Voltaire: erinevus redaktsioonide vahel

Voltaire'i vanemad olid François Arouet ja aadlidaam Marie-Marguerite Daumart või D'Aumard, õigemini Marie Marguerite d'Aumart de Mauleon. Mõlema suguvõsad pärinesid [[Poitevin]]ist, kuid Arouet'd olid juba ammu elanud Pariisis, kus Voltaire'i vanaisa François Arouet oli edukas [[kaupmees]], isapoolne vanaema oli Marie de Mallepart. Emapoolne vanaisa oli Nicolas d'Aumart, kriminaalametnik Pariisi Parlamendis ja vanaema Catherine Carteron. Voltaire`i isa François Arouet - juunior oli kuningliku laekuri nõunik Arvekojas. Voltaire`i onu Nicolas Symphorien d'Aumart oli kuningliku sandarmeeria kontrolör. Seega mingitest tagasihoidlikest oludest Voltaire pere puhul rääkida ei saa.

Voltaire päris oma fantastilised intellektuaalsed võimed emapoolsetelt esivanematelt. Sellele viitab ka tema emapoolsete onude vaimne võimekus. Emapoolne perekond pärines muuhulgas Mauleoni senjööridest, mistõttu Voltaire oli ka Friedrich II sugulane tolle vanavanaema Eleonore d'Esmier d'Olbreuse kaudu.

François-Marie oli perekonnas viies laps. Enne teda sündisid [[kaksikud]] poisid, kellest elama jäi üks, tüdruk Marguerite-Catherine ja veel üks poiss, kes suri noorelt. Ema suri, kui François-Marie oli seitsmeaastane. Isa oli nähtavasti range, kuid mitte lahkuseta ega türanlik. Õde Marguerite Arouet, keda François väga armastas, abiellus varakult. Vanem vend Armand oli range [[jansenism|jansenist]] ning sai François'ga halvasti läbi.

Ema sõber [[abee]] de Châteauneuf õpetas François'le [[ilukirjandus]]t ja [[deism]]i. Poiss osutus osavaks värsisepaks. [[1704]] saadeti ta [[jesuiidid|jesuiitide]] ''Collège Louis-le-Grand''<font>'i</font>Grandi, kuhu ta jäi [[1711]]. aastani. Kuigi ta põlastas sealt saadud haridust, moodustas see tema ulatuslike teadmiste aluse ning arvatavasti sütitas tema eluaegse armastuse [[teater|teatri]] vastu. Kolleegiumis kirjutas ta juba 12-aastasena luuletusi ja oma esimese tragöödia.

Leivateenistus Voltaire´'i ei huvitanud, sest alati leidus mõni daam või sõber, kes oli valmis teda ülal pidama. Üks Voltaire´'i armuke ehitas oma lossile tema jaoks koguni lisatiiva. Ta nautis elu, aga peamiselt selle vaimseid külgi. Teda ei kiskunud kaasa kõrgseltskonna lodevus. Kogu elu oli tal kujutlus, et tal on nõrk tervis, mis ei talu ka veini. Voltaire armastas juua kohvi. Tema tavaline norm oli 72 tassi päevas (rokokootassid ei olnud kuigi suured).

Ta oli [[1717]]-[[1718]] vangis [[Bastille]]'s. [[Regent]] püüdis mässumeelset kirjameest siduda valitsevate ringkondadega, pakkudes talle autasusid, pensioni ja kohta õukonnas, Voltaire aga keeldus. Vastuolu tõttu võimudega sattus ta teist korda, [[1726]]. aastal, Bastille´'sse.

Pärast maalt väljasaatmist asus Voltaire Inglismaale, kus tutvus sealse filosoofia, parlamentliku süsteemi, kirjanduse ja teadusega. Naasnud kodumaale, avaldas ta [[1734]] aastal töö "Filosoofilised kirjad", mis osutus valitsevale korrale ja ideoloogiale nii vastuvõtmatuks, et see määrati avalikule põletamisele.

Elu viimased kuud möödusid Voltaire´'il Pariisis, kus ta [[1778]]. aastal suri vähki. Vaimulikud keeldusid teda pühitsetud mulda matmast. 11. juuli 1791 Voltaire´'i surnukeha balsameeriti ja paigutati revolutsiooni ajal Panteoni.

* "Fanatism" – raamatus "Valik prantsuse esseid", koostanud ja tõlkinud Aleksander Aspel, EKS, Tartu [[1938]], lk 137–150

* "Filosoofilised jutustused" ("Zadig", "Mikromegas", "Candide"). Tõlkinud [[Tatjana Hallap]] ja [[Merike Riives]]. Järelsõna "Groteski ja filosoofia maailmas": [[Juri Lotman]] (tõlkinud [[Pärt Lias]]). "[[Eesti Raamat]]", [[Tallinn]] [[1979]]

* "Filosoofiline sõnaraamat". Eessõna: [[Victor Hugo]]. Tõlge ja järelsõna: [[Herbert Stillverk]]. "Eesti Raamat", Tallinn [[1986]]

* "Zadig; Candide". Tõlkinud Tatjana Hallap ja Merike Riives. Eessõna: [[Lauri Leesi]]. "[[Europeia]]", nr. 23, "kirjastus [[Perioodika (kirjastus)|Perioodika]]", Tallinn [[1994]]

* "Kohtlane; Mikromegas". Tõlkinud [[Sirje Keevallik]] ja Merike Riives. Järelsõna: Juri Lotman, "Groteski ja filosoofia maailmas". "Europeia" nr. 38, "kirjastus Perioodika", Tallinn [[1996]]

* Voltaire-Rousseau. Valik kirju. Tõlkinud [[Kristiina Ross]], järelsõna [[Marek Tamm]] – "ajakiri [[Vikerkaar (ajakiri)|Vikerkaar]]" [[1999]], nr 11-12, lk 48-73

* [[Aleksander Aspel]], "Voltaire: valgustusajastu geenius". Sari "[[Suurmeeste elulood]]", nr. 41, EKS, [[Tartu]] [[1937]]

* [[Carl-Göran Ekerwald]], "Voltaire – elu ja mõtteviis". Rootsi keelest tõlkinud [[Kadi Kõiv]]. Kirjastus [[Odamees (kirjastus)|Odamees]], [[Tallinn]] [[2003]]