalooline tagapõhi on erinev. Kui teadusulme tekke tingimuseks võib pidada uusaegset mõtlemist, siis imeulme juured on keskaegses kirjanduses, sh. haldjalugude ning faustlikus traditsioonis ning õuduse omad keskaegses folklooris. Ulmežanri arenemist uusajal võib lihtsustatult kujutada järgmise skeemi abil.

Eesti teadusulme teadaolevalt esimene teos on [[Matthias Johann Eisen]]i tulevikupildike "Tallinn aastal 2000" ([[1903]]). Õuduskirjandust kirjutati juba 19. sajandil (näiteks [[August Kitzberg|August Kitzbergi jutt "Libahunt" 1891-921891–1992]]). 20. sajandi alguses oli tõlkemaastikul üheks olulisemaks rahvalikuks väljaandeks [[Johannes Aavik]]u [[tõlge|tõlke]][[antoloogia]]te sari "Hirmu ja õuduse jutud". Esimene anne ([[1914]]) sisaldas [[Hanns Heins Ewers]]i ja [[A. J. Mordtmann]]i jutte.

Sõna "ulme" tõi eesti keelde väljendi "teaduslik fantastika" asemele ja '[[teadusulme]]' tähenduses [[Henn-Kaarel Hellat]] kirjutises "Ilukirjanduse põnevad provintsid" ([[Sirp (ajaleht)|Sirp ja Vasar]], [[18. september]] [[1970]], nr 38). Ajalehes "Sirp ja Vasar" pakuti teadusliku fantastika tähenduses ka teisi uudissõnu, millest tuntuim on "ruja". Termin "imeulme" juurdus alates 1990-ndate. aastate lõpust.