Radioaktiivsus: erinevus redaktsioonide vahel

'''Radioaktiivsus''', ehk '''tuumalagunemine''' on ebastabiilse (suure massiga) [[aatomituum]]a iseeneselikiseeneslik lagunemine. Selle protsessiga kaasneb [[radioaktiivne kiirgus]]. Samuti nimetatakse radioaktiivsuseks ebastabiilsete elementaarosakeste (nt [[neutron]]) lagunemist.

Tuuma lagunemine võib toimuda kas [[alfalagunemine|alfa-]] või [[beetalagunemine|beetalagunemise]] teel. Esimesel juhul kiirgab tuum [[alfaosake]]se ([[heelium]]i aatomi tuuma) ja teisel juhul [[elektron]]i. Kui suur aatomituum laguneb suuremateks (enam-vähem võrdseteks) tükkideks, siis nimetatakse seda ka [[tuumalõhustumine|tuumalõhustumiseks]]. Tuumalõhustumine on radioaktiivne lagunemine, kui see toimub [[spontaanne lõhustumine|spontaanselt]]. VastaselMuul juhul on tegemist [[tuumareaktsioon]]iga.

Radioaktiivsuse avastas [[1896]]. aastal [[Prantsusmaa|prantsuse]] füüsik [[Henri Becquerel]]. Ta märkas, et valguskindlas pakendis [[Fotoplaat|fotoplaadid]] riknesid, kui nende lähedale asetati [[Kolb (keemia)|kolb]] [[uraan|uraanisooladega]]. Katsete seeria abil tegi ta kindlaks, et [[uraan|uraaniühendeist]] lähtub suure läbitungimisvõimega [[kiirgus]], mis mõjub fotoplaadile analoogiliselt valgus- või [[röntgenikiirgus|röntgenikiirtega]]. Et [[uraan]]i kiirguse intensiivsus ei sõltunud välistingimustest, vaid üksnes [[uraan]]i kogusest, luges ta selle uraaniühendite sisemiseks omaduseks -– radioaktiivsuseks ([[ladina keel|lad.]] ''radio + activus'' -– kiirgustoime).

Aastal [[1897]] märkasid [[Marie Curie|Marie]] ja [[Pierre Curie]], et uraaniühendite aktiivsus säilib ka pärast [[metall|metallilise]] uraani eraldamist. [[Keemia|Keemikutena]] alustasidhakkasid nad kiirgusallikaotsima otsimistkiirgusallikat, viies [[maak|maagijäätmetega]] läbi [[keemiline reaktsioon|keemilisi reaktsioone]] ningja mõõtes saaduste aktiivsust. Sel meetodil õnnestus neil 1898. a.aasta maagijäätmeist eraldada kaks senitundmatut metalli -– [[poloonium]]i ja [[raadium]]i -– mille aktiivsus ületas uraani oma tuhandeid kordi. Neist aktiivsema -– [[poloonium]]i -– omapäraks on aktiivsuse kiire vähenemine, mida hakati seostama [[poloonium]]i [[aatomituum]]ade muundumisega mittekiirgavaks aineks -– [[plii]]ks.

Kõik [[vismut]]ist suurema [[prooton]]ite arvuga [[keemiline element|elemendid]] on radioaktiivsed. Radioaktiivse lagunemise käigus muutub sageli üks radioaktiivne element teiseks, mistõttu esinevad "radioaktiivse lagunemise read". Tuntakse kolme radioaktivseradioaktiivse lagunemise rida:

*[[Tooriumitooriumi rida]]

*[[Uraaniuraani rida]]

*[[Aktiiniumiaktiiniumi rida]]

Nende lagunemiste lõppproduktidekslõppsaadusteks on [[plii]] stabiilsed isotoobid ²⁰⁸Pb, ²⁰⁷Pb ja ²⁰⁶Pb.